Metsviinapuu

Metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia) on vääntaim viinapuu perekonnast.

Proosa

Pool-teadmatult, nagu kuutõbine, tuli Emiilia rohtaia värava ees sadulast maha, sidus hobuse värava külge kinni ja sammus aeda. Ta kõndis mööda liivast jalgteed edasi, peatus kesk aeda ümmarguse lillepeenra juures, hakkas osavat lillede kokkuseadet imetlema, murdis enesele roosiõie…

Aga nüüd ehmatas ta isegi:

"Mis ma teen? Ma olen võõras aias ja rikun võõrast vara!"

Ta piilus kartlikult ringi, kuid siin oli kõik vagane, nii kodune, et kartus kohe kadus ja täielikule rahutundmusele maad andis. Neiu sammus edasi, sinnapoole, kus jahe metsviinapuu-lehestik puhkamisele kutsus.

Eduard Bornhöhe, "Tasuja, VIII peatükk

Keegi, kes õieti, seda ei mäleta Dzegas enam ükski, torkas kord mulda metsviinamarjaväädid, mis põhja pool hävisid, kuid mööda ülejäänud kolme seina hakkasid sirguma ja ülespoole ronima, kuni aastate möödudes jõudsid katuseni ja oleksid kinni katnud isegi ooteruumi ja jaamakorraldaja toa akna, samuti jaama nime, kui mitte igal kevadel poleks seesugust omavolitsemist tõkestatud.

Niisiis ehivad sakilised lehed — olenevalt aastaajast rohelised või veinipunased — maist oktoobrini kirsipruune, avameelselt öeldes juba üsna kuletanud seinu, kahjustamata kedagi.

Regīna Ezera, "Kuupaisteta öö", tlk Karl Aben, 1975, lk 5

Päeval köidab kontori vastas müüril looklev metsviinapuu Marianne'i pilku. Tal pole kunagi õnnestunud taime teolt tabada. Ühel hommikul on õrnrohelised võrsed väljas, eile neid veel polnud. Ja kõik ühekorraga, lausa meeletu rutuga. See metsviinapuu on tema moodi, sukeldub kevadesse tormakalt ja stiilselt, see metsviinapuu on haraline, lookleb söakalt mööda võret, sirutab end laiali... ja Marianne mõtleb Olivier'le.
- Christiane Baroche, "Kevad" kogust "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984, LR 14/15, lk 6

Henri Ruzicka maja kerkis aia keskelt. Hoone oli valgeks värvitud, ja aiast selle ümber oli saanud niit või pigem metsistunud lagendik. Paistis nii, nagu oleks Henri Ruzicka juba ammu aega tagasi loobunud puude ja põõsastega võitlemast, need vohasid metsistunult maja ümber ja paistsid peitvat selle peagi tervenisti. Majaseintel väänles metsviinapuu, mille raagus väädid tungisid katuse ja seina vahele. Katusekivid murenesid, pudenesid maha, ja ma olin kindel, et metsviinapuu väänles sügavale maja sisemusse välja, mööda seinu ja toolileene, toast tuppa, trepist üles hämarale sahisevale pööningule, kus pääsukesed õhku lõikasid.
- Joel Haahtela, "Liblikakoguja", tlk Hille Lagerspetz, 2012, lk 20

Veranda saina veereh om mõni mõtsviinapuu väät. Näid oli innembi pallo, vana veranda ümbre kasvi paksult viinapuud, a ku mi vahtse veranda lassi tetä, saiva väädi vällä häötedüs, näid ole-i hää puusaina pääl kassu laske, sain jääs rõsses ja nakkas mädänemä. Niimuudu om peris mitmel puul talomaja veranda mõtsviinapuu vääte tõttu hukka lännü.

Muido omma neo väädi ilosa ja sügüse läävä näil lehe vereväs, õkva veinikarva vereväs. Ku tädi viil elli, teimi tälle sünnüpääväs, katekümne säitsmendäs septembris verevist viinapuulehist kimbukese.

Jaan Kaplinski, "Mõtsa ja tagasi", 2014, lk 17

Nii ma istutasingi meie rõdu alla ühele küljele väikese metsviinapuutaime - aga kasvama see taim mul ei läinud. Tagantjärele mõtlen, et mul vedas sellega tegelikult hullupööra. Kui mul päriselt oleks õnnestunud mööda kortermaja seina metsviinapuu kasvama panna, siis oleksid naabrid hakanud mind pärast väljakolimist meenutama veel aastakümneid, ja muidugi mitte hea sõnaga — kuigi ausalt öeldes on metsviinapuu lõkendav sügisvärv täiesti imeline.

Probleem metsviinapuuga on ju selles, et kui see ükskord kasvuhoo kätte saab, siis võib ta viljakal pinnasel kasvades ning sobiva toe olemasolul põrutada kõrgustesse oma kakskümmend meetrit.

Aidi Vallik, "Minu Haapsalu", 2020, lk 189

Luule

Mai lõpus äkki sirel õied avas,
veel enam lõhnas juunis võõrjasmiin.
Nüüd hostad kirjuid lehti laiutavad,
metsviinapuu võrktaral ronib siin.

Jaan Kivistik, "Tõmmu daam". Räpina Rahvaleht 20. mai 2017