Mine sisu juurde

Prantslased

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Prantslane)


Proosa

[muuda]


  • Kõigist rahvustest, keda olen näinud, hoidku taevas mind kõige enam prantslaste eest! Oma neetud latramise ja viisakustega ning nahast väljapugemisega, et oma kodumaale au teha (nagu nad oma külalislahkust ise nimetavad), mis aga tegelikult pole midagi muud, kui edvistamine, on nad nii tüütud, et oleksin tuhat korda meelsamini nõus veetma oma elu hotentottide hulgas, kui veel kord oma jalga Pariisi tõstma. Hotentotid on kasimatu rahvas, aga nende kasimatus on enam välispidine, kuna Prantsusmaal ja mõnede muude rahvaste juures, keda ma ei taha nimetada, on kogu roppus nende sees ja selle lehk on minu mõistusele vastikum kui hotentottide hais minu ninale.


  • Prantslane ei ole oma pealispinnast ikka veel nii kaugele eemaldunud kui sakslane oma sügavusest.
    • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 79


  • Omavahel öeldes on need prantslased ikka tõprad küll.


  • Kui kultuur sisuliselt tähendab ürgse, spontaanse ja kaootilise puhastamist ja selgitamist mõistuse ja tundepeenuse kaudu, siis on prantslased seda sihti taotelnud küll järjekindlaimalt alates juba XVI sajandist, alatasa toetudes kreeka-rooma kultuuri kõrgele eeskujule ja varudes endale aina värske elujõu juurdevoolu sügavamaist elukihtidest ja võõrsilt.
    • Aleksander Aspel, "Sissejuhatuseks" raamatus "Valik prantsuse esseid", Tartu: Eesti Kirjanduse Selts 1938, lk 6


  • Prantslasi ühendab vaid suur hädaoht. Keegi ei saa kergelt ühendada maad, kus on 265 juustusorti.
  • On ne peut pas rassembler les Françis que sous le coup de la peur. On ne peut pas rassembler à froid un pays qui compte 265 spécialités de fromages.


  • Läksin tänavale päris uimasena. Seal nägin üht oma elu kõige kummalisemaist vaatepiltidest — tõepoolest, mäletan seda tänapäevani mingi hirmutundega. Igal pool tänaval oli tantsivaid naisi. Inglise naistel pole kombeks avalikus kohas tantsima hakata, niisugune reageering on omasem Pariisile ja prantslastele. Kuid seal nad olid, naersid, hõiskasid, siiberdasid, isegi hüppasid meeletus rõõmuorgias — peaaegu loomalikus naudingus. See oli jube. Oli tunne, et kui seal oleks juhtunud olema mõni sakslane, oleksid naised talle kallale sööstnud ja ta tükkideks kiskunud. Arvatavasti mõned naised olidki purjus, kuid nad kõik nägid sedamoodi välja. Nad tuikusid, vaarusid ja röökisid. (lk 292-293, Esimese maailmasõja lõpp)


  • Sõna cozy pole võimalik prantsuse keelde tõlkida. Me oleme Danielle Westermaniga seda sageli arutanud, mitte et sõna cozy tema rangetes kirjatükkides tihti ette tuleks. Prantsuse keeles pole ka sõnale reckless vastet, mis on imelik, kui mõelda, et prantslased, vähemalt üldiselt, on hoolimatu rahvas.


  • [Paloma:] Kui prantslased tahavad traditsioonilisest "ampiirstiilist" ühes kõigi selle bordoopunaste kangaste ja kuldsete kulinatega loobuda, siis lähevad nad välja haiglastiili peale. Istutakse Le Corbusier’ disainitud toolidel (või "Corbu" toolidel, nagu ema ütleb), süüakse nõukogude bürokraatiat meenutavatelt geomeetriliste vormidega taldrikutelt ja tualetis kuivatatakse käsi rätikutesse, mis on nii õhukesed, et ei kuivata mitte midagi.


  • Tänapäeval on prantslastel kombeks restoranis lõunasöögi juurde juua pigem karahvinitäis vett ja väike sõõm veini, teisisõnu mitte vein pooleks veega, vaid vett veidikese veiniga. Prantsusmaal on korda läinud vähendada alkoholi tarvitamist ühe protsendi võrra aastas, paralleelselt on vähenenud suremus alkoholitekkelistesse haigustesse, mida on 60 ringis, ja pikenenud on prantslaste keskmine eluiga, mis on nüüdseks üks pikimaid Euroopas, ulatudes üle 81 eluaasta. Prantslased ei ole veinile selga keeranud, joovad seda aga pigem koos veega, mitte metslase kombel paljalt.


  • Annan Rosiele müksu. "Ta sai aru, et me ei ole prantslased."
Ta ahmib seda taibates õhku. "Kuidas nii? Me ju ei kanna vikerkaarevärvilisi pükse nagu Lulu!"
"Ehk on asi meie hoiakus?" Täielik vastand uhkele ja sirgele rühile, mille hoidmise näivad prantslannad omandavat juba lapsena.
Rosie tõstab sõrme püsti. "Meil ei ole salli kaelas! See on Prantsuse moeetiketi reegel number üks. Alati tuleb kanda salli. Ja olenevalt nende materjalist kasutatakse sallide sidumiseks erinevaid viise."
Mu kulmud kerkivad juuksepiirini. "Sa tutvusid enne meie siia sõitmist Prantsuse etiketiga?" Just selline on Rosie uute olukordadega toimetulemise viis: ta viib end kõigega ülipõhjalikult kurssi.
Ma oletan, et ta teab kõiki kehtivaid Prantsuse etiketinõudeid, kõige veidramad kaasa arvatud.
Ta pilk annab mõista, et ma olen tölbivõitu. "Otse loomulikult! Ja ka sina peaksid nendega tutvuma. On rohkesti kirjutamata reegleid, mille järgimine meile kasuks tuleks, kui siinse eluga sobituda tahame."
Ma polnud sobitumise vajaduse peale isegi mõelnud. "Kas see siis ei juhtugi loomulikul teel?"
"Oeh, sina ja Max ei pea oma päikeselise ja ligitõmbava loomuse tõttu nii palju pingutama kui teised. Kuid sellegipoolest, prantslastel on nii palju reegleid ja nendega tutvumine oli täitsa vahva. Kas sa tead, et kui õhtusöögi lõppedes serveeritakse seltskonnale greibimahla, antakse nii mõista, et vastuvõtja ootab külaliste lahkumist? Vein kaob laualt ja voilà, sulle tuuakse mahlaklaas, mis annab märku, et on aeg koju minema asutada. Kas see pole magnifique? Ma ei või seda kannatada, kui külalised liiga kauaks jäävad. Minus on vist pisut prantslast."
"No sa ju õppisid Prantsuse gastronoomiat, niisiis oled sa sama hästi kui prantslane."
"Oui," ütleb ta tõsiselt.
  • Rebecca Raisin, "Aria ratastel raamatupood", tlk Piret Lemetti, 2022, lk 57-58


Luule

[muuda]

Ma prantslane, Pariisi kodanik
ja selle üle olen õnnelik.
Ent varsti köie kaudu, süld mis pikk.
saab teada kael, mis kaalub tagumik.

Je suis Françoys, dont il me poise,
Né de Paris emprés Pointoise,
Et de la corde d'une toise
Sçaura mon col que mon cul poise.


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel