Stefania Auci

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Stefania Auci (sündinud 21. novembril 1974) on itaalia kirjanik. Eesti keelde on tõlgitud tema ajalooline romaan "I leoni di Sicilia" (2019).

"Sitsiilia lõvid"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Stefania Auci, "Sitsiilia lõvid: Floriote perekonna saaga". Tõlkinud Cathy Laanela. Varrak, 2021.

Keraamilistest plaatidest kuplid, sakilised tornid, kivikatused. Juba paistabki La Cala, sadam, kus seisavad ankrus felukid, brigantiinid ja kuunarid - südamekujuline lahesopp kahe maariba vahel. Läbi laevamastide rägastiku paistavad majade vahele kiilutud väravad, mis on sõna otseses mõttes hoonete külge ehitatud: Doganella värav, Calcina värav, Carbone värav. Majad asetsevad tihedalt üksteise kõrval ja üksteise otsas, nagu rüseleksid nad killukese merevaate pärast. Vasakul, pooleldi majakatuste varjus, seisab Santa Maria di Porto Salvo kellatorn; veidi eemalt paistab San Mamiliano pühakoda ja Annunziata kiriku kitsas torn ning kaugemal, peaaegu linnamüüride taga, San Giorgio dei Genovesi kaheksanurkne kuppel. Paremal asub veel üks kirik, väike ja masajas Santa Maria di Piedigrotta, ning selle kõrval muljet avaldavalt suur Castello a Mare kindlus, mida ümbritseb vallikraav; veidi eemal, merre ulatuval maaribal, paikneb laatsaret, kuhu saadetakse karantiini haiged meremehed. (lk 34-35)
Rahvast hullutab kõik hiinapärane: mööbel, portselan, nikerdatud elevandiluu.
Ja loomulikult kangad.
Isegi Bourbonid lasevad end tollest hullusest nakatada - kuni selleni välja, et Ferdinando otsustab ehitada oma jahipalee ja poissmehemaja ümber "Hiina lossiks".
Igas rikkas majas on vähemalt üks siidiga tapetseeritud tuba.
Kõik rikkad riietuvad siidi. (lk 117)
  • [Pajno:] Peale inglaste lahkumist on Palermo välja surnud. Me kõik arvasime, et kui prantslased lüüa saavad, puhkeb kaubandus taas õitsele. Aga siiamaani seisab kõik paigal, kuigi Napoleon on pagendatud paika, kus jumalgi kingad ära kaotas, nagu Sitsiilias öeldakse. (lk 135)
  • Vincenzo näeb lapsi, kes kraasivad istudes villa. "Enne käisid nad karjas või kudusid kodus kangast; nüüd on neil kindel kuupalk ja katus pea kohal."
Vincenzo kuuleb paremal sisinat ja kummardub, et uurida mehaanilist süstikut, mis libiseb justkui elusana koe- ja lõimeniitide vahelt läbi. Noormehel tekib kiusatus niite puudutada, kuid siis märkab ta naisekätt, mis süstikut kangastelgedel lükkab, ja tõmbub tagasi. Käel puudub kaks sõrme. (lk 159)
  • Kohe, kui Euroopas kiinapuu koore raviomadustest teada saadakse, mõistetakse ka seda, et aine on kättesaadav vaid vähestele väljavalitutele: see maksab palju, tuleb väga kaugelt ja tahab käsitsi jahvatamist. Lisaks muudab palavikku alandav pulber haiged jõuetuks, mis on lihtinimeste jaoks sageli hullem õnnetus kui palavik ise.
19. sajandil toimub pööre: tänu mehaanilistele käiadele saab vähese ajaga toota tohutus koguses peenestatud kiinapuu koort. Ravimi hind langeb. 1817. aastal eraldavad Pierre Joseph Pelletier ja Joseph Bienaimè Caventou kiinapuu koorest kiniini. Kuid alles sajandi lõpul tõestatakse ümberlükkamatu seos malaaria ja parasiitide vahel ning 20. sajandi algul lubatakse Itaalias, kus aastas sureb malaariasse viisteist tuhat inimest, kiniini müük soola- ja tubakapoodides. (lk 177)
  • Ignazio vaatab poes ringi ja ta mõtted kanduvad kaugele minevikku, hoopis teise aega ja kohta. Ta elas siis veel Bagnaras, kui Bourbonide vastu puhkesid rahvarahutused, mis viisid lõpuks Napoli vabariigi asutamiseni. Ka tol ajal oli mässukoldeid tekkinud kogu kuningriigi territooriumil ja palju inimesi oli saanud surma. Kuid tookord kasutati ülestõusu pigem isiklike võlgade ja veritasude õiendamiseks. Sageli polnud mõrvadel ja rüüstamisel vähimatki seost poliitikaga: pigem tulid need soovist maksta kätte vaenlasele - olgu selleks siis mõni ebameeldiv sugulane, varganäost talupoeg, kaval karjus või kümnise sissenõudmisega liiale läinud preester. (lk 178-179)
  • Sitsiilia oli veider paik: kuningal polnud aadlike seas liitlasi. Vastupidi, Sitsiilia aristokraadid olid pigem kuningaga vaenujalal, sest too oli võõrana tulnud nende koju kamandama. Nemad aga olid elanud Sitsiilias põlvkondade vältel, mõni neist juba araablaste ja normannide aegadest peale. Nad olid loonud selle saare oma võimu, riituste, vere ja abieludega, lisades soola, mulda ja merevett. Sitsiilia aadel kasutas alamrahvast ja vaeseid osavasti oma huvides ära. Nad süütasid lõkke, aga sundisid valvesse vaesrahva, kes sai vältimatult kõrvetada. (lk 179-180)