Pühapaik

Proosa

• Kui keegi iganes peaks arvama, et surm ja kannatus ei ole looduse lahutamatu osa, parandatakse tema eksiarvamus. Kui kedagi peaks tabama kiusatus käsitleda rituaali kui imelampi, mida piiritu rikkuse ja võimu omandamiseks pruugib ainult hõõruda, näitab rituaal oma teist külge. Kui väärtuste hierarhia on rohmakalt materiaalne, õõnestavad seda tõhusalt paradoks ja vasturääkivus. Sääraste süngete teemade väljamaalimiseks on rüvetussümbolid sama vajalikud kui must värv mis tahes asja kujutamiseks. Seetõttu leiame pühapaikadest ja pühadest aegadest eest sinna hardalt talletatud roiskumise. (lk 302)
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015

• Ganseyl oli raamatust välja rebitud Virginia kaart ja üle terve kaardi jooksis tume jõujoone kujutis. Sarnaselt jõujoonte innukate otsijatega Suurbritannias määrasid ka Ameerika jõujoonte otsijad kindlaks peamised pühapaigad ja tõmbasid nende vahele jooni seni, kuni jõujoone kaar selgelt välja joonistus. Tundus, et kogu töö oli nende eest juba ära tehtud.

Ainult et nende kaartide koostajad ei olnud kunagi mõelnud, et neid hakatakse kasutama nagu maanteede atlast: selleks olid jooned liiga umbkaudsed. Ühe kaardi peal olid võimalike viitadena kirjas lihtsalt New York, Washington ja Pilot Mountain Põhja-Carolinas. Kõik need punktid olid kilomeetrite laiused ja isegi kõige peenem kaardile tõmmatud kriips ei olnud tegelikkuses kitsam kui kilomeeter — isegi kõrvaldamismeetodit kasutades jäi neil siiski alles tuhandeid ruutkilomeetreid, kus jõujooned olla võisid. (lk 72)

• Maggie Stiefvater, "Kaarnapoisid", tlk Evelin Schapel, 2013