Päevitamine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Taimed muundasid energiavaeseid aineid energiarikasteks. Loomadel oli vastupidi. Meie lihtsalt ei olnud autotroobid. Igas väikeses lehes, igas tillukeses kloroplastis sündis iga päev ime, mis hoidis meid kõiki elus. Epiderm, kutiikula, parenhüüm. Kui me oleksime rohelised, poleks meil vaja enam süüa, poes käia, tööd teha. Poleks vaja üldse enam midagi teha. Piisaks, kui pisut päevitada, vett juua, süsihappegaasi omastada, ja kõik, tõepoolest kõik oleks korras. Kloroplastid naha all. See oleks imeline! (lk 55)


  • Hurme ja Rahel tahtsid esialgu päevitada ja alles siis, kui keha kuumaks köetud, vette minna. Tuulevarjuliste kadakapõõsaste vahel näksis päike mõnuga päevitajate nahka.
"Palav," ohkis Hurme ja sidus juuksed krunni.
"Pole midagi, kannata ära, ei tea millal jälle mere äärde saab. Minule meeldib. Nii mõnus."
Hurmel ei olnud mõnus. Nahk hakkas veerand tunni pärast õhetama. Ta oli lapsest saadik õrna nahaga ega talunud liigset päikest. Ta uuris kõrval lamavat Rahelit. Ümar kõht kerkis ja langes hingamise rütmis, nagu hingaks Rahel kõhu kaudu. Kärbes lendas Raheli varba otsa, kuid päevitaja ei liigutanudki. (lk 125)