Maggie Stiefvater

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maggie Stiefvater, 2013.

Maggie Stiefvater (ametlikult Maggie Stiefvater, sünninimi Heidi Stiefvater; sündinud 18. novembril 1981 Harrisonburgis Virginia osariigis USAs) on USA fantaasiakirjanik.


"Kaarnapoisid"[muuda]

Maggie Stiefvater, "Kaarnapoisid", tlk Evelin Schapel, 2013.


  • Blue Sargent ei mäletanud enam, mitu korda oli talle öeldud, et tema tapab oma tõelise armastuse. (lk 7, romaani algus)
  • Inimesed, kes sisenesid Fox Way tänava väikesesse helesinisesse majja numbriga 300, ei pannud oma saatuse umbmäärast olemust eriti pahaks. Ennustuste täidemineku täpse hetke äratundmisest sai omaette mäng ja väljakutse. Kui klient ennustaja juurest lahkus ja kuue inimesega kaubik kaks tundi hiljem tema autole otsa sõitis, võis ta kergendust tundes noogutada, et nüüd see siis juhtuski, ja asja lõpetatuks arvata. Kui teise kliendi naaber pakkus välja, et ostab ära tema vana muruniiduki, kui talle võiks marjaks kuluda natuke lisaraha, võis kliendile meenuda lubadus peagi raha saada, ja ta müüski muruniiduki teadmisega, et see tehing oli ette kuulutatud. Või kui kolmanda kliendi naine ütles, et see asi tuleb nüüd ära otsustada, võisid talle meenuda needsamad sõnad tarokikaarte lauale laduva Maura Sargenti suust, ja ta sukeldus otsustavalt tegudesse.
Kuid ebatäpse olemuse tõttu vähenes ennustuste mõju mõnevõrra. Need võidi peast visata kui pelgad kokkusattumused või eelaimused. Neist said itsitused Walmarti parklas, kui keegi põrkas kokku vana sõbraga, nagu ennustuses lubatud. Külmajudinad, kui elektriarvelt vaatas vastu number 17. Arusaam, et isegi ette teada tulevik ei muuda kellegi praegust elu. Need ennustused olid tõde, kuid mitte kogu tõde.
"Ma pean teile ütlema," lausus Maura alati oma klientidele, "et see ennustus on õige, aga mitte üksikasjalik." (lk 7-8)
Ometi teadis ta, kuidas asjad tegelikult on. Fox Way tänava majast number 300 tulevad ennustused ei olnud küll üksikasjalikud, kuid need olid vääramatult õiged. Ema oli näinud unes, kuidas Blue murrab esimesel koolipäeval käeluu. Tädi Jimi kuulutas ette Maura maksutagastust kuni kümne dollari ulatuses. Vanim nõbu Orla hakkas oma lemmikviisi ümisema alati mõned minutid enne seda, kui see kõlas raadiost.
Mitte keegi majas ei kahelnud, et Blue saatus on tappa oma armastatu suudlusega. Ometi oli see oht ähvardavalt õhus hõljunud juba nii kaua, et selle mõjuvõim oli kadunud. (lk 9)
  • Neeve saabus lõpuks ühel kevadõhtul, kui lääne poole jäävate mägede niigi pikad varjud tundusid tavalisest veel pikemad. Kui Blue ukse avas, arvas ta hetkeks, et tema ees on võõras vana naine, aga kui ta silmad puude vahelt välja sirutuva punase valgusega pisut harjusid, nägi ta, et Neeve on emast ainult pisut vanem, ja see polnud veel sugugi vana.
Kusagil kauguses ulgusid jahikoerad. Bluele olid nende hääled enam kui tuttavad - sügiseti kihutas Aglionby jahindusklubi peaaegu igal nädalavahetusel rebasekoerte saatel hobustega mööda metsi ringi. Blue teadis, mida koerte pöörane ulgumine praegu tähendab: nad on saagi jälil.
"Sina oled Maura tütar," lausus Neeve ja enne, kui Blue sai midagi vastata, lisas: "Sel aastal sa armud." (lk 10)
  • Oli 24. aprill, markusepäeva eelõhtu. Enamiku inimeste jaoks markusepäev lihtsalt tuli ja läks. Polnud koolist vaba päeva. Ei tehtud kingitusi. Ei kantud kostüüme ega korraldatud pidustusi. Poodides ei tehtud markusepäeva allahindlusi ega müüdud markusepäeva kaarte. Televisioonis ei näidatud ühtegi markusepäeva saadet. Keegi ei tõmmanud kalendrisse 25. aprilli ümber ringi. Kui aus olla, siis enamik elusolendeid isegi ei teadnud, et pühal Markusel on omanimeline päev.
Aga surnutel oli see meeles. (lk 11)
  • Bluele täiesti arusaamatutel põhjustel oli Maura sel aastal esimest korda Neeve'i enda asemel kirikuvalvesse saatnud. Nagu ikka, oli ta Bluelt küsinud, kas too tahab kaasa minna, kuid ega see tegelikult päris küsimus olnudki. Blue oli alati käinud, läks ka seekord. Ema ei arvanudki, et tüdrukul on markusepäeva eelõhtuks mingid muud plaanid. Ta lihtsalt pidi küsima. Juba millalgi enne Blue sündi oli Maura otsustanud, et lapsi kamandada on barbaarne, ja nii oli Blue kasvanud üles kohustavate küsimärkide keskel. (lk 12)
  • Blue heitis pilgu kellale. Mõne minuti pärast üksteist. Vanades legendides soovitati pidada kirikuvalvet keskööl, aga surnud ei pidanud ajast kuigi hästi kinni, eriti siis, kui oli kuupaisteta öö. (lk 13)
  • Neeve vaatas teda samasuguse pilguga, mida Blue oli näinud kõikidel tema kodulehe fotodel — tahtlikult kõhedust tekitava, ebamaise pilguga, mis kestis hea mitu sekundit kauem, kui mugav olnuks. (lk 13)
  • Blue oli oma selgeltnägijatest kubisevas perekonnas ainus must lammas ja jäi kõrvale elavatest vestlustest, mida ema ja tädid ja nõbud pidasid enamiku silme eest peidetud maailmaga. Temas oli eriline ainult üks asi ja seda ei saanud ta ise kogeda. "Ma kuulen sama palju nagu telefonitoru. Tänu minule kuulevad kõik teised lihtsalt valjemini." (lk 14)
  • Aprill oli Aglionby poiste jaoks kehv aeg: ilmad läksid soojaks ja teedele ilmusid kabrioletid, milles istusid poisid nii maotutes lühikestes pükstes, et neid julgenuks jalga panna ainult rikkad. Koolipäevadel olid neil kõigil seljas Aglionby vormiriided - khakivärvi püksid ja kolmnurkse kaelusega kampsunid, millel ilutses kaarnakujuline embleem. Selle järgi oli lähenevat jõuku kerge ära tunda. Kaarnapoisid. (lk 15-16)
  • "Sa tundud olevat väga mõistlik teismeline," ütles Neeve ja see ärritas Blued, sest ta teadis isegi, et on väga mõistlik teismeline.
Kui kellelgi on nii vähe raha nagu Sargentidel, on mõistlikkus kõikide asjade suhtes talle juba väikesest peale sisse kodeeritud. (lk 16)
  • Igal aastal istus Maura kivimüüril, põlved kurgu alla tõmmatud, vaatas ainiti tühjusse ja loetles Bluele nimesid. Blue jaoks oli kirikuaed endiselt tühi, kuid Maura jaoks surnuid täis. Mitte äsja surnuid, vaid nende vaime, kes järgneva kaheteistkümne kuu jooksul surema pidid. Bluele oli see alati tundunud just nagu vestlus, mille osapooltest ta kuuleb ainult üht. Mõnikord tundis ema vaimud ära, kuid sageli pidi ta ettepoole kummarduma ja nende nimesid küsima. Maura oli kunagi selgitanud, et kui Blued seal ei oleks, ei suudaks ta veenda neid endale vastama - surnud ei saa Maurat ilma Blue kohalolekuta näha. (lk 16-17)
  • Bluele meeldis olla eriliselt vajalik, aga mõnikord oleks ta tahtnud, et vajalik ei tunduks nii kangesti kasuliku sünonüümina. (lk 17)
  • Polnud midagi kuulda ega midagi näha. Ei ühtegi tõendust surnutest, välja arvatud nende nimed Blue käes olevas märkmikus.
Äkki oli Neeve'il õigus. Võib-olla Blue ikkagi põdes natuke. Mõnel päeval tundus veidi ebaõiglane küll, et kogu see ime ja vägi, mis ta perekonda ümbritseb, jõuab temani ainult paberimajanduse kujul.
Vähemalt olen asjasse pühendatud, mõtles Blue süngelt, kuigi tundis end sama palju asjasse pühendatuna kui pimedate juhtkoer. (lk 18)
  • Kas me nii liigumegi surma poole, mõtles Blue endamisi. Komberdav haihtumine iseteadliku finaali asemel? (lk 19-20)
  • Üks möödasõitev sedaan võttis hoogu maha, autosolijad vahtisid aknast välja. Gansey polnud just kehva väljanägemisega poiss ja Camaro ei riivanud samuti silma, kuid praegune tähelepanu ei olnud seotud niivõrd kellegi-millegi nägususega, kuivõrd uudse asjaoluga, et Aglionby poiss seisab löödult tee kõrvale pargitud häbematult oranži auto juures. Gansey teadis väga hästi, et Virginia osariigi väikeses Henrietta linnas ihkab inimeste hing üle kõige näha, kuidas Aglionby poistega juhtub midagi alandavat - kui just nende endi pereliikmetega midagi alandavat ei juhtu. (lk 24)
  • Mägedest voogav tuuleõhk puudutas ta kõrvu, tundudes summutatud hüüuna - mitte sosinana, vaid valju karjena kusagilt kaugelt, nii kaugelt, et seda polnud peaaegu kuuldagi.
Asi oli selles, et Henrietta paistis täpselt sellise kohana, kus võiks juhtuda maagilisi asju. Tundus, nagu sosistaks org saladusi. Lihtsam oli uskuda, et need ei avalda end Ganseyle, kui et neid üldse olemas ei ole. (lk 25)
  • Hommikud Fox Way tänava majas number 300 olid rahutud ja heidutavad. Tihe järjekord vannitoa ukse taga ja üksteisele nähvamine seepärast, et teepakke pandi tassidesse, kus juba olid teepakid sees. Blue pidi minema kooli ja mõned produktiivsemad (või pisut kehvema vaistuga) tädid pidid minema tööle. Röstsaiad läksid kõrbema, müsli ligunes pehmeks, külmkapi uks seisis mitu minutit järjest ootavalt lahti. Võtmed kõlisesid ja kiirustades otsustati, kes autot juhib ja kes kuhu istub. (lk 34)
  • Blue alistas vannitoa võitluseta ja pööras kogu tähelepanu oma juustele. Tema tumedad juuksed olid lühikeseks lõigatud — piisavalt pikad, et patsi ulatuda, aga ometi nii lühikesed, et patsi õnnestumiseks tuli lisada arvukalt klambreid. Tulemuseks oli turritav ja ebaühtlane pats, mille moodustasid väljakippuvad salgud ja eri värvi klambrid. See nägi välja ekstsentriline ja lohakas. Blue nägi kõvasti vaeva, et sellist tulemust saavutada. (lk 35)
  • "Kas sa lähed nendes riietes tööle?" küsis Maura.
Blue vaatas oma riideid. Tal oli seljas paar õhukest pluusikihti, sealhulgas pluus, mille ta oli ribadeks kiskunud. "Mis neil viga on?"
Maura kehitas õlgu. "Mitte midagi. Ma olen endale terve elu ekstsentrilist tütart tahtnud. Ainult et mul polnud aimugi, kui hästi mu kurjad plaanid töötasid." (lk 41-42)
  • Adam Parrish oli Gansey sõber olnud kaheksateist kuud ja ta teadis, et selle sõprusega kaasnevad teatud asjaolud. Nimelt uskumine üleloomulikesse nähtustesse, Gansey kahtlased suhted rahaga ja aja veetmine Gansey teiste sõpradega. Esimesed kaks põhjustasid probleeme ainult siis, kui nõudsid aega Aglionby arvelt, ja viimane ainult siis, kui asi puudutas Ronan Lynchi.
Gansey oli kunagi Adamile rääkinud, kuidas ta kardab, et enamik inimesi ei tea, kuidas Ronaniga käituda. Ta mõtles sellega, kui väga ta muretseb, et ühel ilusal päeval kukub keegi lihtsalt Ronanile otsa ja vigastab ennast. (lk 43)
  • Adam tundis rinnus tuttavat pistet. Mitte kadedust, lihtsalt soovi. Ühel päeval on ka temal piisavalt raha, et osta endale selline koht. Koht, mis paistaks väljastpoolt selline nagu Adam seestpoolt.
Adami vaikne sisehääl küsis, kas ta näeks oma sisimas kunagi välja nii suursugune või pidanuks see juba sündides kaasa tulema. Gansey oli selline nagu ta oli just seepärast, et ta oli väikesest peale elanud koos rahaga, nagu väike virtuoos, kes pannakse klaveri taha niipea, kui ta on istuma õppinud. Adamiga oli see kõik juhtunud palju hiljem, tema oli sissetungija, kes komistas ikka veel oma kohmaka Henrietta aktsendi taha ja hoidis peenraha voodi all hommikuhelveste karbis. (lk 46)
  • Gansey oli helbekarpidest ja erisugustest pakenditest ehitanud toa keskele Henrietta linna põlvekõrguse maketi ja nüüd kõndisid kolm külalist mööda peatänavat kirjutuslaua poole. Adam teadis tõde: need hooned siin andsid tunnistust Gansey unetutest öödest. Uus sein iga ärkvel oldud öö kohta. (lk 47)
  • Adam koputas Gansey vasakus kõrvas oleva nööpkõrvaklapi pihta ning sõber ehmus ja hüppas jalule. "Oi, tere." Nagu tavaliselt, nägi ta välja nagu Ameerika sõjakangelane — sassis pruunid juuksed, suvevalguse käes kissis pähklikarva silmad, sirge nina, mille iidsed anglosaksid olid talle lahkelt pärandanud. Kõigest temas kiirgas vaprust, võimu ja kindlat käepigistust.
Tüdruk vaatas teda üksisilmi. (lk 47)
  • Naeratus Gansey näol võinuks süüdata terved söekaevandused. (lk 49)
  • Adam ei olnud Llewellyni ega Glendoweri kohta midagi teadnud, kui ta Ganseyga esimest korda kohtunud oli. Gansey pidi talle kirjeldama, kuidas keskaegne keldi ülik Owain Glyndwr — keldi keelt mittekõnelevate inimeste jaoks Owen Glendower — võitles Walesi vabaduse eest inglaste vastu ja siis, kui vangilangemine näis möödapääsmatu, haihtus saarelt ja tervest ajaloost.
Ganseyl ei olnud kunagi midagi selle vastu, et seda lugu uuesti rääkida. Ta jutustas nendest sündmustest nii, nagu oleksid need toimunud alles äsja, tundis jälle elevust Glendoweri sünniga kaasnenud maagiliste märkide, tema nähtamatuks muutumise võime kohta käivate kuulujuttude, suuremate sõjavägede vastu saavutatud võimatute võitude ja kõige lõpuks tema salapärase põgenemise üle. Samal ajal kui Gansey rääkis, nägi Adam silme ees Walesi eelmäestike rohetavaid jalameid, Dee jõe laia sädelevat veepinda ja halastamatuid põhjapoolseid mägesid, milledesse Glendower oli kadunud. Gansey lugudes ei saanud Owain Glyndwr kunagi surra. (lk 49)
  • Erinevalt oma laitmatult puhtast toast paistis Noah ise alati pisut kasimatu. Tema riietuses oli midagi paigast ära, samuti tema üle pea kammitud juustes. Ta korratud vormiriided aitasid Adamil tunda, et tema ise ei erinegi ehk nii väga. Väga keeruline oli tunda end Aglionby täieõigusliku liikmena, kui sinu kõrval seisis Gansey, kelle uhiuus valge kraega särk (nagu George Washingtonil) maksis rohkem kui Adami jalgratas (ja kõik, kes ütlesid, et kaubamajast ostetud särgil ja itaalia rätsepa osavate kätega tehtud särgil ei olegi mingit vahet, polnud tegelikult seda viimast näinudki) - või hoopis Ronan, kes oli kulutanud üheksasada dollarit tätoveeringule ainult selleks, et oma venda marru ajada. (lk 52)
  • Adam kahtlustas, et Gansey eelistab Ronanit seepärast, et too on aus, olgu pealegi, et kohutav, ja Gansey arvates oli aususel kulla väärtus. Declan ootas vastamisega sekundi murdosa liiga kaua ja nii pani Ronan käed risti rinnale. "Oled sina alles tüübi otsa sattunud, Ashley. Sina veedad temaga täna imelise õhtu ja homme veedab temaga imelise õhtu mõni teine tüdruk."
Kusagil kõrgel nende peade kohal lendas kärbes suminal vastu aknaklaasi. Ronani selja taga vajus vaikselt kinni ta toa uks, kaetud kiiruse ületamise eest saadud trahvikviitungite koopiatega.
Ashley näol püsis jäigastunud naeratus. (lk 53)
  • Blue ei oleks end kunagi nimetanud ettekandjaks. Lõppude lõpuks õpetas ta kolmandikele ilukirja, punus Igavese Tervise naisühingule pärgi, käis Henrietta kõige uhkemate korterikomplekside elanike koertega jalutamas ja hoolitses ümbruskonna daamide ilutaimede eest. Tegelikult oli ettekandjatöö Ninos tema tegemistest kõige tähtsusetum. Aga siin oli paindlik tööaeg, see tundus tema niigi veidras elulookirjelduses kõige seaduspärasem sissekanne ja kindlasti maksti siin kõige paremini. (lk 62)
  • Üsna vahetuse alguses astusid uksest sisse neli poissi, tuues endaga kaasa külma värske õhuvoo, mis lõhnas pune ja õlle järele, poiste kõrval aknal säras neoonkiri "Alates 1976" ja see heitis nende nägudele rohekat valgust. Esimesena sisse astunud poiss jätkas telefoniga rääkimist ka siis, kui näitas Cialinale nelja sõrme, viidates seltskonna suurusele. Kaarnapoisid olid väga osavad tegema mitut asja korraga, kuniks kõik need asjad teenisid eranditult ainult nende huve. (lk 63)
  • Tegelikult tahtis ta tööd, mis ei imeks tal kõiki mõtteid peast ega asendaks neid pideva süntesaatorimuusikaga. Mõnikord hiilis Blue imelühikeseks puhkepausiks välja, toetas pea vastu restoranitaguse põiktänava telliskivimüüri ja unistas mitte midagi tegemata puude aastarõngaste uurija tööst. Raidega koos ujumisest. Costa Rica läbikammimisest, et saada rohkem teada soomusharjaliste kääbustürannide kohta.
Tegelikult ei olnud ta päris kindel, et tahaks kääbustürannide kohta tõepoolest rohkem teada. Talle lihtsalt meeldis nende nimi, sest meeter viiekümnese tüdruku puhul kõlas "kääbustürann" karjäärina. (lk 63-64)
  • Ta vastas: "Kas sa ei näe, et mul on põll ees? See tähendab, et ma töötan. Teenin elatist."
Endiselt häirimatul ilmel lausus poiss: "Ma hoolitsen selle eest."
Blue kordas kajana: "Hoolitsed selle eest?"
"Jah. Kui palju sa tunnis teenid? Ma võtan selle enda kanda. Ja räägin juhatajaga."
Hetkeks oli Blue tummaks võetud. Ta polnud kunagi uskunud inimesi, kes väitsid, et on jäänud sõnatuks, aga nüüd oli ta ise sõnatu. Ta avas suu ja alguses ei tulnud sealt välja midagi muud peale õhu. Seejärel midagi naeru alguse moodi. Ja lõpuks õnnestus tal puterdada: "Ma ei ole prostituut."
Aglionby poiss seisis tükk aega jahmunult ja taipas alles siis:
"Ei, ega ma seda ei mõelnud. Ma ei tahtnud seda öelda."
"Aga ütlesid! Sa arvad, et võid mulle lihtsalt maksta selle eest, et räägiksin sinu sõbraga? Selge see, et sa maksad enamikule oma naissoost kaaslastele tunnitasu ja ei teagi, kuidas asjad maailmas tegelikult käivad, aga... aga..." Blue teadis, et tahab selle mõttega kusagile välja jõuda, ent kuhu? Nördimus oli kõik kõrgemad funktsioonid välja lülitanud ja alles oli jäänud vaid suur soov poisile vastu kõrvu anda. Poiss tegi suu lahti, et vastu vaielda, ja Bluele meenus, kuhu ta oma mõttega oli tahtnud jõuda. "Kui tüdruk on poisist huvitatud, on ta enamasti nõus temaga tasuta juttu ajama." (lk 67-68)
  • "Issand küll," ütles mobiilipoiss. "Ma ei tea, mida ma veel peaksin ütlema."
"Andestust paluma," pakkus Blue.
"Seda ma juba tegin."
Blue mõtles viivu: "Siis "head aega"." (lk 68)
  • Osaliselt tundis Gansey end süüdi, et oli Adami šansid tüdrukuga tuksi keeranud. Teisest küljest tundus talle, et ta oli võib-olla ära hoidnud hoopis selle, et Adami selgroog oleks välja rebitud ja teda ennast alla kugistatud. (lk 70)
  • Ganseyl oli raamatust välja rebitud Virginia kaart ja üle terve kaardi jooksis tume jõujoone kujutis. Sarnaselt jõujoonte innukate otsijatega Suurbritannias määrasid ka Ameerika jõujoonte otsijad kindlaks peamised pühapaigad ja tõmbasid nende vahele jooni seni, kuni jõujoone kaar selgelt välja joonistus. Tundus, et kogu töö oli nende eest juba ära tehtud.
Ainult et nende kaartide koostajad ei olnud kunagi mõelnud, et neid hakatakse kasutama nagu maanteede atlast: selleks olid jooned liiga umbkaudsed. Ühe kaardi peal olid võimalike viitadena kirjas lihtsalt New York, Washington ja Pilot Mountain Põhja-Carolinas. Kõik need punktid olid kilomeetrite laiused ja isegi kõige peenem kaardile tõmmatud kriips ei olnud tegelikkuses kitsam kui kilomeeter — isegi kõrvaldamismeetodit kasutades jäi neil siiski alles tuhandeid ruutkilomeetreid, kus jõujooned olla võisid. (lk 72)
  • Lauset lõpuni kuulamata tormas Gansey mustavasse öhe. Ta jooksis maja nurga taha ja jõudis parklasse just sel hetkel, kui Ronan paugu kirja pani.
Löögikaar paistis lõputu.
Pealtnäha tundus, et tegemist on alles avavaatusega. Haiglaselt rohekat valgust heitva tänavalaterna all seisis kaljukindla hoiaku ja kivistunud näoilmega Ronan. Löök ei vääratanud. Poiss oli võtnud vastutuse rusika maandumiskoha eest juba ammu enne seda, kui lööma hakkas.
Gansey oli oma isalt pärinud loogilise mõtlemise, kiindumuse uurimistöö vastu ja enamiku riiklike loteriide suuruse toetusfondi.
Vennad Lynchid olid oma isalt pärinud kõigutamatud egod, kümme aastat ühe tundmatu iiri muusikariista mängutunde ja oskuse tõsiselt poksida. Niall Lynch ei olnud just sageli kodus viibinud, aga kui oli, oli ta olnud hiilgav õpetaja. (lk 74)
  • Perekond Lynchi lugu oli järgmine. Elas kord üks mees nimega Niall Lynch ja tal oli kolm poega. Üks neist armastas oma isa rohkem kui teised. Niall Lynch nägi hea välja, oli karismaatiline, rikas ja salapärane. Ühel päeval tiriti ta tumehallist BMW-st välja ja peksti veljevõtmega surnuks. See juhtus kolmapäeval. Neljapäeval leidis poeg Ronan isa surnukeha sissesõiduteelt. Reedel lõpetas pereema rääkimise ega lausunud enam kunagi ühtegi sõna.
Laupäeval said vennad Lynchid aru, et on isa surma järel saanud rikkaks ja jäänud kodutuks. Testament ei lubanud neil majas midagi puutuda — ei oma riideid ega mööblit. Ega vaikivat ema. Testament kohustas neid otsekohe Aglionby ühiselamusse kolima. Vanim vend Declan pidi kontrollima fonde ja oma vendade elusid, kuniks nood saavad kaheksateist täis.
Pühapäeval varastas Ronan oma lahkunud isa auto.
Esmaspäeval lõpetasid vennad Lynchid omavahel sõbrustamise. (lk 75)
  • Gansey tundis, et Ronan on üle kere pingul. Vihkamine moodustas tema ümber nagu teise kihi tugevat nahka. (lk 77)
  • Poiste isade loodud toetusfondid garanteerisid neile töövaba elu, kui nad just ise töötamist ei valinud. Mis puudutas seda masinat, mida nimetatakse ühiskonnaks, siis nemad olid asjasse täiesti mittepuutuvad jubinad. Aga see asjaolu rõhus Ronanit teisiti kui Ganseyt. (lk 79)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg