Mõrvar

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • [Peter Wimsey:] "Tead, kuritegu nõuab vilumust. Isegi minusugune suhteline lollpea võib asjaarmastajast Moriartyt püüdes peadpööritavalt edukalt nuhki mängida. Kui sa kavatsed valevuntsid ette kleepida ja mõnele miljonärile lagipähe kopsata, siis ära seda parem tee. See sinu vastik komme sigaretid viimase millimeetrini ära suitsetada reedaks sind igal pool. Mul pruugib ainult suurendusklaasi ja kobisirkliga kohale tulla, ja öelda: "Kurjategija on minu vana hea sõber George Fentiman. Võtke ta kinni!" Võib-olla sa ei usu mind, aga politsei ees pugemise ja leheveergudele jõudmise nimel olen ma valmis ohverdama oma kõige lähedasemad ja armsamad inimesed." (lk 6-7)
  • [Keemik James Lubbock:] "Arvestades seda, kui lahkesti me kriminaalprotsesside käigus üldsust informeerime, et kahest või kolmest arseeniterast piisab ükskõik kui vintske vastumeelse isiku edukaks kõrvaldamiseks, on päris üllatav, kui pillavalt inimesed mürkidega ringi käivad. Mitte ei võta õppust. Iga jooksupoiss, kes oleks niisama asjatundmatu nagu keskmine mõrvar, saaks oma töökohas jalaga tagumikku." (lk 54)
  • [Kolonel Marchbanks:] "Ma mõtlen mõnikord, lord Peter, et mõnele noorele mehele on sõda halvasti mõjunud. Aga muidugi pole nad kõik väljaõppinud sõdurid ja seal on suur vahe. Seda olen ma küll tähele pannud, et autunne pole enam see, mis ta oli minu poisipõlves. Siis ei leitud inimestele nii palju vabandusi: teatud asju tehti ja teatud asju ei tehtud. Tänapäeva mehed — ja pean kahjuks ütlema, ka naised — lubavad endale käitumist, mis on minule täiesti arusaamatu. Ma saan aru, kui inimene sooritab mõrva vihahoos — aga mürgitamine — ja siis asetada hea ja kombeline tütarlaps säärasesse kahtlasesse olukorda — ei! Sellest ma küll aru ei saa." (lk 227)


  • [Spender:] Mul on midagi, mille eest võidelda ja elada, see teeb minust parema tapja. Nüüd on mul midagi, mis võrdub religiooniga. See on nagu uuesti hingama õppida. Ja õppida, kuidas lamada päikeses, et päevituda, lasta päikesel end töödelda. Ja kuidas kuulata muusikat ja kuidas lugeda raamatut. Mida pakub teie tsivilisatsioon? (lk 75)


  • Kuue tunniga ei juhtunud midagi ebameeldivat. Tom oli kartnud, et järsku tuntakse ta ära isegi nii väikeses hotellis, kartnud, et registreerimistaotluse vastu võtnud ametnik võis tema nime tähele panna; aga järgmiseks keskpäevaks olid autol numbrid ilusti küljes. Ka ajalehed ei kirjutanud Thomas Ripley tagaotsimisest, Milesi juhtumist ega San Remo paadist. See tekitas iseäralikku ebamaist õnnetunnet. Isegi Thomas Ripleyna olemine ei masendanud teda. Tom lausa nautis seda, pakkus üle endise Tom Ripley sõnakehvusega, tõrjuva olekuga, alaväärsustundega ja igatsevate vilkspilkudega. Kes küll peaks temasugust veidrikku mõrvariks? Pealegi oleks teda võidud kahtlustada ainult Dickie mõrvamises San Remos, aga paistis, et politseil polnud juhtlõnga. Elu Tom Ripleyna pakkus vähemalt ühe lohutuse: vabastas süütundest Freddie Milesi rumala, mõttetu tapmise pärast. (lk 130)


  • Õudus-, põnevus-, krimimeedia on üks neist lavadest, kus neid konflikte läbi mängitakse, etendatakse, lavastatakse. Eetilises plaanis võiks mõelda lava olemuse peale. Kuidas mängida läbi ajaloolisi, ühiskondlikke traumasid? Kas mõrtsukate esiletõstmine ja aupaistega ümbritsemine on siin kõige parem tee? Näiteks tõsiseltvõetavad holokaustiteemalised filmid on keskendunud ikka sellele, kuidas ohvrid mäletavad ja traumat läbi töötavad. Popajaloo dokid räägivad aga siingi lõpmatult natside saladustest, tehnikast jne, luues mingi müstilise aura just massimõrvarite ümber.
  • Võib-olla leidub seal teisigi võimalusi konfliktsuse etendamiseks, lavastamiseks, traumade läbitöötamiseks kui hoolikas mõrvarite portreede maalimine.