Surnu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • "Kae, kus nüid oo kehvas osmikus õige peenikesi ja nettisi preilnasid," ütles Gröönrooska, neid tarbetult silmitsedes. "Aga ei ma saa teid kambri ka kutsu. Sääl sii Hilja nüid laudsil magab. Nii nigu ma öelsin, te tulite liiga hilja. Tüdruk suresi ju eila ööse, ikke selle tõve kätte. Vai mis tõbi sii tal änam oligi, ta oli nii viletsaks jäänd."
"Ega jah," ütles Anja, korraks naise poole pöördudes.
"Oi jah. Sai siit halvast ilmast ää. öelge seda Salmele. Ja Hännisele ka. Et nõnna sii õigus maa pääl oo. Et kui tõbi jätt, siis nälg võtab ikke. Punaseid kõngeb nigu loogu. Või mis punane nüid tema, viieteistkune tüdruk. Põlnd veel leeriski käind. Leeris," kordas ta kibedalt. "Vai mis säälgi, muudkui leierda noid usuasje. Põle meitel miskit jumalat." (lk 27)
  • [Gröönrooska:] "Kas te tahate kadunukest näha? Ei, ei te taha ühti. Ma säädsin ta korda, pandsin talle isa valge särgi selga, sukkasi ainult ei mõist kusagilt võtta. Aga küll ta kõlbab ilma sukkadeta kah. Sedasi sii oli, sündis ja kasvas, nende seinte vahel elas ja oli oma aja, siis sures ää. Mis sa siin mõistad, ei miskit." (lk 28)
    • Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981

Luule[muuda]

Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem,
kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel.
Teadmata kadunute imepärane naasmine.

  • Wisława Szymborska, "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23