Liilia

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ludger Tom Ring noorem, "Liiliad ja iirised" (1562)
Hermania Neergaard, "Õitsvad taimed" (1845)
John Singer Sargent, "Nelk, liilia, liilia, roos" (u 1885)
Charlotte Wylie, "Rändaja Elüüsiumi väljadel" (1886)
Natalia Gontšarova, "Autoportree" (1907)
Anna Elizabeth Klumpke, "Liiliate keskel" (1909)

Liilia (Lilium) on pilkupüüdvate suurte õitega sibultaimede perekond.


Piibel[muuda]

Su rinnad on kui kaks utekest,
gasellikaksikut, kes söövad liiliate keskel.


Tema silmad - tuvid vete keskel -
kümblevad piimas,
ripsmekallaste kaares,
ta palged kui palsamipeenrad,
lõhnavad kuplid;
liiliad on tema huuled,
nõrguvad mürrimahla.


Kõrb ja liivik rõõmutsevad,
nõmmemaa hõiskab ja õitseb nagu liilia.

Luule[muuda]

Ei hoolinud ma liiliate valgest,
ei kiitnud roosi sügavpunast tooni:
need ainult aimu andsid sinu palgest,
et igatsesin selle armsaid jooni.


eks naudi, kuni sest, mis oli nelk,
kuld, lüüm kristall ja liilia vanasti –
...
neist, sinust endast – saab vaid vari pelk
ja muld ja tolm ja suits – eimidagi.


Su laubaliilial on äng
ja palavikupiisad koos,
su kahvatutel põskedel
ju närtsib roos.

Ma daami aasal kohtasin,
nii ilusat kui haldjalast,
tal juuksed pikad, metsik pilk
ning kerge ast.

  • John Keats, "La belle dame sans merci", tõlkinud Märt Väljataga. Rmt: "Väike inglise luule antoloogia" (2018), lk 160


Ma kevadeti kardan talve võikust
ja laisklen siis, kui teised peavad lõikust.
Kui aga vilistades näärikuul
tuisk tormab piki tardund hangeharju,
siis paitab peidet aias pehme tuul
mu liiliaid ja musti viinamarju.

Proosa[muuda]

  • Neist kõigist [lillekasvatajatest, kes tegelevad mingi kindla liigiga] on ainult sibullillede kasvatajad seotud mingi ajaloolise traditsiooniga ja neil on koguni oma patroon, nimelt püha Joosep, kes, nagu teada, hoiab käes Lilium candidum'it, kuigi tänapäeval võiks talle kuuluda ka Lilium brownii leucanthemum, mis on palju valgem. Seevastu pole võimalik leida ühtegi pühakut, kellel oleks käes floksi- või jorjeniõis; seetõttu on inimesed, kes pühenduvad nende lillede kultuse teenimisele, sektandid ja rajavad vahel omaenda usulahu.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. 2008, lk 77


  • Ta nimi on Blanche. Ma ei tea ühtki laulu, kus see nimi esineks. Aga kindlasti peab olema mõni — peab olema palju laule, sest see on kõige ilusam nimi. Mis on punane roos või sinine kannike võrreldes valge liiliaga!
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966, lk 112


  • Ja nagu taevas ja maa - tema kõhu kumer kuppel. Kui ma seda esmakordselt nägin, pidin meeleliigutusest peaaegu ulguma hakkama, läksin täitsa segi. Ja kõik läks segi, roosid ja liiliad ja käharad kiharad - niiske, ligitõmbav sissekäik Eedenisse, mälukaotus ja punakuldsed ripsmed!


  • Astrīda ei ütle ühtki sõna, kuid tema silmad räägivad.
...et viigipuu ei õitse, et viinapuul ei tule marju ja õlipuul õli, et ei ole leiba ega soola, et liiliad ei lõhna, et armastuse õunad on kibedad, et kaevud kuivavad, et mandlipuud kuivavad, et tuvid on vaikinud...


Draama[muuda]

  • Loodus ei põlga seda, mis elab vaid päeva. See valab end tervenisti igasse hetke. Me ei hinda liiliat vähem sellepärast, et see pole tehtud ränist ja mõeldud kestma. Elu küllus on selle voos, hiljem on liiga hilja.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel