Hüvastijätt

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Agnes Börjesson, "Värske abielupaari hüvastijätt" (1871)

Proosa[muuda]

  • Merelemineku hommik, see suure erutusega oodatud hommik, algas jäledasti. Tom läks stjuuardi kannul oma kajutisse, rõõmustas, et Bobile öeldud kindlad sõnad "ma ei soovi saatjaid" olid vilja kandnud; ja oli vaevalt jõudnud sisse astuda, kui kõlas verd tarretama panev huige.
"Kus on šampanja, Tom? Me ootame!"
"Jessas, kuidas haiseb! Küsi endale ometi viisakam uberik!"
"Tommie, võta mind kaasa!" hüüdis Ed Martini sõbratar, kelle poole Tom ei tahtnud vaadatagi.
Seal nad siis olidki, puha Bobi sõbrad, aelesid Tomi voodil, põrandal, igal pool. Bob oli merereisist teada saanud, aga sellist tempu polnud Tom temalt küll oodata osanud. Ta pidi end pingutama, et mitte jäiselt lausuda: "Šampanjat ei ole." Ta püüdis kõigile tere öelda, püüdis naeratada, ehkki oleks tahtnud lapse kombel töinama pista. Ta saatis Bobile pika hävitava pilgu, aga Bob oli end juba pilve tõmmanud. Mul viskab haruharva üle, mõtles Tom ennast õigustades, aga igatahes praegu küll. Laevale tulles oli Tom lootnud, et ebameeldivad üllatused, lärm, inimrämps, labased tüübid, juhmardid on mahajäänud, aga need reostasid salongi, kus ta pidi viis päeva elama! (lk 23)


  • Matused. Need olid kurvad. Väga kurvad. Ma ei tahaks nendest eriti meelsasti rääkida. Eret käis peale, et me Karoli ja Kareli ka sinna kaasa võtaksime. Minu arvates oli see loll tegu. Seda ma talle ka ütlesin, aga mu õde on põikpäine. Ta pidas mulle pika kõne sellest, et meile kõigile on vajalik, et saaksime lahkunutega hüvasti jätta ja puha. Ei noh, kena küll. Aga mida kuradit sa jätad hüvasti näost valgete ja hingetute laipadega. Nemad ei ulata sulle ju kätt ega ütle, et "Sorry, me peame nüüd minema, oli kena elu meil koos ja puha". Nad ei tee midagi sellist. Ja ma ei tea isegi, kas nad olid näost valged või mitte. Ma ei tea, kas nende näodki alles olid. Kirste matustel ei avatud, nii et ma ei näinud oma ema, oma kallist venda Henrikut, Andrest ega vanaema mitte kunagi enam. Ja keegi ei kujuta ette, kui ütlemata palju see haiget tegi. (lk 25)