Pihlakas

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Leevike (Pyrrhula pyrrhula) talvel pihlakamarju söömas

Pihlakas (Sorbus) on roosõieliste sugukonda kuuluv puude perekond enam kui saja liigiga. Eestis kasvab omamaisena kolm liiki, tuntumad neist harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) ja pooppuu (Sorbus intermedia).


  • Ülesoo vana talumaja vaatab oma tuhmide silmadega üle viljapõldude, perepojas mitmesuguseid mõtteid elule äratades. Säraval päikesepaistel, keset kevadist loodust paistab iganenud hoone veel luitunum ja armetum kui muil aastaajul. Vanad pihlakad õuevärava juures raputavad kurvalt päid, otsekui küsides: „Mis peab nii saama? Meie vana sõber vajub iga aastaga ikka rohkem ja rohkem kössi, nagu rõhuks teda läbielatud aastate raskus? Kui kaua peab ta veel vastu?"
  • Kuski laia pihlaka all vana pihastunud pink. Kõrboja perenaine katsub tema tugevust, katsub, kas kannatab veel istuda. Kannatab, perenaist kannatab!
  • [Mari:] Andres ei saand surnud Jussist jagu, sest mina mäletasin teda. Andres istutas kuuse asemele pihlaka, aga mina mäletasin, mäletan tänapäevani, et enne kasvas seal suur kuusk ja sel oli hea jäme ja pikk oks, mis nii kõrgel, et paras nööri üle visata. Andres põletas kiva lõhkudes kuuse ära, aga mina mäletan, et seal ja seal seisid toa taga enne suured kivid, mis läksid lõhki selle kuuse tulest, poodud Jussi kuuse tulest.
  • Nii jõudis ta Kuningaonni kohale; pidi juba ära pöörama, täisnurga all üle jõe suusklema, ent lume ja kaskede totaalse valge taustal vihvatas midagi punast, ja ta läks veidi maad edasi ja nägi, et see polnudki viirastus. Ta vaatas üksisilmi ühte kohta, nagu leidnud kinnitust millegi kohta... - pihlakas põhjalaanes! punased tarjad valivalgel taustal nagu noor suudlus raugahabemes, kummaline ilmum, just nagu liialdus, ent siiski tõelus - pihlakas põhjalaanes.
    • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat 1973, lk 214


Ju pihlakobarad on löönud rooste karva,
kõik nõmm kuis kanarpikust violett,
ja siin-sääl mõni sinikellukene harva
end noppima veel meelitab mu kätt.


Hallist sügisesajust kostis
kurbkaeblikku viiulihäält.
Jäid külas suletuks uksed,
ainult kodutud tulid mäelt.

Seisid paljapäi hallis sajus,
musta madala taeva all,
ja laulsid mehega kaasa
kodust punaste pihlade all


  • Väraval juba võttis punerdav pihelgas võõraid vastu.
Teine samasugune varjas lauta. Tema otsast oli hõlpus
end lakka upitada, kus sai õlesahinas unistada. Pihelgas,
sama kodune nagu õunapuu. Ükskord rippus temas
koguni kiik. Miks mitte! Ta kaitses ja kaisutas meid
kõiki suuremeelselt. Tema mõrudaid marju sai ikka
jälle söödud, kuigi alles esimese pakase järel muutusid
nad magusaks lindude roaks. Mis sest! Kes maldas nii kaua oodata!
  • Ivar Ivask, "Pihlakas" kogust "Oktoober Oklahomas". Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1973



Kuid siiski, siiski,
kui lehed läinud,
ma täis jään marju.
Ja surnud lumes
ma kuumalt hõõgun
kesk hangeharju.


Sain teada, ütlesin: päikene.
Kui muutub kõik, põllud on muutumas,
ma kõnnin ununud metsas
juuksed kasvavad jalakaiks
saludes.
Raskesti ööpäevad sajavad,
jalakad saabuvad juustesse,
pihlakad aastaisse.

  • Eha Lättemäe, "Sain teada, ütlesin: päikene" kogus "Elulugu". Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 6


Olen väsind. Pihlakate tuuled
toovad silmadesse vere kibeda:
näha veel ja tunda Sind, kas kuuled,
tahaks, aga üle libeda

teed pean murdma vahelt ristis puude,
varbad söestuvad ja lumised,
mõeldes, kuidas tühjenenud kuude
taga pilvedes Sa kumised.


Kirjandus[muuda]

  • Kalju Lepik, "Mälestus on pihlakas". Stockholm: Bibliophila, 1967
  • Hasso Krull, "Pihlakate meri". Tallinn: Eesti Raamat, 1988
  • Heiki Valk ja Ergo Västrik (toim). "Palve, vanapatt ja pihlakas: Setomaa 1994. a. kogumisretke tulemusi". Tartu: Tartu NEFA, 1996

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel