Õnn

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Hans Sebald Beham. Fortuna. (1541)

Õnn ehk õnnelikkus on inimese vaimne ja emotsionaalne seisund alates meeldivast rahulolust kuni intensiivse rõõmuni.

  • Kui ma olen õnnetu, siis tegelen ma matemaatikaga, et saada õnnelikuks. Kui ma olen õnnelik, siis tegelen ma matemaatikaga, et jääda õnnelikuks.
    • If I feel unhappy, I do mathematics to become happy. If I am happy, I do mathematics to keep happy.
    • Alfréd Rényi. Pál Turán (1970). "The Work of Alfréd Rényi". Matematikai Lapok 21: 199–210.


MARIA: Me rääkisime samu sõnu, kuid neil sõnul oli erinev sisu. Sulle on vägevasti mõjunud minu paberitest kaasavara, nii vägevasti, et sinagi laulad nüüd, et mis "õudselt õnnis on loobuda õnne nimel õnnest!".
ROBERT (kirgliku rahuga): Need, kes nii on kirjutanud, olid õnnelikud. Seda kirjutasid nad keskmistele headele hallidele inimestele, keda neil oli mõne suure asja läbiviimiseks tarvis. Eneseteostuseks tarvis. Muidugi on see lause uimastusvahend neile, kes nagu arad sõdurid enne lahingut napsi vajavad. Nemad, need kirjutajad, olgu nad siis head või halvad, olid õnnelikud, selles võid sa kindel olla! Tead, kui ma sinu vastiku ja kuradi kalli ihu ja hingeraasukese pärast loobuksin suurest asjast, siis oleksin ma ju narts. Sa peaksid mu tolmuga majast välja pühkima.
MARIA: Suurte asjade nimel on lihtne suur olla.


  • Söögilauas nimetas Pfaff ennast perekonnaelu pooldajaks, öösiti mõnitas elatanud naist. Kariõigust kasutas ta, niipea kui töölt koju sai. Tütre kallal sügas ta oma punakarvaseid rusikaid tõelise armastusega, naist lihvis vähem. Kogu teenitud raha tõi Pfaff koju; see klappis alati karvapealt, ilma üle lugematagi, sest ükskord, kui rahad ei klappinud, tuli naisel ja tütrel öö tänaval mööda saata. Kokkuvõttes oli Pfaff õnnelik.


  • Üks hetk õnne võib väärida teinekord kahvatu igaviku. (lk 232)
  • Vaata, ma olen pidanud rasket võitlust oma eluõnne pärast. Olen lõpuks leidnud, et on olemas näiline, petlik õnn, või õigemini rahuldustunne. Nüüd olen maitsnud tõelist õnne. See õnn on siin: omal maal, oma taeva all, oma rahva juures ja oma vere ligidal. (lk 236)
    • Oskar Lõvi, "Kolm naist. Alma", Tallinn: Varrak, 2005, lk 236
  • 17. Õnnelike inimeste mõõdukus tuleb rahust, mida hea elujärg annab nende meelele.
  • 18. Mõõdukus on kartus langeda kadestuse ja põlguse alla, mida teenivad need, kes joobuvad oma õnnest; see on meie vaimujõu asjatu upsakus; ja lõpuks on inimeste mõõdukus oma kõrgeimas ülenduses soov näida suuremana oma õnnest.
  • Õnn? Just selle sõna poole olen ma elu jooksul aeg-ajalt pöördunud, seda vaadelnud, kuid ta on mu käes alati laiali valgunud.
  • Ma ei saa öelda, et ma oleksin õnnelik inimene. Vist on skorpion üldse sellise loomuga, et ta ei oska olla väga õnnelik. Isegi kui ma olen õnnelik - on selliseid perioode olnud, kus ma olen tundnud, et nüüd on kõik hästi -, olen hakanud kartma, et küllap varsti tuleb üks halb periood, ja nii see ka on. Kui läheb halvasti, saan ma alati endaga ise hakkama, mul on elus olnud suuri kaotusi ja pettumisi, ja ma saan neist ise üle. Kõige vähem sallin südamepuistamisi.
Ma olen hetketi õnnelik ja ma arvangi, et inimene peaks olema siis õnnelik, kui tal on õnnelikud hetked. Terve elu ei saa kunagi olla õnnelik, elu lõpeb alati õnnetult, elu lõpeb ju surmaga.
    • Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, lk 27


Leib ja suudlus - õnne alammäär.
Sooja sõnata jääb tuimaks leivakäär.

Süda panetub, kui päeva alata
tihti ilma leivapalata.
...
et ei kuivaks rõõmu lättesoon,
et ei puuduks lihtne reisimoon -

võileib pauna, suudlus palgele.
Nendest inimlaps saab jaksu jalgele,

jaksu jalgele ja jõudu hingele,
toitu kärsitule pingele.


Viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema

  • Juhan Viiding, "Lihtne luuletus", kogust "Ma olin Jüri Üdi" (1978)


Vanasõnad[muuda]

  • Aeg on õnne asutaja.
  • Ega õnn inimest otsi, inimene peab õnne otsima.
  • Elab õnne ulu all ja magab Maarja kaenlas (= käsi käib hästi).
  • Harva astub õnn talusse, sagedamini kahi külasse.
  • Hoia kopikut õnne ajal, kopik läheb rublale häda ajal!
  • Igaüks oma õnne sepp.
  • Joodikul joodiku õnn.
  • Kel õnn, see elagu, kel tervis, see tehku tööd.
  • Kes kahju kardab, see õnne ei leia (kasu ei leia).
  • Kes vara üles tõuseb, leiab õnne.
  • Kiida õnne, kui kitsikusest pääsed!
  • Kui üks kord läheb õnneks, tahad üheksa korda veel.
  • Kõikumata õnnel ei ole köit tarvis.
  • Mine otsi õnne, kui õnn sind ei otsi.
  • Paha mees, parem õnn.
  • Truu sulane, õnnelik peremees; truu ümmardaja, õnnelik perenaine.
  • Töö ei toida kedagi, kui õnne ei ole.
  • Varas kiidab seni õnne kui köis kaelas.
  • Vargal varga õnn.
  • Viletsat vitsal peksetakse, õnnis kasvab ise (õiget suul õpetatakse).
  • Ühe õnnetus, teise õnn.
  • Õela õnn ei õitse, kurja kari ei sigi.
  • Õhtu tuleb õnnega, hommik tuleb hoolega.
  • Õnn ei ole nii tähtis kui arvatakse (paljud arvavad).
  • Õnn ja õnnetus käivad paaris.
  • Õnn leidjal, kahju kaotajal.
  • Õnne mööda mees elab.
  • Õnne vimpu viibsipuussa, kahju vimpu kangaassa.
  • Õnnelik, kes oma katuse all magab ja oma laua taga istub.
  • Õnnelik (õnnis), kes rahul (aus) võib surra.
  • Õnnes vaata ette, õnnetuses looda.
  • Õnneta ei saa elada, terviseta tööd teha.
  • Õnnis, keda õpetatakse, vilets, keda vitsaga kasvatatakse.
  • Ära põlga esimest õnne ära!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel