Mari

Mari on botaanikute žargoonis lihakvili, mis sisaldab arvukalt seemneid, nagu näiteks kõrvits, ülejäänud inimesed nimetavad marjadeks kõiki väikesi värvilisi vilju, mis puude ja põõsaste otsa kasvavad, olgu nad kas või õunad, nagu näiteks pihlamarjad.

Luule

Teine venda, vennikene,
Istus maha kaasikusse,
Leinakase hõlma alla;
Laskis laulu lendamaie,
Tugevama tõusemaie,
Vägevama veeremaie,
Laulis õilmed õitsemaie,
Lilleõilmed läikimaie,
Laulis vilja välja peale,
Hõiskas õunad õunapuusse,
Sarapuissa pähkelaida,
Laulis marjad vislapuusse,
Maasikad madalad murusse,
Sinikad samblasoosse,
Pohlakad palu äärtele,
Murakaida mätastele,
Kobaraida pihlapuusse.

• Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Kalevipoeg", III laul

On see lihav kuremari,
millest punab mättahari,
on see murakate vaha -
murdund üle sambla maha -
meile silmarõõmuks lood
keset raba, keset sood?

On need tihked pohlatarjad,
on need süütud mustikmarjad,
on see linnukate rivi -
igas teras valge kivi
kõrgel mättal nagu põis
kõigub nende valkjas õis?

• Bernard Kangro, "Soomarjad", rmt: "Kojukutsuv hääl", 2000, lk 34

Vanasõnad

• Ega mari enne maha lange kui küpseks saanud.
• Iga mari pole maasikas.
• Igal nõmmel isenimi, igal marjal isemagu.
• Kes kõik sood solgib, kõik marjad maitseb.
• Kõige ilusamad maasikad nopitakse kõige varem.
• Kõik ei mahu marjamaale, muist peab jääma karjamaale!
• Seni võtab lühike marja maast, kuni pikk kummardab.
• Kuidas maa, nõnda marjad (mood).
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929