Kristall

Luule

eks naudi, kuni sest, mis oli nelk,
kuld, lüüm kristall ja liilia vanasti –
...
neist, sinust endast – saab vaid vari pelk
ja muld ja tolm ja suits – eimidagi.

Luis de Góngora, "Sonett", tõlkinud Jüri Talvet ("Maailmakirjanduse lugemik", Tallinn: Koolibri, 1993, lk 266)

Nüüd: pihlakobarate ruuge raskus
All sügistaeva sinava kristalli;
Kui väsind käsi, kandvaid kuldset palli,

All õunte kollendavi oksi laskus.
Ma alles kuulatin, ma alles lootsin —
See kuhu varises, mis nõnda ootsin?

Marie Under, "Hilissuvi" I kogus "Sonetid". Siuru 1917, lk 58

(kristalli helid sinu öises pesas
üllatavad sind, ja kulla helid,
mis sadestunud mahagonist laual
ja raamatute servil; ikka hõõgub
su silmalau all nagu merikarbis
üks suhkrutera)

Eugenio Montale, "Torm", tlk Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Kurtna, Looming, 1976

Siis tundsin ma surma saabuvat.
Panin käedki rinnale risti.
Ta tuli, ta tumeda kaabu alt
must pea paistis tervenisti.

Kui istus, siis ragises tool tema all,
krohv pudenes ühtesoodu,
ja ohates kildudeks kukkus kristall
veel enne, kui janu joodud.

Mari Vallisoo, "Oodates", kogus "Mälestusi maailmast" (2015), lk 171