Nelk

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Léon Bonvin, "Vaas valgete ja punaste nelkidega" (1863)
Władysław Czachórski, "Daam lillas" (1880)
Alfons Mucha, "Nelk" (1898)
Clara Lobedan (1840-1918), "Nelgid vaasis", s.d.
Rosa Scherer (1866-1926), "Nelgid vaasis", s.d.
Julia Alcayde y Montoya (1855-1939), "Vaikelu kannu, viljade ja lilledega", s.d.
Ella Ehrenberger (1874-1945), "Pärast balli", s.d.
Eisaku Wada (1874-1959), "Nelgid", s.d.


Nelk (Dianthus) on rohttaimede või poolpõõsaste perekond nelgiliste sugukonnas. Perekonda kuulub umbes 300 liiki. Eestis kasvab looduses kolm nelgiliiki, sagedasemad on roosakaspunaste õitega nurmnelk (Dianthus deltoides) ja valgete õitega nõmmnelk (Dianthus arenarius).


Luule[muuda]

nii kaua kui seob silmi huulte puna
veel enam kui õrn nelk sul hurmana
...
eks naudi, kuni sest, mis oli nelk,
kuld, lüüm kristall ja liilia vanasti –
...
neist, sinust endast – saab vaid vari pelk
ja muld ja tolm ja suits – eimidagi.


Purpursed olgu kõigil kaasas nelgid
või kahvatud;
oi kandke kokku valit veinjad helgid
kui armunud!
Las kirendada nurm ta pilgupiiris,
lõosilmesiras, tulilillekiiris
ja kullerkupes,
ent orvikutes
las koha saab ka üllas iiris.

  • Edmund Spenser, "Karjuse kalender. Aprill". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 161


Su suu mul jälle oli üllatav
Ning uus: kui lõhnav, kasteniiske nelk
Ta hõõgus näos, kus joovastuse helk,
Ja veretades tuksatas kui haav.

  • Marie Under, "Üllatus" kogus "Sonetid". Siuru 1917, lk 41


Varjud kui nunnad lähevad mööda,
Loogeldes loore, kuhu punavad nelgid
Suudlusi; viirukit vaigutab väike reseeda;
Valgeis sõrmis nartsisside neitsid
Kannavad küünlaid, kust kukuvad virvlevad helgid.

  • Marie Under, "Õhtu" kogus "Sinine puri", lk 14


Varjude lainetus
kustub ja helgib,
hämarast tõusevad
metsikud nelgid.

Punase õie
ma kividelt murran
ja nutan, et eales
pole võimalik surra.


Pääsukesed on jõepinna kohal
ja on hämar, on hilja, on õhtu.
Üle taeva ja aedade vohab
tumepunaste nelkide lõhnu.

Jätan mustale kivile nelgi,
lähen hämara vajuna vette.
Lükkan liikuma kuulaigu helgi,
ujun kastanivarjude ette.

  • Leelo Tungal, "Juuliõhtu" (1965) kogus "Täisminevik" (2007), lk 34


Dianthus barbatus,
vaene tänavalt leitud
kirendav nelk.

Ikka voolavad uned
läbi ööde,
vilgahtavad puhtaimad värvid
hämara viivu.

Läbi südame
libisevad suvede read,
tarvilikud
võib-olla vaid

sinu eluks,
Dianthus barbatus,
habenelk.

  • Viivi Luik, "Dianthus Barbatus". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 143



kõik ilmsed asjad neli rubla raha
pool klaasi piima keldris soome kelk
on jäänud niivõrd lootusetult maha
et sinus puhkeb roostetanud nelk

  • Juhan Viiding, "Kogemata" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 30


Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.

Draama[muuda]

  • [Polixenes:] Siis nelkidest tee rikkaks oma aed

ja ära hüüa värdjaiks neid.
[Perdita:] Ei pane
neid maha mina mitte ühtki taime:
niisama kui ei soovi, et see noormees
mind võtaks kiita, kui end värviksin,
ja sellepärast vaid mind naiseks tahaks.

  • William Shakespeare, "Talvemuinasjutt", IV vaatus, 3. stseen. Tõlkinud Georg Meri. Kogutud teosed, VII köide. Tallinn: Eesti Raamat 1975, lk 275

Proosa[muuda]

  • Kõik on vägagi hästi! Laupäevane pime saal tänab meid ovatsiooniga, kõlavad braavod, viled, hõiked, südamlikud roppused, ja mulle visatakse - täistabamusega suunurka - väike kahekrossine kimp nelke, valgeid ja kahvatuid, mida lillemüüja neile lustlikuma tooni andmiseks korvide viisi karmiini lahuses leotab... Lahkun lavalt, pipra ja märja koera järele lehkav nelgikimp jaki revääril.
  • Colette, "Vagabund". Tõlkinud Helva Payet, 2010, lk 22



  • Kui nelgid oleksid kompvekid, küll nad maitseksid imehästi! Nad sulaksid kaua aega suus ja lõhnaksid tugevasti. Kui ma vaatan aeda, kus nelgid kasvavad, hakkab mul suu vett jooksma.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 54

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel