Gerald Durrell

Durrell 1985. aastal Ukrainas

Gerald Malcolm Durrell (7. jaanuar 1925 – 30. jaanuar 1995) oli inglise loomaaednik, looduskaitsja ja kirjanik.

Kirjanik Lawrence Durrelli kõige noorem vend.

"Minu pere ja muud loomad"

Tsitaadid väljaannetest:

Minu pere ja muud loomad, tlk Piret ja Rein Saluri; järelsõna: Rein Saluri. Tallinn: AS RKE, [1994]

Minu pere ja muud loomad, tlk Piret ja Rein Saluri; järelsõna: Rein Saluri. [Tallinn]: Eesti Päevaleht, c2007.

I osa

Suur lust on olla hull, ent

seda lusti tunneb ainult hull.

John Dryden, "Hispaania munk" (moto lk 11, 1994)

Esimene peatükk. Ootamatused

• Me kihutasime tolmupilves mööda saart ringi ja mister Beeler näitas meile villat villa järel, pakkudes välja jahmatamapaneva valiku erineva suuruse, värvi ja asukohaga maju, kuid ema raputas igaühe puhul otsustavalt pead. Lõpuks olime vaadanud kümnendat ning viimast maja mister Beeleri nimestikus ja ema oli jällegi pead raputanud. Mister Beeler vajus murtult maja trepile istuma ja kuivatas taskurätiga nägu.

"Madam Durrell," ütles ta lõpuks, "ma olen nüüd teile näidanud kõiki maju, mis mul teada on, ja teie ei taha ühtki neist. Madam, mida te siis nõuate? Mis neil majadel viga on?"

Ema silmitses teda hämmastunult.

"Kas teie siis ei märganud?" küsis ta. "Üheski majas ei olnud ju vannituba."

Mister Beeler ajas silmad pungi.

"Aga madam," kurtis ta võltsimatu ahastusega, "milleks teile seda vannituba vaja on? Kas siin siis merd ei ole või?" (2007, lk 27–28)

Teine peatükk. Maasikaroosa maja

• Ehitanud raamatutest sakilise kaitsevalli, istus Larry oma kirjutusmasinaga päevad läbi selles kindluses, ilmudes välja ainult söögiaegadeks. Järgmisel hommikul tuli ta kohale väga pahuras meelolus, sest keegi talumees oli otse meie tara taha oma eesli kinni sidunud. Kindlate vaheaegade järel ajas eesel kaela õieli ning kisas pikalt ja kaeblikult.

"No ütelge nüüd! Kas pole naeruväärne, et tulevased põlvkonnad ei näe minu teost ainuüksi sellepärast, et mingi tahumatu puupea suvatses oma haisva koormalooma just minu akna alla kinni siduda?" küsis Larry.

"Muidugi, kallis," vastas ema. "Miks sa teda siis ära ei aja, kui ta sind segab?"

"Minu armas ema, mul on muudki teha kui eesleid mööda oliivisalusid taga ajada. Ma virutasin teda "Kristliku teadusega". Kas sinu arvates sellest ei piisa?" (1994, 29–30)

• Mööda lehetäidest korpas roosivarsi jalutasid lepatriinud nagu värskelt ülevõõbatud lelud: kahvatupunased lepatriinud suurte mustade täppidega, õunpunased lepatriinud pruunide täppidega, oranžid lepatriinud hallide ja mustade tähnikestega. Prunnakad ning armsakesed, luusisid nad ringi ja õgisid verevaeseid lehetäisid. (2007, lk 39)

Kuues peatükk. Kaunis kevad

• Kevad mõjus meie perele mitut moodi. Larry ostis endale kitarri ja suure vaadi kanget punast veini. Nüüd jättis ta aeg-ajalt töö katki, sõrmitses kitarri ja laulis vagural tenorihäälel Elisabethi-aegseid armulaule, tihtipeale pausi pidades, et end veiniga kosutada. See tegi ta varsti nukrameelseks, laulud muutusid aina kurvemaks, ja ta pidas pärast iga laulu vahet ning teatas neile perekonnaliikmeile, kes juhtusid parajasti läheduses viibima, et temale ei tähendavat kevad sugugi uue aasta algust, vaid hoopis vana surma. Haud, kuulutas ta paha-endeliselt kitarri komistades, haigutab meie ees iga kevadega üha laiemalt. (1994, lk 72)

II osa

Ärge unustage võõraste vastuvõtmist;
sest seeläbi on mõned ilma teadmata
ingleid võõraiks vastu võtnud.

Kiri heebrealastele, 13,2

Üheksas peatükk. Maailm müüril

• Müüri jalamil trügisid krookused, alpikannid, liiliad ning hulk muid taimi läbi seal vedeleva katusekiviprahi ülespoole, ja kogu seda lillerida varjas põldmarjalabürint, mis keset suve kandis suuri mahlaseid eebenmusti marju. (lk 149)
• "Muide, kui jutt juba ehitamisele läks," ütles Theodores ja ta silmad sädelesid, "kas ma olen sulle rääkinud, mis juhtus ühe minu… ee… sõbraga? Hm, jaa. Nojah, tal oli maal väike majake, ja kuna tema perekond… mm… suurenes, leidis ta, et majas pole küllalt ruumi. Ta otsustas majale ühe korruse peale ehitada. Minu arvates hindas ta oma… mm… arhitektivõimeid üle, sest ta tegi ehituse projekti ise. Hm, haa, jah. Noh, kõik läks kenasti ja korrus tehti üks-kaks-kolm valmis — magamistoad, vannitoad ja kõik. Sõber korraldas ehituse lõpu puhul peo, me kõik tõstsime klaasi… mm… uue korruse auks ning tellingud võeti suure pidulikkusega maha. Keegi ei märganud midagi… mm… et midagi puuduks, kuni üks hilinenud külaline tahtis uusi ruume üle vaadata. Siis tuligi välja, et ei olnud treppi. Selgus, et sõber oli trepi projektist välja unustanud, ja tegeliku… ee… tegeliku ehitamise ajal harjus tema ise ja harjusid ka ehitusmehed tellinguid mööda teisele korrusele ronima, nii et keegi ei märganudki… ee… seda puudujääki." (2007, lk 162)

Kaheteistkümnes peatükk. Tobe talv

• Talv tuli saarele tavaliselt tasahilju. Taevas oli ikka selge, meri sinine ja tüüne ning päike soe. Aga õhus oli juba tunda mingit ebalust. Maapinda paksult katvad kuldkollased ja punased lehed sosistasid midagi ja itsitasid omavahel või katsusid paigast paika joosta, keereldes värviliste rõngastena puude vahel. Nad justkui harjutasid midagi, valmistasid end nagu millekski ette ja arutasid seda ärevalt oma krabisevate häältega kobaras ümber puutüvede. (2007, lk 207)

Jutuajamine

• "Miks sa küll nendega läbi käid, ma tahaksin teada," ahastas Larry. “Mis mõnu see sulle pakub? Nad on kõik kas õudsed lubjakad või peast segased."

"Pole nad segased midagi," ütles ema nördinult.

"Lollus, ema… Võta näiteks see tädi Bertha oma väljamõeldud kassikarjaga… Või vanaonu Patrick, kes käib ihualasti ringi ja räägib võhivõõrastele inimestele, kuidas ta taskunoaga vaalasid tappis… Kõik nad on peast põrunud.”

"Nad on lihtsalt omamoodi veidrikud, aga nad on kõik väga vanad ja see on nende õigus. Aga põrunud nad ei ole," selgitas ema ja lisas puhtsüdamlikult: "Vähemalt mitte nii põrunud, et neist oleks võimalik lahti saada."

"Hea küll, kui meid sugulased ründama hakkavad, siis jääb meil ainult üht teha," ütles Larry taltunult.

"Mida nimelt?" päris ema ootavalt üle prillide vaadates.

"Loomulikult ära kolida."

"Kolida? Kuhu kolida?" küsis ema hämmeldunult.

"Väiksemasse majja. Siis sa võid kõigile neile surmakutsaritele kirjutada, et meil pole ruumi."

"Ära ometi räägi rumalusi, Larry. Me ei saa ju alatasa kolida. Me juba kolisime siia, et sinu sõpradega toime tulla."

"Tore, nüüd kolime ära, et sugulastega toime tulla."

"Aga me ei saa ju ometi mööda saart edasi-tagasi joosta… inimesed hakkavad meid segasteks pidama."

"Nad peavad meid veel segasemateks, kui see vana harpüia kohale ilmub." (2007, lk 227–228)

III osa

Nii pikk kui kurva mehe iga
on rõõmsa elugi, ja päev veel lisaks.

Nicholas Udall, "Ralph Roister Doister"

Kolmeteistkümnes peatükk. Lumivalge maja

• Nad kükitasid seal nagu kaks paksu pidalitõbist Buddhat, vahtisid mulle otsa ja neelatasid süüdlaslikult nagu kärnkonnadel ikka tavaks. [---]

Ema ja Spiro olid sahvris toiduvarusid üle vaatamas, kui ma sisse tuiskasin. Kärnkonni ülestõstetud kätel hoides palusin neid õhinal, et nad neid imetoredaid kahepaikseid ometi vaataksid. Seisin üsna Spiro lähedal, nii et kui ta ennast ümber pööras, vahtis ta kärnkonnale otse näkku. Spiro rullis kulmud kerkisid, silmad läksid jõlli, näonahk võttis roheka varjundi — sarnasus tema ja kärnkonna vahel oli üsnagi märgatav. Tirinud välja taskuräti, surus ta selle vastu suud, vaarus ebakindlal sammul verandale ja hakkas ägedasti öökima.

"Sa ei tohiks Spirole selliseid asju näidata, kallis," manitses mind ema. "Sa ju tead, et tal on nõrk magu."

Ma ütlesin, et olen küll täiesti teadlik Spiro nõrgast maost, aga ei kujutanud ette, et nii armsate olevuste nägemine talle nii halvasti mõjub. Mis neil viga on, küsisin ma hämmeldunult.

"Neil pole midagi viga, kallis, nad on armsakesed," vastas ema ja silmitses konni umbusklikult. "Nad lihtsalt ei meeldi just igaühele."

Kahvatu Spiro tatsas tagasi, pühkides taskurätiga otsaesist. Ma peitsin kärnkonnad kähku selja taha.

"Jumaluke, master Gerry," ütles ta kaeblikult, "miks sa mulle niisugused asjad näitavad? Ma vabandan, missis Durrell, et ma välja jooksnud, aga jumala ausõna, kui ma seda värdjat näinud, tulnud mul okse peale ja ma pidanud parem see teha väljas kui siin. Palun, master Gerry, enam kunagi ära neid näitavad." (2007, lk 242–243)

• Theodores uuris neid hetke ja võttis siis vestitaskust pintsetid. Ta läks aeda ja pööras mitu kivi ringi, kuni leidis suure niiske maksavärvi vihmaussi. Ta võttis ussi ettevaatlikult pintsettide vahele ja tuli verandale tagasi. Kärnkonnade kohal seistes pillas ta vingerdava vihmaussi kivipõrandale. Uss tõmbus algul lausa sõlme ja hakkas siis ennast aeglaselt lahti kerima. Lähemal istuv kärnkonn tõstis pea, pilgutas kiiresti silmi ja keeras ennast ussi poole. Vihmauss vingerdas edasi nagu jupp villast lõnga tulistel sütel. Kärnkonn ajas kaela õieli ja ta laiale näole ilmus erk huvi.

"Jahaa!" ütles Theodores ja naeris endale habemesse.

Vihmauss tegi endast tõmbleva kaheksa ja kärnkonn liikus õhinal ettepoole. Suur suu läks lahti, roosa keel lipsas välja ning uss kadus otsapidi kärnkonna suhu. Kärnkonn pani suu kinni ja rippuv vihmauss vingerdas meeleheitlikult. Konn seadis end rahulikult istuma ja hakkas ripnevat ussi vähehaaval koibade abil suhu toppima. Iga lükkamise juures neelatas ta vaevaliselt, surudes silmad kinni, nagu teeks neelamine talle piinavat valu. Vihmauss kadus aeglaselt, aga kindlalt paksude mokkade vahele, kuni lõpuks oli näha veel ainult tollipikkune, ikka veel vonklev sabaots.

"Hm," ütles Theodores lõbusalt, "mulle meeldib vaadata, kuidas nad seda teevad. Tead, nad meenutavad mulle neid mustkunstnikke, kes jardide kaupa värvilisi linte suust välja tirivad… ee… ainult muidugi vastupidi."

Kärnkonn pilgutas silmi, neelatas meeleheitlikult, ta silmad tõmbusid kissi ja viimane jupp vihmaussist kadus suhu.

"Huvitav oleks teada, kas neid saaks õpetada mõõku neelama?" ütles Theodores mõtlikult, silmad endal sädelemas. "Oleks põnev järele proovida."

Ta tõstis kärnkonnad ettevaatlikult üles ja pani nad karpi tagasi.

"Mõõgad ei tohiks muidugi teravad olla," ütles ta ennast püsti ajades ja taldadel kiikudes. "Kui mõõk on terav, võid oma kärnkonnale ühe augu juurde teha." (1994, lk 183–184)

Neljateistkümnes peatükk. Kõnelevad lilled

• Väikesel nurgalaual hõbekarikas seisis imeilus roos, sametine ja sügavpunane, peaaegu must. See oli oivaline lill, laitmatute kroonlehtedega, mille kattekirme oli niisama õrn ning veatu nagu äsja nukust väljunud liblika tiival.

"Eks ole kaunitar?" küsis missis Kralefsky. "Kas ta pole imeilus? Ta on siin juba kaks nädalat. Raske uskuda, eks? Ja toomise ajal polnudki ta enam nupus. Ei, ei, õis oli täiesti lahti. Aga tead, ta oli nii haige, et ma ei uskunud üldse, et ta püsima jääb. Keegi oli ta hooletusest astritega ühte kimpu sidunud. See on talle surmav, täiesti surmav! Sa ei kujuta ette, kui julmad kõik need astrid on. Nad on ise väga elujõulised, väga maalähedased, ja loomulikult on selge sõgedus panna nende hulka selline aristokraat nagu roos. Ta oli algul nii longus ja närtsinud, et ma ei pannud teda astrite hulgas tähelegi. Aga õnneks kuulsin nende rääkimist. Ma tukkusin parajasti, kui nad alustasid — minu meelest just need kollased astrid, kes on alati nii sõjaka väljanägemisega. Loomulikult ei saanud ma nende jutust aru, aga see kõlas kohutavalt. Ma ei osanud esialgu arvata, kellega nad räägivad; mõtlesin, et nad riidlevad omavahel. Siis tulin voodist välja vaatama ja nägin nende vahel vaest muserdatud roosi, kes vaakus juba surma. Ma tõstsin ta välja ja panin eraldi vaasi ja andsin talle pool tabletti aspiriini. Aspiriin mõjub roosidele imehästi. Hõberaha krüsanteemidele, aspiriin roosidele, brändi lillhernele ja sidrunimahl lihavatele lilledele, nagu begoonia. Niipea kui ta astrite seltskonnast eemale pääses ja rohtu sai, ärkas ta kohe ellu, ja näib mulle tänulik olevat; ilmselt sellest tänulikkusest pingutab ta ennast, et võimalikult kaua ilusana püsida." (2007, lk 261)

Kaheksateistkümnes peatükk. Võõruspidu loomadega

• "Anna mulle see purk, master Gerry. Ja sina oled siin. Mul ei kaua lähe."

Põskhabemega vanamees tegi värava lahti, Spiro tatsas sisse ja mõlemad kadusid kikivarvul põõsastesse. Poole tunni pärast tuli Spiro tagasi. Ta hoidis purki kahe käega vastu rindu, endal püksisääred läbimärjad ja kingad veest lirtsuvad.

"Siin nad on, master Gerry," ütles ta mulle purki üle andes. Purgis ujus viis prisket helkivat kuldkala.

Ma olin ülimalt õnnelik ja tänasin Spirot ülevoolavalt.

"Kõik korras, ära ainult kellele ühte sõna ei räägi, eks?" ütles ta mootorit käivitades.

Ma küsisin, kust ta need kalad sai ja kelle oma see aed on.

"Sinu asi ei ole," kortsutas Spiro kulmu, "sina peida kala ära ja vaata et mitte üks midagi teada ei saavad."

Alles mõni nädal hiljem juhtusin koos Theodoresega samadest raudväravatest mööda jalutama ja küsisin, mis koht see on. Theodores selgitas, et selles lossis peatub Kreeka kuningas (või mõni teine kroonitud pea), kui ta saart külastab. Minu vaimustusel polnud piire: lossi tungimine ja kuninga tiigist kuldkalade varastamine oli minu arvates suur kangelastegu. Ühtlasi tõstis see minu silmis ka kuldkalade väärtust ja andis neile paksukestele, kui nad seal kilpkonnade hulgas muretult ringi sebisid, veelgi sära juurde. (1994, lk 243)

• Kuuvalgus kattis kogu saare must-hõbejate mustritega. Kaugel allpool tumedates küpressides huikasid rahumeelselt öökullid. Taevas oli tume ja pehme otsekui tähepiiskadega kaetud mutinahk. Maja kohal laiutas magnoolia, oksad täis valgeid õisi nagu sadu väikesi kuupeegleid. Nende tugev lõhn valas verandale magusat raugust ja ahvatles meid nõiaväel välja salapärasesse kuuvalgusse. (lk 344)