Eha Lättemäe
Eha Lättemäe (2. september 1922 Mõnnaste – 14. november 2012) oli eesti luuletaja. Eha Lättemäe kirjutas nii eesti kui soome keeles, mitmed tekstid on Tarvastu murrakus.
Laits eräni ütsindä.
Kennigi es kuule temä ikku.
Üü ütel: Magada,
magada om paremp ku ärgätä.
Midagi peäb olema pääle une ja surma.
- "Laits eräni ütsindä" kogust "Oma sammude varjust". Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 28
Täna ei ole tuult,
ladvad on jäätunud taevasse,
oksad käändunud silmist mööda.
Väikesel lõkkel sulatan oma
pilku lahti samblast.
- "Täna ei ole tuult" kogust "Oma sammude varjust", lk 34
Midagi sureb et elu jääks.
Midagi muutus kui magasin.
Ainult tule tõin unest ja jääst
muutumatuna tagasi.
- "Vähe jäi kõigest järele" kogust "Oma sammude varjust", lk 46
Sain teada, ütlesin: päikene.
Kui muutub kõik, põllud on muutumas,
ma kõnnin ununud metsas
juuksed kasvavad jalakaiks
saludes.
Raskesti ööpäevad sajavad,
jalakad saabuvad juustesse,
pihlakad aastaisse.
- "Sain teada, ütlesin: päikene" kogus "Elulugu". Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 6
Maja, luugid suletud,
inimnäoks ärkab,
avab silmad,
silmadest lendavad pääsukesed.
Rohelised puud vilksti!
roosadeks.
- "Maja, luugid suletud" kogus "Elulugu", lk 16
Ku meä raku valla oma eilätse päivä,
mis mä neist tükkest tii?
Laiu ei ole laia ja moe om muuttunu.
Meä eläsi tönnin seitse aastat —
üits ainuke akan
ja siigi põhja poole.
- "Ku meä raku valla oma eilätse päivä" kogus "Elulugu", lk 57
Mõtsa marjata magave,
kuuse ei kuule, ei kõnela,
lepp ei laula lauba õhtu.
Meä suigu kivi korvan,
otseti juurika otsen,
kõtuli kännu külle all.
Märsin om minekimõtte,
räti sehen reisirõõva.
- "Mõtsa marjata magave" kogus "Elulugu", lk 81
Kas si kass om koolin käinü,
iirte irm om õppust saanu?
Lääme laulma, lääme loeme.
Kos om raamat, kas kadunu?
Salmi sehen, tähe kähen.
Aabits alla, А оm algus,
lõppu ei ole nätägi.
- "Kas si kass om koolin käinü" kogus "Elulugu", lk 92
Lumelinnu, unelinnu —
mis meä tääd’se,
mis meä taht’se.
Lumelinde, unelinde silme sehen,
väl’län vaht’se.
Suvelinnu, laululinnu
enämp ei tule
silme sissi.
- "Lumelinnu, unelinnu" kogus "Elulugu", lk 117
Mis si oli ja kohe ta jäi
ku meä enämp ei kuule,
ku meä ei tää mis mä näi.
Sügüse nägu om sel tuulel.
Kes si sääl kõrgen kõnnib
ja kes si kaugess jäi.
Sii kes usub, om õnnis.
Si om tuul’ kes sääl käib.
- "Mis si oli ja kohe ta jäi" kogus "Elulugu", lk 125
Mõtelda tõist muudu
ve olla mõtlemada
game reality
reality game
võti obesa vankre iist valla
tema rautet jala tansive
miu pallaste jalge kõrvan.
- "Mõtelda tõist muudu" kogus "Elulugu", lk 127
Kui talvekuu on paratamatu,
taevas peitub hallusse,
maa kangestub,
et hakkaksime igatsema lund.
Lumelätteil taevas on lähemal,
ja suured linnud, kes lendavad sajus.
- "Kui talvekuu on paratamatu". Ilmunud Loomingus 2007, nr. 5, Juhan Liivi luuleauhind 2008
