Mängukaart

Proosa

Kõige ees sammus kümme sõdurit risti-hellebardidega. Kõik nad olid kolme aedniku moodi, piklikud ja lamedad, käed-jalad nurkade küljes. Neile järgnes kümme õukondlast. Need olid üleni teemantruutudega ehitud ja kõndisid kahekaupa nagu sõduridki. Nende järel tulid kuninglikud lapsed. Neid oli kümme ja armsad kullakesed tulid rõõmsalt kekseldes, paariti ja käsikäes; kõik nad olid ehitud südametega. Järgmiseks tulid külalised, enamikus Kuningad ja nende Emandad, ning Alice tundis nende hulgas ära Valge Küüliku. See vestles rutakal ja närvilisel viisil, naeratades kõige peale, mis lausuti, ning kõndis Alice'it märkamata mööda. Siis järgnes Ärtu Sõdur, kes kandis tumepunasel sametpadjal Kuninga krooni, ja kogu selle suurejoonelise rongkäigu lõpul tulid Ärtu Kuningas ja tema Emand.

Alice oli üsna kahevahel, et kas ta ei peaks samuti silmili maha heitma nagu kolm aednikku, aga ta ei suutnud meenutada ühtki niisugust rongkäikude-puhust eeskirja, "ja pealegi: mis kasu rongkäigust oleks, kui kõik peaksid lamama silmili maas ega saaks seda vaadata?" Nõnda siis jäi ta seisma, kus oli, ja ootas.

Kui rongkäik Alice’i kohale jõudis, seisatasid kõik ja silmitsesid teda, ja Kuningaemand küsis rangelt: "Kes see on?" Ta küsis seda Ärtu Sõdurilt, kes vastuseks ainult kummardas ja naeratas.

"Idioot!" ütles Emand, lõi kannatamatult pea selga ja küsis otse Alice’i poole pöördudes: "Mis su nimi on, laps?"

"Mu nimi on Alice, kui majesteet lahkelt lubavad," ütles Alice üliviisakalt, kuid lisas endamisi: "Oh, nad on ju ainult pakk mängukaarte. Ma ei tarvitse neid karta."

Lewis Carroll, "Alice Imedemaal", tlk Jaan Kross, 1971, lk 66

Mängukaardid on aja ja saatuse žiletiterad.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 49

Siis saabus Jupiter. Kui ma ka teda poleks ära tundnud, oleksin võinud seda järeldada teiste jumalate käitumisest. Aga Jupiter oli vahest kõige vähem oma kuju muutnud. Kuigi ka tema oli kuivanud väiksemaks. Aga veel võis ära tunda ta suursuguseid näojooni, mida isegi viha polnud suutnud palju moonutada. Aga siis, kui ta ennast pööras, nägin et ta oli täiesti lame, nagu mingi pilt või reljeef. Ja siis mõistsin, miks ta nägu mulle nii tuttav tundus, kuigi ma temast polnud näinud ühtki kuju. See polnud ju keegi muu kui kuningas kaardimängus ja oma lameduses sarnanes ta tõepoolest mängukaardiga.
- Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund 1976, lk 219

[Arthur Cornish ja Simon Darcourt:] "Meile kõigile jagatakse sünnihetkel kaardid kätte; kui keegi saab ainult klibakad, puha kahed ja kolmed, ei ühtegi viiest kõrgemat kaarti, mis šansse on tal siis selle vastu, kellel on käes ässad? Ja ära tule mulle ütlema, et loeb see, kuidas ta mängib. Sina, Simon, ei mängi ei pokkerit ega bridži, sa lihtsalt ei tea sellest midagi."

"Möönan, et kaarte ma ei mängi, ent ma olen teoloog, pealegi hea teoloog. Seega on mul teistsugune ettekujutus panustest, mille peale mängitakse, kui on sinul, va pankur. Muidugi jagatakse igaühele kaardid, ent aeg-ajalt on inimesel võimalus uus kaart võtta, ja just võetud kaardiga avaneb võimalus midagi muuta. Ja mis määrab, millise kaardi ta võtab? Francis sai sündides kaasa head kaardid, aga paar-kolm korda oli tal võimalus uut kaarti võtta ja paistab, et iga kord võttis ta jokkeri."

Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, Varrak 1999, lk 18

Viieteistaastaselt jõudis Blue järeldusele, et ta ema tarokikaardid on kõigest mängukaartide pakk ja nii ema kui ka teiste selgeltnägijate unenägusid õhutavad tagant pigem kokkusegatud kokteilid kui pilguheidud teispoolsusse, seega pole ennustustel mingit tähtsust.
- Maggie Stiefvater, "Kaarnapoisid", tlk Evelin Schapel, 2013, lk 9