Nägu

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Näod)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Władysław T. Benda, "Blondi neiu nägu" (1923)

Nägu on inimese või muu looma pea eespoolne osa, kus asuvad silmad, nina ja suu.

Piibel[muuda]

  • Kes on nagu tark, ja kes oskab asja seletada? Inimese tarkus valgustab ta nägu ja ta näo karmus muutub.

Proosa[muuda]

  • D'Artagnan kasutas parajat hetke, et uurida Planchet' nägu, keda ta polnud näinud juba terve aasta. Nutikas Planchet oli muutunud kõhukaks, ent nägu polnud tal rasvunud. Ta säravad silmad liikusid ikka veel vilkalt etteulatuvate kulmukaarte all, ja rasvakord, mis tikub siluma kõiki inimnäo iseloomulikke ebatasasusi, ei varjanud veel kõrgeid põsesarnu, mis on kavaluse ja ahnuse tunnuseks, ega teravaotsalist lõuga, mis annab tunnistust taibukusest ja visadusest.


  • Näo edasiandmisel on autorite tähelepanu enamasti pühendatud otsevaatele, keegi ei taha tunnistada profiili tähtsust. Ometi on profiil huvipakkuv just seepärast, et ta on silueti alus, siluett aga on üks armutumaid terviku graafilisi lahendusi. Kui sageli on profiil mulle näidanud hoopis teist inimest - nagu teist sissekäiku sama hoone teisel küljel. Mina omistan profiilile kommentaari tähenduse Ja jätan ta ainult sel juhul meenutamata, kui profiil ja otsevaade ning samuti kõik vahepealsed lõiked on märgitud vaimu tasakaalust. Kuid seda tuleb ette nii harva, et seda võiks nimetada erandiks.


  • George Fentiman pöördus võidukalt oma kaaslase poole.
"Kas nägid? Igavene täikrae! Kadus nagu tuul, kui ma teda ähvardasin. Seesama mees ongi mind kolm päeva jälitanud."
"Mul on kahju," ütles Wimsey, "aga teda ei kihutanud minema sinu vahvus, Fentiman. Seda tegi hoopis minu kohutav pale. Mis minus küll peitub? Kas mul on ähvardav ja kamandav ilme nagu Jupiteril? Või on minu lips nii eemaletõukav?" (lk 89)
  • [Peter Wimsey kohatud nuhi kohta:] "Hea oleks, kui ma oleksin teda lähemalt näha saanud. Sest mul on tunne, et ma olen neid kauneid näojooni enne näinud, ning mitte eriti ammu. Kas see pale merele viis tuhat laeva? Ei, minu meelest ei viinud." (lk 89—90)


  • Äkitselt tuli tal mütsitahtmine ning ta ostiski pudukauplusest pehmest inglisvillast sinakashalli tagasihoidliku mütsi. Mütsinoka võis näole tõmmata, kui oli tahtmine lamamistoolil tukastada või teha, nagu tukastaks. Nokkmüts on asjalik peakate, mõtles Tom ja pani imeks, miks ta polnud varem sellele tulnud. Nokkmütsiga võib välja näha nagu härrasmees, kõrilõikaja, inglane, prantslane või lihtlabane Ameerika mats, oleneb, kuidas müts pähe sättida. Tom lahutas sellega kajutis peegli ees meelt. Ta oli alati arvanud, et tal on maailma kõige igavam nägu, väga hõlpsasti ununev nägu, millel arusaamatul kombel valitses alandlik ja koguni pisut hirmunud ilme, mida tal ei õnnestunud kunagi palgeilt pühkida. Muganduja nägu, mõtles ta. Müts muutis kõike. See andis talle maamehelikkust, Greenwichi, Connecticuti, mõne muu kolkakoha hõngu. Nüüd oli ta pealtnäha jõukas noormees, vahest alles üsna hiljuti Princetoni lõpetanud. Ta ostis mütsile lisaks veel piibugi.



  • Yossarian keeras aeglaselt ja asus kerge kõhklusega Milot uurima. Ta nägi lihtsat ja siirast nägu, mis ei olnud võimeline ei kavaluseks ega valskuseks, ausat ja avali nägu, kus olid suured kõõrdis silmad, roostekarva juuksed, mustad kulmud ja paraku ka punakaspruunid vuntsid. Milol oli pikk ja peenike nina, mille nuhutavad ja niisked sõõrmed olid suunatud järsult paremale, sihtides alati kõrvale sellest, kuhu ülejäänud tema vaatas. See nägu kuulus kalestunult ausale inimesele, kes suutis oma vooruse aluseks olevaid moraalipõhimõtteid rikkuda sama vähe kui end jäledaks kärnkonnaks moondada. Üks neist moraalipõhimõtetest ütles, et kunagi ei ole patt küsida nii palju, kui nõudlus lubab.


  • Mul on terav süütu, sile nägu nagu autojuhtidel, kes ajavad looma alla ega märka seda enne, kui tunnevad ülesõitmise müksu; nad võivad isegi silmata looma maanteel, teda jälgida, kuid ei taipa siiski midagi enne, kui tajuvad reite ja tuharatega kerget lööki, mille tekitab raske auto all lömastuv loomake. (lk 13)
  • Randolph tuli mürinal trepist alla.
Ta on lühikest kasvu, närilise moodi närviline, habemik. Näeb välja kulunud ning leebe. Väga abitu. Alati tundub, nagu oleks keegi ta just hetk tagasi piinamasinast päästnud. Vabastamise eest tänulik, valu ikka veel meeles... Ta nägu on kahvatu, laastatud, kummaline — roti nägu. (lk 23)
  • Hiljem, hotellis, tema üüritud odavas toas, tunnistas ta, et minu nägu oli teda vapustanud. Kas ta tõesti uskus millessegi nii lapsikusse nagu armastus esimesest silmapilgust. Ja siiski oli see mingis mõttes armastus. (lk 36)
    • Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49
  • Mehe siira, ainitise ja uuriva pilgu all muutus Pauline väga närviliseks, kuid tema nägu ei reetnud midagi. Nagu amatsooni pea trepi kõrval alusel — mingi etruski kuju koopia — nii oli ka tema nägu sile, mõttelage ja kannatlik. Kunstist oli ta õppinud kannatlikkust, sajanditepikkust kannatlikkust. (lk 52)
  • Tunnis tundis Pauline järsku tungi väljuda. Ta läks naiste puhkeruumi. Pääsenud. Ta vaatas end peeglist ja nägi väsinud, kahvatut, vihast nägu. Peegliklaasist paistsid läbi metalli hallid laigud, mis andsid talle pidalitõbise välimuse. (lk 67)
    • Joyce Carol Oates, "Kehad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 50-71


  • "Kõik on hästi," ütles ta, "aga sa ei tohi teha niisuguseid hirmsaid nägusid."
"Nägusid?" küsisin.
"Jah, just. Muudkui tegid nägusid ja vahtisid mulle otsa. Mademoiselle Mauhourat nägi ju väga hästi, et sa tahad temast lahti saada."
Olin õnnetu. Ma polnud tahtnud ebaviisakas olla.
"Aga, emme," ütlesin ma, "ma ei teinud ju prantsuse nägusid. Need olid inglise näod." (lk 76-77)


  • Võltsingud, nagu Francis hästi teadis, tulevad enamasti ilmsiks põlvkond või paar pärast seda, kui need on originaaliks tunnistatud. Aja tütar Tõde toob pildil, mis on maalitud tükk aega pärast ajastut, millele see on omistatud, päevavalgele teise ajastu, teise loomulaadi ja maitse tundemärgid. Värv vananeb teisiti. Moed ja näod muutuvad ja muutus saab märgatavaks, kui teatud näojooned on moest läinud.
    • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak 1999, lk 365


  • Värviline klaas tegi ta näo võõraks. See jagas ta külmadeks eredavärvilisteks tuledeks. Kui ta töötas, liikus üks ta põsk kord viinamarjalillasse valguslaiku, kord sealt välja. Tema otsaesine õilmitses roheliselt ja kuldselt. Roosipunane ja marjapunane varjutasid ta kahvatut kaela, lõuga ja suud. Silmalaugudel olid punakaslillad varjud. Tema salli rohelisel siidil välklesid lillakaspunased tornidega mäeharjad. Tolm tantsiskles nagu ähmane särapärg ümber ta pisut liikuva pea, mustad kübemed õlgkuldses valguses, nähtamatu tahke aine otsekui nööpnõelaaugud tahke värvi pinnas. Roland hakkas rääkima ning kui Maud pöördus läbi vikerkaare, liikus kahvatu nahk läbi eri värvi valgusviirgude.


  • Matused. Need olid kurvad. Väga kurvad. Ma ei tahaks nendest eriti meelsasti rääkida. Eret käis peale, et me Karoli ja Kareli ka sinna kaasa võtaksime. Minu arvates oli see loll tegu. Seda ma talle ka ütlesin, aga mu õde on põikpäine. Ta pidas mulle pika kõne sellest, et meile kõigile on vajalik, et saaksime lahkunutega hüvasti jätta ja puha. Ei noh, kena küll. Aga mida kuradit sa jätad hüvasti näost valgete ja hingetute laipadega. Nemad ei ulata sulle ju kätt ega ütle, et "Sorry, me peame nüüd minema, oli kena elu meil koos ja puha". Nad ei tee midagi sellist. Ja ma ei tea isegi, kas nad olid näost valged või mitte. Ma ei tea, kas nende näodki alles olid. Kirste matustel ei avatud, nii et ma ei näinud oma ema, oma kallist venda Henrikut, Andrest ega vanaema mitte kunagi enam. Ja keegi ei kujuta ette, kui ütlemata palju see haiget tegi.


Luule[muuda]

Mu näo eks teinud rohkem looja näoks
töö, ohakad ja neetud kibuvitsad?
    Su seadused mu jaoks
    on kitsad!


Tuhandeks aastaks
näota näole on tarretund
hääletu naer.

  • Kersti Merilaas, "Ring ja rist" 2 (1978)


Mõeldes temast, mõtlen ta näost, mille jooni võib
uurida aastate kaupa, saamata küllalt; neist joontest
võib lugeda palju, kuid kõik peab endale jätma. Alati
muutuvad varjud - nad jätavad samaks ta näo, ta süga-
vad, rohekad silmad, ta nukra suu, mille taga on rivis-
tund hambad, mis muutuvad valgemaks järjest nagu
kiirgavad, lumised tipud, mis päikest kohtavad vara,
nagu pärlid ei tea mis karbist.

  • Jüri Üdi, "Autoportree selgituseks", rmt: "Kogutud luuletused", 1998, lk 166


Olen miljoneid päevi lamand,
mu nägu on murenev paas.
Kuid mu süda iial ei sure.
minu hing - see on kohisev laas.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel