Võlv

Proosa

Parem oli elada tundmatuses ja jätta endast maha võlv, pottsepatöökoda, müür, millel küpsevad virsikud, kui põleda otsekui meteoor, jätmata tuhkagi.
- Virginia Woolf, "Orlando", tlk Riina Jesmin, 2016, lk 68

Üks lill ema lillede seas, mille nimi oli võhumõõk, meeldis poisile eriti. Ta hoidis põske vastu taime kõrgeid helerohelisi lehti, puudutas õrnalt sõrmedega nende teravaid tippe, nuusutas sügavalt suurt imeilusat õit ja vaatas kaua sellesse, õie kahvatusinisel keskrool paistsid kollaste karvanääpsukeste read, mille vahelt kulges särav tee õietuppe ja lille kaugesse saladusse. Seda õit armastas ta väga, silmitses kaua ta sisemust ning nägi kollaseid peeni karvakesi, kord kuningaaia kuldne hekina, kord puiesteena ilusate unelmapuudega, mida ei liiguta ükski tuul, ning nende vahel elavat klaasõrna ja soonilist mõistatuslikku teerada sügavusse, õis oli ebatavaliselt avali, kuldsete puude vaheline rada kadus sügavale saladuslikku kurku, mille kohal kummardus kuninglikult violetne võlv ja heitis nõrku nõiduslikke varje vaikse ootava ime üle.
- Hermann Hesse, "Iiris", tlk Helle Luht, Looming 12/1978, lk 1637

Kes on kord metsas, tunneb end turvaliselt; ta pole metsa harjal, ladvastikus, kus toimub kasv ja tihedus on kõige suurem. See tihedus kaitseb teda ülalt. Nii on mets saanud harduse õpetajaks. Ta sunnib inimest üles vaatama ja olema tänulik tema vägeva kaitse eest. Pilku tüvesid pidi üles libistades pöörame ennast taeva poole. Maailm ennetab pühakojatunnet, Jumala ees seismist sammaste ja piilarite keskel. Ladvastiku kontingentseim ja seetõttu täiuslikem võrdkuju on toomkiriku võlv, kõik tüved ülimaks ja lahutamatuks ühtsuseks põimunud.
- Elias Canetti, "Massid ja võim", tlk Mati Sirkel, 2000, lk 109–110

Timothy vaatas sügavasse taevaookeani, püüdes näha Maad ja sõda ja varemeis linnu ja mehi, kes tapsid üksteist sellest päevast alates, kui tema sündis. Aga ta ei näinud midagi. Sõda oli niisama eemal ja kauge nagu kaks kärbest, kes leppimatult võitlevad suure kõrge ja vaikse katedraali kaarvõlvi all. Ja just niisama mõttetu.
- Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik", 1974, lk 183

Loodus oli astunud uuesti oma õigustesse ning võtnud vähehaaval, vargsi ja salamahti sissesõidutee oma pikkade sitkete sõrmede kindlasse pitsitavasse haardesse. Puud, mis olid juba ennegi tundunud ikka ähvardavat, olid nüüd lõpuks saavutanud võidu. Nad kasvasid tihedalt koos, tumedad ja isepäised, olles tunginud üsna teeveerele. Pöökpuude paljad valged oksad nõjatusid üksteise najale ja ladvad olid põimunud kummaliseks kaisutuseks, moodustades mu pea kohal võlvi, mis meenutas mõne kiriku võlvkäiku.
- Daphne du Maurier, "Rebecca", tlk Virve Krimm, 1993, lk 3

Suured hommikused päikeselaigud vudisevad heledatel laevõlvidel, kus veiklevad imelised maalingud, mis kujutavad vanaaegseid voldilisis riideis mehi ja naisi ja üsna harilikke teravakatuselisi maju ja lillevanikuid — ja-jaa: ümber kaarjalt kolmnurksete võlvipindade on maalitud naljakaist, just nagu pärgamendise raamatu vahel lamedaks kuivatatud lilledest raamid. Ja maalitud võlvide all on apteegiriiulid hämarusest esile astunud, nagu oleks nende eest hallid eesriided kõrvale lükatud.
- Jaan Kross, "Mardileib", 1973, lk 5

Hüva, ütles ta, ärme räägime endast, vaid taevast; kui all jalge vahel jääb kitsaks, tuleb üles vaadata. Jah, ütlesin ma, võlv on sulnis trööst. Kust teie seda teate, küsis ta jahmunult, kas olete sellest lugenud? Ei, ütlesin ma, ma ei loe peaaegu kunagi, ma nägin seda omaenda silmadega ja valutava kuklaga, kui keegi sundis mind kunagi tähti imetlema. Aga mida pole all, seda ei saa olla ülal.
- Felicitas Hoppe, "Mida ei ole", kogus "Juuksurite piknik", tlk Mati Sirkel, LR 33/2001, lk 50

Aukiitust õitsmisjumalale
ümiseb töömees-kumalane pirnipuus,
ja lõhnavad lambid tal
eksida ei lase pühamu võlvide all.