Õnn

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Hans Sebald Beham. Fortuna. (1541)
Karin Luts, "Kompositsioon. Õnnesaar" (1927)

Õnn ehk õnnelikkus on inimese vaimne ja emotsionaalne seisund alates meeldivast rahulolust kuni intensiivse rõõmuni.

Proosa[muuda]

  • XXVII. Sellest, mida tarkus võimaldab kogu elu kestvaks õnneks, on kaugelt suurim sõpruse omamine.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • Kui ma olen õnnetu, siis tegelen ma matemaatikaga, et saada õnnelikuks. Kui ma olen õnnelik, siis tegelen ma matemaatikaga, et jääda õnnelikuks.
    • If I feel unhappy, I do mathematics to become happy. If I am happy, I do mathematics to keep happy.
    • Alfréd Rényi. Pál Turán (1970). "The Work of Alfréd Rényi". Matematikai Lapok 21: 199–210.


  • Söögilauas nimetas Pfaff ennast perekonnaelu pooldajaks, öösiti mõnitas elatanud naist. Kariõigust kasutas ta, niipea kui töölt koju sai. Tütre kallal sügas ta oma punakarvaseid rusikaid tõelise armastusega, naist lihvis vähem. Kogu teenitud raha tõi Pfaff koju; see klappis alati karvapealt, ilma üle lugematagi, sest ükskord, kui rahad ei klappinud, tuli naisel ja tütrel öö tänaval mööda saata. Kokkuvõttes oli Pfaff õnnelik.


  • Üks hetk õnne võib väärida teinekord kahvatu igaviku. (lk 232)
  • Vaata, ma olen pidanud rasket võitlust oma eluõnne pärast. Olen lõpuks leidnud, et on olemas näiline, petlik õnn, või õigemini rahuldustunne. Nüüd olen maitsnud tõelist õnne. See õnn on siin: omal maal, oma taeva all, oma rahva juures ja oma vere ligidal. (lk 236)
    • Oskar Lõvi, "Kolm naist. Alma", Tallinn: Varrak, 2005, lk 236


  • 17. Õnnelike inimeste mõõdukus tuleb rahust, mida hea elujärg annab nende meelele.
  • 18. Mõõdukus on kartus langeda kadestuse ja põlguse alla, mida teenivad need, kes joobuvad oma õnnest; see on meie vaimujõu asjatu upsakus; ja lõpuks on inimeste mõõdukus oma kõrgeimas ülenduses soov näida suuremana oma õnnest.


  • Õnn? Just selle sõna poole olen ma elu jooksul aeg-ajalt pöördunud, seda vaadelnud, kuid ta on mu käes alati laiali valgunud.


  • Ma ei saa öelda, et ma oleksin õnnelik inimene. Vist on skorpion üldse sellise loomuga, et ta ei oska olla väga õnnelik. Isegi kui ma olen õnnelik - on selliseid perioode olnud, kus ma olen tundnud, et nüüd on kõik hästi -, olen hakanud kartma, et küllap varsti tuleb üks halb periood, ja nii see ka on. Kui läheb halvasti, saan ma alati endaga ise hakkama, mul on elus olnud suuri kaotusi ja pettumisi, ja ma saan neist ise üle. Kõige vähem sallin südamepuistamisi.
Ma olen hetketi õnnelik ja ma arvangi, et inimene peaks olema siis õnnelik, kui tal on õnnelikud hetked. Terve elu ei saa kunagi olla õnnelik, elu lõpeb alati õnnetult, elu lõpeb ju surmaga.
  • Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, lk 27


  • Ei saa öelda, et tasandikurahvas oleks viletsuses elanud, asjad läksid hästi, ammu ei olnud sõdu, tulekahjusid, üleujutusi, põuda, üleüldist katku, kari sigines, juurviljaaiad andsid külluslikku saaki ja veinitõrred ei jäänud tühjaks.
Võib öelda, et seda kanti oli tabanud õnn. (lk 133)


  • Ehkki Irja oli Tyynele, temaga koos poodi minnes, oma poolehoidu väljendanud, oli ta selleks siiski mehe nõusolekut oodanud.
Kas Irja oleks läinud, kui tema keelanud oleks? Vaevalt küll, ja see ongi üks naise varjatud veetluse ja nende õnne põhjusi. Irja kuuletub talle alati.
Niisugused on kõik selle maanurga naised. Kuidas oleks Tyynegi võinud mehele vastu hakata, toimis Erkki siis õigesti või valesti, isegi nii valesti, nagu oli toiminud. (lk 27)


  • "Jimmie?"
"Jah?"
"Kas tookord ei oleks mitte miski sind siin maailmas kinni hoidnud?"
"Näiteks mis?"
"Ma ei tea, äkki mina..."
"Ole nüüd, Jackie," ütleb Jim naerdes, "see, mis inimesi õnnelikuks teeb, ei ole kunagi mind õnnelikuks teinud. Ja sina oled alati vaba olnud. Sul pole kunagi isa vaja olnud ja sa saad vabalt ilma meheta hakkama." (lk 23)


  • "Kui oleksin tõepoolest tahtnud endalt elu võtta, siis oleksin juba surnud. Tahtsin ainult puhata. Ma ei suutnud sellist elu enam jätkata: taluda tehast ja kõike muud, Line'i puudumist, lootuse puudumist. Tõusta kell viis hommikul, kõndida, joosta mööda tänavat, et bussi peale jõuda, sõita nelikümmend minutit, jõuda neljandasse külasse, tehaseseinte vahele. Kibekähku tõmmata selga hall kittel, suure kella all tõugeldes end kirja panna, joosta oma masina juurde, see sisse lülitada, puurida võimalikult kiiresti auk, puurida, puurida alati ühesugune auk ühesugusesse detaili, kümme tuhat korda päevas kui võimalik, sellest kiirusest sõltub meie palk, meie elu."
Arst vastab:
"Selline on tööliste elu. Olge õnnelik, et teil üldse tööd on. Väga paljud inimesed on töötud." (lk 9)
  • Loomulikult ei muretsenud ma selle kõige pärast sugugi. Võib isegi öelda, et mul oli õnnelik lapsepõlv, sest ma ei teadnud, et lapsepõlv võiks olla teistsugune. (lk 14)
  • Ma ei käinud kunagi külas. Me elasime surnuaia kõrval, küla viimasel tänaval, viimases majas. Olin õues pori sees mängides õnnelik. Mõnikord oli taevas selge, aga mina armastasin tuult, vihma ja pilvi. Vihm kleepis juuksed otsaesisele, kaelale ja silmadele. Tuul kuivatas juuksed ja paitas mu nägu. Pilvedesse peitunud koletised jutustasid mulle tundmatutest maadest. (lk 15)


  • Kuue tunniga ei juhtunud midagi ebameeldivat. Tom oli kartnud, et järsku tuntakse ta ära isegi nii väikeses hotellis, kartnud, et registreerimistaotluse vastu võtnud ametnik võis tema nime tähele panna; aga järgmiseks keskpäevaks olid autol numbrid ilusti küljes. Ka ajalehed ei kirjutanud Thomas Ripley tagaotsimisest, Milesi juhtumist ega San Remo paadist. See tekitas iseäralikku ebamaist õnnetunnet. Isegi Thomas Ripleyna olemine ei masendanud teda. Tom lausa nautis seda, pakkus üle endise Tom Ripley sõnakehvusega, tõrjuva olekuga, alaväärsustundega ja igatsevate vilkspilkudega. Kes küll peaks temasugust veidrikku mõrvariks? Pealegi oleks teda võidud kahtlustada ainult Dickie mõrvamises San Remos, aga paistis, et politseil polnud juhtlõnga. Elu Tom Ripleyna pakkus vähemalt ühe lohutuse: vabastas süütundest Freddie Milesi rumala, mõttetu tapmise pärast. (lk 130)
  • Valged siledad linad kupee magamisasemel olid kui luksuse tipp. Tom silitas neid enne tule kustutamist. Puhas sinakashall tekk, asjalikult pea kohal laksuv must võrk — Tom nautis õndsust, mõtles elumõnudest, mida ta nüüdsest saab endale Dickie rahaga lubada, mõtles vooditest, laudadest, meredest, laevadest, kohvritest, särkidest, eesseisvatest aastatest, mis on täis vabadust ja naudinguid. Siis kustutas Tom tule, pani pea padjale ja jäi peaaegu otsekohe magama — õn­nelik, rahulolev ja enesekindlam kui kunagi varem. (lk 77)


  • Nähes, et maailm riisub end selle olevuse kasuks paljaks, peab Ta olema õnnelik - terve struktuur lendaks uperkuuti, kui Ta ei oleks õnnelik. Nii et naise lõputult naeratava imidž on kleebitud igale mõeldavale pinnale. Õunakook kutsub esile õndsalikkuse voolu, pesumasin põhjustab kärarikast lõbusust, odav šokolaadikarp toob kaasa sulavrõõmsa tänulikkuse, kokapudel on sõnulseletamatu õnne allikas, isegi uut plaastrit tervitab rahuloluümin.
    • Germaine Greer, "Stereotüüp", tlk Maris Müürsepp, rmt: "VTK-raamat", Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999-2004 (artikkel raamatust "A Cultural Studies Reader. History, Theory, Practice", London, 1995; katkendid Greeri teosest "The Female Eunuch", 1970)


  • Teine asi on mälestustega, mis olen endale sigitanud pettumuse, kurbuse ja murega. Palju aastaid tegi nende puudutamine mulle haiget, siis aga õppisin nägema, et suur osa neist mälestustest pole midagi muud kui mu enese täitunud soovid. Ussitama läinud õnned. Ja ma ei kaebagi saatuse peale, et ta kõiki mu soove pole täitnud. Võib-olla on mind sellega säästetud. Kuid kõigi nende inetute ja kurbade mälestuste vahele on puistatud tillukesi kuldteri. Neid on vähe. Aga nad on seda ilusamad. Ja juba nende pärast olen tänulik, et mulle on antud hea mälu. (lk 4-5)


  • Nii näiteks töötasin ma linnakoolides õppeedukuse säilitamise komitees. Seal me vaidlesime langeva elatustaseme ja kasvava maksukoormuse üle, jõime kohvi, rääkisime perekondadest (valged), kes kolisid minema, ja perekondadest (mustad), kes kolisid nende asemele, õpetajatest, kes lahkusid parematele töökohtadele, ning "ettevalmistuseta" õpilastest (neegrid), kes õppeedukust alla kiskusid. Nördimusest kahvatuna hurjutasin ma närvilisi valgete perekondi, kellel oli raha ja kes seetõttu kolisid linnast välja — kolisid pidevalt, üksteise järel, iga päev linnast välja! Bobby käis lähedal asuvas koolis, kuhu igal aastal tilkus järjest rohkem väikesi neegrilapsi, ettevalmistusega või ettevalmistuseta, ja tegelikult ei tundunudki see eriti tähtis, kas ta õppis nii palju, kui oleks võinud, ja kas kooli parimad õpetajad lahkusid või mitte. Ma olin väga õnnelik selles komitees kohvi juues, suitsetades ja ägedalt, pikalt ning innukalt vaieldes - ema, abikaasa, kodanik... (lk 15)

Draama[muuda]

MARIA: Me rääkisime samu sõnu, kuid neil sõnul oli erinev sisu. Sulle on vägevasti mõjunud minu paberitest kaasavara, nii vägevasti, et sinagi laulad nüüd, et mis "õudselt õnnis on loobuda õnne nimel õnnest!".
ROBERT (kirgliku rahuga): Need, kes nii on kirjutanud, olid õnnelikud. Seda kirjutasid nad keskmistele headele hallidele inimestele, keda neil oli mõne suure asja läbiviimiseks tarvis. Eneseteostuseks tarvis. Muidugi on see lause uimastusvahend neile, kes nagu arad sõdurid enne lahingut napsi vajavad. Nemad, need kirjutajad, olgu nad siis head või halvad, olid õnnelikud, selles võid sa kindel olla! Tead, kui ma sinu vastiku ja kuradi kalli ihu ja hingeraasukese pärast loobuksin suurest asjast, siis oleksin ma ju narts. Sa peaksid mu tolmuga majast välja pühkima.
MARIA: Suurte asjade nimel on lihtne suur olla.

Luule[muuda]

Leib ja suudlus - õnne alammäär.
Sooja sõnata jääb tuimaks leivakäär.

Süda panetub, kui päeva alata
tihti ilma leivapalata.
...
et ei kuivaks rõõmu lättesoon,
et ei puuduks lihtne reisimoon -

võileib pauna, suudlus palgele.
Nendest inimlaps saab jaksu jalgele,

jaksu jalgele ja jõudu hingele,
toitu kärsitule pingele.


Viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema

  • Juhan Viiding, "Lihtne luuletus", kogust "Ma olin Jüri Üdi" (1978)


Vein, seks ja mullivann
ju käivad kah
kui mõnuleda parasjagu
Aga teadus teeb õnnelikuks!
Näha on!


Pikalt õnne üle mõeldes
on raske magada.
Õnn: need sinu kujutised -
õnn: sa oled üle -
neljalehine ristik,
viie õielehega sirel,
inimnäoline planeet,
kaugele jookseb valgus.

Vanasõnad[muuda]

  • Aeg on õnne asutaja.
  • Ega õnn inimest otsi, inimene peab õnne otsima.
  • Elab õnne ulu all ja magab Maarja kaenlas (= käsi käib hästi).
  • Harva astub õnn talusse, sagedamini kahi külasse.
  • Hoia kopikut õnne ajal, kopik läheb rublale häda ajal!
  • Igaüks oma õnne sepp.
  • Joodikul joodiku õnn.
  • Kel õnn, see elagu, kel tervis, see tehku tööd.
  • Kes kahju kardab, see õnne ei leia (kasu ei leia).
  • Kes vara üles tõuseb, leiab õnne.
  • Kiida õnne, kui kitsikusest pääsed!
  • Kui üks kord läheb õnneks, tahad üheksa korda veel.
  • Kõikumata õnnel ei ole köit tarvis.
  • Mine otsi õnne, kui õnn sind ei otsi.
  • Omal maal õitseb õnn, kodu kasvab kasu parem.
  • Paha mees, parem õnn.
  • Truu sulane, õnnelik peremees; truu ümmardaja, õnnelik perenaine.
  • Töö ei toida kedagi, kui õnne ei ole.
  • Varas kiidab seni õnne kui köis kaelas.
  • Vargal varga õnn.
  • Viletsat vitsal peksetakse, õnnis kasvab ise (õiget suul õpetatakse).
  • Ühe õnnetus, teise õnn.
  • Õela õnn ei õitse, kurja kari ei sigi.
  • Õhtu tuleb õnnega, hommik tuleb hoolega.
  • Õnn ei ole nii tähtis kui arvatakse (paljud arvavad).
  • Õnn ja õnnetus käivad paaris.
  • Õnn leidjal, kahju kaotajal.
  • Õnne mööda mees elab.
  • Õnne vimpu viibsipuussa, kahju vimpu kangaassa.
  • Õnnelik, kes oma katuse all magab ja oma laua taga istub.
  • Õnnelik (õnnis), kes rahul (aus) võib surra.
  • Õnnes vaata ette, õnnetuses looda.
  • Õnneta ei saa elada, terviseta tööd teha.
  • Õnnis, keda õpetatakse, vilets, keda vitsaga kasvatatakse.
  • Ära põlga esimest õnne ära!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel