Mine sisu juurde

Mooruspuu

Allikas: Vikitsitaadid
Ellis Rowan, Morus rubra teoses A. Lounsberry, E. Rowan, A guide to the trees (1900)

Mooruspuu (Morus) on soojemat kliimat eelistav heitlehiste puude perekond umbes 60 liigiga, millest osadel on söödavad viljad ja osade lehti söövad siidiussid.

Piibel[muuda]

  • Aga Issand ütles: "Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: "Juuri end üles ja istuta merre!" ja see kuulaks teie sõna.
  • Ja kui Jeesus jõudis Jeerikosse, läks ta sealt läbi.
2 Ja vaata, seal oli mees, Sakkeus nimi; see oli tölnerite ülem, ja ta oli rikas.
3 Sakkeus püüdis näha saada, milline neist on Jeesus, aga see ei õnnestunud rahvahulga pärast, sest ta oli lühikest kasvu.
4 Siis ta jooksis ettepoole ja ronis mooruspuu otsa, et teda näha, sest Jeesus pidi sealtkaudu minema.
5 Ja kui Jeesus sinna paika jõudis, vaatas ta üles ja ütles temale: "Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!"
  • Luuka evangeelium 19:1-5

Proosa[muuda]

  • Ka linnas seisid mooruspuud. Aga mitte väljas tänavatel. Nad seisid siseõuedes. Ja mitte kuigi paljudes. Ainult vanade inimeste õuedes seisid nad. Ja puude all oli toast toodud tool. Selle iste oli polsterdatud ja sametkattega. Aga samet oli plekke täis ja katki. /---/
Mooruspuuõuedes langes vari nagu rahu vanale näole, mis tooli peal istus. Nagu rahu, kuna ma endalegi ootamatult nendesse õue­desse sattusin ja ainult harva sinna tagasi läksin. Selles haruldases kohas võis näha valgusniiti, mis langes puuladvast nöörsirgelt vanale näole, kaugele maakohale. Jälgisin pilguga seda niiti ülevalt alla ja alt üles. Mu selg külmetas, sest see rahu ei tulnud mooruspuuokstest, vaid selle näo silmade üksildusest. Ma ei tahtnud, et keegi mind nendes hoovides näeb. Et keegi mult küsib, mida ma siin teen. Ma ei teinud rohkem kui see, mida ma nägin. Ma silmitsesin kaua mooruspuid. Ja siis, enne kui ma ära läksin, vaatasin veel kord nägu, mis tooli peal istus. Selles näos peegeldus üks maakoht. Ma nägin ühte noort meest või ühte noort naist kuskilt maakohast lahkumas, kandes kotti mooruspuuga. Nägin paljusid kaasatoodud mooruspuid linna õuedes.
Lugesin hiljem Lola vihikust: Mida ühest maakohast välja kantakse, see kantakse üle oma näkku. (lk 8-9)
  • Külastasin Edgarit hilissuvel. Ja ma nägin pakse korstnaid, punaseid suitsusambaid ja loosungeid. Veinikeldreid, kus müüdi sogast mooruspuumarjanapsi, ja kojutaarumist lagedatesse elamukvartalitesse. Seal lonkasid vanad inimesed läbi rohu. Väga väikesed räbalates lapsed sõid kassinaeriseemneid tee ääres. Nende käed ei ulatunud veel mooruspuu oksteni. Vanad nimetasid kassinaeriseemneid jumalaleivaks. Nad ütlesid, et nendest kasvab mõistus. Lahjad koerad ja kassid ei lasknud ennast mardikate ja hiirte luuramisel ja nende peale hüppamisel segada.
Kui päike südasuvel kõrvetab, ütles Edgar, lamavad kõik koerad ja kassid mooruspuude all ja magavad. Kui päike nende nahka soojendab, on nad liiga nõrgad, et nälga kustutada. Sead söövad kuivanud rohus käärivaid mooruspuumarju ja kaotavad tasakaalu. Nad on purjus nagu inimesed. (lk 64)


  • Siidi eksport Sitsiiliast ülejäänud Itaaliasse hakkab kahanema, kuni lakkab peaaegu täielikult. Mooruspuuistandused jäetakse sööti.
Rahvast hullutab kõik hiinapärane: mööbel, portselan, nikerdatud elevandiluu.
Ja loomulikult kangad.
Isegi Bourbonid lasevad end tollest hullusest nakatada - kuni selleni välja, et Ferdinando otsustab ehitada oma jahipalee ja poissmehemaja ümber "Hiina lossiks".
Igas rikkas majas on vähemalt üks siidiga tapetseeritud tuba.
Kõik rikkad riietuvad siidi.
  • Stefania Auci, "Sitsiilia lõvid: Floriote perekonna saaga", tlk Cathy Laanela, 2021, lk 117