Regīna Ezera

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Regīna Ezera (pseudonüüm, tegelikult Regīna Kindzule, sünninimi Regīna Šamreto; 20. detsember 1930 Riia – 11. juuni 2002 Ķegumsi lähedal) oli läti kirjanik.

"Kuupaisteta öö"[muuda]

Regīna Ezera, "Kuupaisteta öö". Tõlkinud Karl Aben; Tallinn: Eesti Raamat, 1975.

  • Keegi, kes õieti, seda ei mäleta Dzegas enam ükski, torkas kord mulda metsviinamarjaväädid, mis põhja pool hävisid, kuid mööda ülejäänud kolme seina hakkasid sirguma ja ülespoole ronima, kuni aastate möödudes jõudsid katuseni ja oleksid kinni katnud isegi ooteruumi ja jaamakorraldaja toa akna, samuti jaama nime, kui mitte igal kevadel poleks seesugust omavolitsemist tõkestatud.
Niisiis ehivad sakilised lehed — olenevalt aastaajast rohelised või veinipunasedmaist oktoobrini kirsipruune, avameelselt öeldes juba üsna kuletanud seinu, kahjustamata kedagi. (lk 5)
  • Ooteruum on soojaks köetud, isegi palavaks, must plekkahi on aetud kuumaks nagu triikraud, on tunda isegi veidi kõrbelõhna. Küttepuid Dzegas kokku ei hoita — ümberringi tohutud metsad —, elektrit seevastu aga küll. Otse lae alla on kinnitatud lühikese varre otsa otsekui mingi suur lumimari, mis valgustab vaevaliselt ruumi, õieti üksnes selle keskosa — pingid seinte ääres vajuvad hämarusse. Kui läheneb rong, süttib veel üks pirn kassa ava kohal, varem mitte. (lk 6)
  • Jāzeps on täna õhtul enese üles mukkinud, kohe näha, et sõidab linna. Peas uhiuus karusnahkne müts, mida ta ei võta peast isegi siin, soojas; sall on lahti löödud, paistab valge nailonsärk halli kaelasidemega. Sealjuures on ta niisutanud end tublisti "Figaro’ga", püüdes summutada odekolonniga määrdeõli lõhna, millega ta on justkui impregneeritud. (lk 7)
  • Ma tahaksin näha puhta, halja kuupaistega kaetud välju, kuusevarjude musti, teravaid torne ja kumerat läbipaistvat täheküllast võlvi, mis sulaks vähehaaval ühte kauge sinise vinaga. Kuid see ihne öö on tavaline ning värvitu, ta vilgutab vaid ühtainust akent mis võib ka iga silmapilk kustuda, jättes mind lummava kottpimeduse võimu alla. Ei soovi seda ära oodata olen üksnes inimene —, ega siis jäägi üle midagi muud, kui jätkata teed. (lk 10)
  • Teab mispärast meenub järsku, et sellesama sauna taga me Jurkaga kaklesime. See oli midagi poksi ja kreeka-rooma maadluse vahepealset, sest algas sinise silmaga ja lõppes topeltnelsoniga, mille Jurka mulle kaela surus, ning ma siplesin nagu konn, peaaegu nuttes jõuetust vihast. Mis põhjustas meie tukkapidi kokkumineku? Ei suuda meelde tuletada. Meeles on küll pime viha ja häbipisarad, mis nöörisid kõri, kuid kakluse põhjus mitte. (lk 10)
  • Kusagil pole näha ainsatki tulukest, pilved liuglevad aeglaselt nagu määrdunud vatitordid, okstel sahiseb mõni üksik kuivanud lehelemm, ning kuni ma nii istun ja puhkan, langeb mõni ka sillalaudadele, aga nood, mis äsja vees tähtedena virvendasid, on juba koos veevooluga eemaldunud ja silmapiirilt kadunud, niisamuti nagu vajub olematusse ja kaob kõik — aeg ja elu. (lk 11-12)
  • Kergitanud sukki ja rinnahoidjaid, leian korseti. Mul polnud aimugi, et Alise kägistab end korsetiga. Aga kui hästi järele mõtelda: sageli meie, mehed, suremegi, ilma et oleksime neist paljutki teada saanud ... Näe, plekiribadega kõvaks tehtud. Mihukestesse raudadesse need naised end küll ei ahelda, heldene jumal, kuni sinu vaese oma silmusesse saavad ja käpa sulle peale panevad! Nipet-näpet, rulle ja vedrusid — nagu mingi rehepeksumasin, kuhu sa kõigi kidadega sisse veered ning oled lõpnud ja valmis... (lk 23-24)
  • Isa oli meil nagu kaevu kukkunud võti. Me teadsime, kus ta asub, kuid see ei keeranud enam mitte kunagi meie ust ja vees lamades kattus vähehaaval roostekorraga. (lk 28)
  • Esimeses klassis oli Aivars läbi ja läbi oivik. Nüüd on päevik täis märkusi: "Segab tunnis!", "Ei kirjuta!", "Pillub kriidiga!", "Pole kaasas võimlemisriideid!". On isegi päris veidraid märkusi: "Puudutab luukeret!". Selgub, et skeletti õppevahendite kabinetis. Tunaeile kutsuti mind kooli. Jätsin põrsad sinnapaika, kihutasin jalgrattaga, kartes, et on juhtunud tõesti midagi hirmsat. Aivars olevat visanud kustutuskummiga vastu Mitšurini pilti. Mul tuli naer peale, kuid taltsutasin end. Siiski tähendas naisõpetaja, et mul ei jätkuvat vajalikku tõsidust, ning rääkis kaua inimese väärikusest ja selle solvamisest, ei tea, mõtles ta mind ja ennast või Aivarsit ja Mitšurinit. (lk 33)
  • Sammume kõrvuti, puhuti puutuvad riivamisi kokku me riided, õlad või käed, ometi oleme kaks planeeti, ringlemas kumbki mööda oma orbiiti, mis kusagil ei ristu. (lk 36)
  • Viieteistkümneaastasena on tulevikukavatsused väga konkreetsed: pääseda nii- ja niisugusesse kooli, saada selleks ja selleks, õnne mõiste kui seesugune ei eksisteeri, õigemini öeldes, see sulab täiesti ühte praktilise programmiga. Selle programmi olen üldjoontes täitnud, isegi kuulsus, ehkki vaid lühikeseks silmapilguks, on mind külastanud. Kuid kas olen saatnud korda midagi sellist, mida suudan vaid mina ja milleks pole võimeline ükski teine minu asemel? Ja kas olen olnud õnnelik, mida samuti ei saa keegi teine minu asemel teha? Ning millal ja kus võis see olla?
Ma ei tea. (lk 36-37)
  • Lakkamatult ohverdasime midagi Hea Kooskõla ebajumalale: komplimente, kummardusi, vaikimist, pisivalet, haljastades oma perekonna head kuulsust nagu välisukse vasest käepidet möödujaile silmitsemiseks. Meist räägiti kui eeskujulikust abielupaarist, ning me mängisime meelsasti seda võluvat rolli, vaimustusime sellest nii, et ei nühkinud maha grimmi ka siis, kui olime jäänud ainult kahekesi. "Oivalist kooskõla" ostsime me teesklemise hinnaga, kartes kõige rohkem tülisid (ja tõde!): õigustasime teineteise puudusi (teades, et need on puudused), hellitasime teineteise illusioone (olles teadlikud, et need on üksnes illusioonid). (lk 59)
  • Jaamakorraldaja ümmargused põsed on muutunud erutusest veelgi punasemaks. Niisuguseid asju pole Dzega jaamas juhtunud ei tema ajal ega teatavasti ka enne teda. Ei saa öelda, et alati oleks kõik libedasti läinud: egas siin ole vähe joodud; kord jaaniööl organiseerisid reisijad siin lõkke ja tantsimise ning oleksid peaaegu kogu jaamahoone maha põletanud; on olnud mitu kaklust; unustatud maha kolmeliitrine purk elusa rästikuga, ning kord tabatud paarike näotus olukorras. Aga et naised: oleksid siin — vabandage ütluse pärast! — hakanud sünnitama, see, vabandage, on siiski... (lk 79)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel