Mine sisu juurde

Surnu

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Jäin vanaemaga üksi. Algul mõtlesin pisut onu sõnade üle ja imestasin: miks kass läheks surnule kallale? See on ju vanaema, ja kass pole iialgi varem vanaemale kallale läinud. Kas sellepärast, et vanaema on surnud? Surnud? Mis see on? Ma vaatasin valge linaga kaetud kogu ja minus tekkis nagu kahtlus ja tõrksus. Kas see ikka tõesti on vanaema? See näis hulga pikemgi kui vanaema. Ja kuidas siis vanaema nüüd nii on?... Lina peal surnu rinna kohal oli must lauluraamat. Kaanel kuldne rist. Miks see raamat sinna pandi? Kas sellepärast, et vanaema on nüüd surnud? Surnud?? Mu südamesse tekkis senitundmatu ängistus. Astusin lamaja kõrvale ja kergitasin lina ta näolt. Ons see ikka tõesti vanaema? Olin ise pealt vaadanud, kui onunaine pani vanaemale selga mustad kalevist riided ja pähe pruuni kabimütsi ning selle üle sidus musta siidrätiku. Nii müts kui riided olid mulle väga tuttavad, vanaema aga nende sees näis väga võõrana.


  • [Yossarian:] Surnute jaoks ei ole vähimatki vahet, kes sõja võidab.


  • Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk põrmustumise, lahustumise ja mädanemise protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide algupära kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. Rämpsus sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps ohutu. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki prügimäele. Isegi maetud kuningate luud ei ärata erilist aukartust ja mõte, et õhk on paks ammukadunud rahvaste koolnute tolmust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole eristusi, seal pole roojasust.


  • "Kae, kus nüid oo kehvas osmikus õige peenikesi ja nettisi preilnasid," ütles Gröönrooska, neid tarbetult silmitsedes. "Aga ei ma saa teid kambri ka kutsu. Sääl sii Hilja nüid laudsil magab. Nii nigu ma öelsin, te tulite liiga hilja. Tüdruk suresi ju eila ööse, ikke selle tõve kätte. Vai mis tõbi sii tal änam oligi, ta oli nii viletsaks jäänd."
"Ega jah," ütles Anja, korraks naise poole pöördudes.
"Oi jah. Sai siit halvast ilmast ää. öelge seda Salmele. Ja Hännisele ka. Et nõnna sii õigus maa pääl oo. Et kui tõbi jätt, siis nälg võtab ikke. Punaseid kõngeb nigu loogu. Või mis punane nüid tema, viieteistkune tüdruk. Põlnd veel leeriski käind. Leeris," kordas ta kibedalt. "Vai mis säälgi, muudkui leierda noid usuasje. Põle meitel miskit jumalat." (lk 27)
  • [Gröönrooska:] "Kas te tahate kadunukest näha? Ei, ei te taha ühti. Ma säädsin ta korda, pandsin talle isa valge särgi selga, sukkasi ainult ei mõist kusagilt võtta. Aga küll ta kõlbab ilma sukkadeta kah. Sedasi sii oli, sündis ja kasvas, nende seinte vahel elas ja oli oma aja, siis sures ää. Mis sa siin mõistad, ei miskit." (lk 28)
    • Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981


  • Surnule pannakse laastud patja lootuses, et ta ebamugavusest loobuks surnud olemast.


  • Surnule on hõlpus rääkida, sest Manala arhiividele ei pääse keegi ligi... Ja surnutel on piiramatult aega... Loodetavasti ei vaidle nad ka vastu -


  • Matused. Need olid kurvad. Väga kurvad. Ma ei tahaks nendest eriti meelsasti rääkida. Eret käis peale, et me Karoli ja Kareli ka sinna kaasa võtaksime. Minu arvates oli see loll tegu. Seda ma talle ka ütlesin, aga mu õde on põikpäine. Ta pidas mulle pika kõne sellest, et meile kõigile on vajalik, et saaksime lahkunutega hüvasti jätta ja puha. Ei noh, kena küll. Aga mida kuradit sa jätad hüvasti näost valgete ja hingetute laipadega. Nemad ei ulata sulle ju kätt ega ütle, et "Sorry, me peame nüüd minema, oli kena elu meil koos ja puha". Nad ei tee midagi sellist. Ja ma ei tea isegi, kas nad olid näost valged või mitte. Ma ei tea, kas nende näodki alles olid. Kirste matustel ei avatud, nii et ma ei näinud oma ema, oma kallist venda Henrikut, Andrest ega vanaema mitte kunagi enam. Ja keegi ei kujuta ette, kui ütlemata palju see haiget tegi. (lk 25)
  • Meil oli raske. Väga raske. Tavaliselt peaks nüüd järgnema lause - aga me saime sellest üle. Kuid me ei saanud ju. Me pole siiamaani saanud. Mitte keegi meist pole. Kuidas paganama moodi on üldse võimalik saada üle sellisest asjast? Sellisest kuradima vastikust ja mõttetust asjast. Ma lähen lolliks, kui ma sellele mõtlen. Me olime suures majas. Mina ja Eret ja Alex ja Karol ja Karel. Aga neli inimest olid kusagil kaugel. Surnuaial. Mulla sees. Vastiku niiske külma mulla sees, kus miljonid bakterid ja ussikesed nende kehasid järasid. Ma tean küll, et need on ainult maised kestad ja puha. Olin kirikuõpetajal seda asja endale päris põhjalikult seletada lasknud. Ta ütles, et nad kõik neljakesi on kenasti taevas ja vaatavad sealt aeg-ajalt meie poole. Täpselt nii ta ütles. Ta andis ausõna! (lk 25-26)


  • Blue heitis pilgu kellale. Mõne minuti pärast üksteist. Vanades legendides soovitati pidada kirikuvalvet keskööl, aga surnud ei pidanud ajast kuigi hästi kinni, eriti siis, kui oli kuupaisteta öö. (lk 13)
  • Igal aastal istus Maura kivimüüril, põlved kurgu alla tõmmatud, vaatas ainiti tühjusse ja loetles Bluele nimesid. Blue jaoks oli kirikuaed endiselt tühi, kuid Maura jaoks surnuid täis. Mitte äsja surnuid, vaid nende vaime, kes järgneva kaheteistkümne kuu jooksul surema pidid. Bluele oli see alati tundunud just nagu vestlus, mille osapooltest ta kuuleb ainult üht. Mõnikord tundis ema vaimud ära, kuid sageli pidi ta ettepoole kummarduma ja nende nimesid küsima. Maura oli kunagi selgitanud, et kui Blued seal ei oleks, ei suudaks ta veenda neid endale vastama - surnud ei saa Maurat ilma Blue kohalolekuta näha. (lk 16-17)

Luule

[muuda]

Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem,
kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel.
Teadmata kadunute imepärane naasmine.

  • Wisława Szymborska, "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23

Kirjandus

[muuda]
  • Olga tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Surnu&oldid=114994"