Hermann Hesse

Hermann Hesse (2. juuli 1877 – 9. august 1962) oli saksa proosakirjanik, luuletaja, esseist ja kriitik, Nobeli kirjanduspreemia laureaat 1946.
"Tegevusetuse kunst"[muuda]
- Oma sisimas tead sa täpselt, et on olemas üksainus lumm, üksainus vägi, üksainus väljapääs ja õnn, mida kutsutakse armastuseks...
- cit. via "Võluri sõnad", tlk Liina Ootsing, 2000, lk 30
"Klingsori viimane suvi"[muuda]
Tlk Oskar Kuningas. Loomingu Raamatukogu, nr 40, Tallinn: Kirjastus Perioodika, 1965
- Kaduviku muusika
- Jõudis kätte juulikuu viimane päev. Klingsori lemmikkuu, Li Tai Pe ülev piduaeg, oli ära õitsenud ega tulnud iial tagasi. Aias kisendas päevalillede kuld taevasina poole. Koos ustava Tu Fu'ga tegi Klingsor sel päeval palverännaku paikadesse, mida ta armastas: päikeseleilis luitunud eeslinnad, tolmused alleed kõrgete puude all, punaseks ja oranžiks värvitud hütid liivarannal, veovankrid ja laevade laadimisplatsid, pikad lillakad müürid, vaesrahva värvikirevus. Tolle päeva õhtul istus ta aguli serval tolmus ja maalis karusselli, värvilist telki ja vankreid. Ta kössitas kõrbenud vainul, võlutuna telgi intensiivsetest värvitoonidest. Ta pilk haakus ühe poordi tuhmjasse violetti, kohmaka vankerelamu rõõmsasse rohelisse ning punasesse, tugipostide sini-valgetriibulisse. Raevukalt tuhnis ta kaadmiumis, meeletult sukeldus ta jahedasse leebesse koobaltisse, tõmbas kollasele ja rohelisele taevale krapplaki laialivalguvaid vööte. Veel üks tund, oo, veelgi vähem, ja siis on lõpp, saabub öö, juba homme algab august, põletav palavikukuu, mis segab oma hõõguvasse karikasse nii palju surmahirmu ja ängistust. Vikat on teravaks ihutud, päevad lõpule jõudmas, koltuva lehestiku varjus irvitab Surm. (lk 38)
- Juuli on maha põlenud, august leegitseb peagi lõpule, äkki põrnitseb meile kastesel hommikul kollasest lehestikust vastu suur viirastus. Äkki kihutab november läbi metsa. Äkki naerab suur viirastus, meie süda tardub, meie armas roosa liha pudeneb äkki kontidelt, kõrbes ulub šaakal, kähedalt huilgab raisakull oma neetud laulu. Mõni neetud ajaleht avaldab suurlinnas mu pildi, mille all on lugeda: "Väljapaistev ekspressionistlik maalija, suur koloriidimeister, suri 16. skp."
- Vihaselt tõmbas ta rohelise mustlasvankri alla tugeva vöödi pariisi sinist. Kibestunult äigas ta peelekivide tahkudele kroomkollast. Täis sügavat meeleheidet kattis ta vabaksjäetud laigu tsinnoobriga, kustutas esiletükkiva valge täielikult, võitles surmavalt haavatuna edasikestmise eest, kisendas helerohelise ja naapoli kollasega halastamatu jumala poole. Oiates paiskas ta närbunud tuhmrohelisse rohkem sinist, läitis anudes õhtutaevasse intiimsemaid helke. Väike palett, mis oli täis kõige intensiivsema kiirgusjõuga puhtaid, segamatuid värve, oli tema ainus lohutus, tema piiramistorn, tema arsenal, tema palveraamat, tema kahur, millega ta julma surma tulistas. Purpur oli surma eitus, tsinnoober kõdunemise pilamine. Tema arsenal oli võimas, tema väike vapper väesalk seisis uhkelt kohal, tema kiirlaskekahurid sülitasid lajatades tuld. See kõik ei aidanud vähimatki, kogu tulistamine oli asjatu, ja siiski oli hea tulistada, see oli õnn ja lohutus, see oli veel elu, see oli võidujoovastus. (lk 39)
"Nartsiss ja Goldmund"[muuda]
- [Nartsiss Goldmundile:] "Meie eesmärgiks on teisi tundma õppida, õppida üksteist nägema ja austama sellisena, nagu ta on: killuna, mis sobib teise uurdesse, killuna, mis täiendab tervikut."
- Tõlkinud Elmar Salumaa. Tallinn: Kupar, 1996, lk ?
"Klaaspärlimäng"[muuda]
Tõlkinud Helga Kross, värsid tõlkinud Ain Kaalep. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat, 1976
- … non entia enim licet quodammodo levibusque hominibus facilius atque incuriosius verbis reddere quam entia, verumtamen pio diligentique rerum scriptori plane aliter res se habet: nihil tantum repugnat ne verbis illustretur, at nihil adeo necesse est ante hominum oculos proponere ut certas quasdam res, quas esse neque demonstrari neque probari potest, quae contra eo ipso, quod pii diligentesque viri illas quasi ut entia tractant, enti nascendique facultati paululum appropinquant.
- ALBERTUS SECUNDUS
- tract. de cristall. spirit. ed. Clangor et Collof.
- lib. I, cap. 28
- Josef Knechti käsikirjalises tõlkes:
- … sest kuigi pinnapealsete inimeste arvates on mitteeksisteerivaid asju sõnade kaudu teatud mõttes kergem ja vastutustundetum esitada kui olevaid asju, siis vaga ja südametunnistusega ajalookirjutaja puhul on see otse vastupidi: miski ei lase end raskemini sõnadesse vormida ega ole ometi midagi hädavajalikumat inimeste silme ette tuua kui teatavad asjad, mille eksistents küll tõestatav ega tõenäoline pole, mis aga just seetõttu, et vagad ja südametunnistusega inimesed neid teataval määral olevate asjadena käsitavad, olemisele ja sündimisvõimalusele sammu võrra lähemale astuvad. (lk 9, moto)
- JOSEF KNECHTI JÄRELEJÄÄNUD KIRJATÖÖD
- Luuletused õpilas- ja üliõpilaspõlvest
- Astmed
Kord närbuvad kõik õied ning kõik noorus
Kord taandub, sest on sellelegi eale
Ju antud oma tarkus, oma voorus,
Mis ju ei tohi kesta igavesti.
Peab süda elu iga hüüde peale
Teevalmis olema ja hirmu, õudu
Või leina maha jättes lööma mesti
Uutmoodi jõududega elurajal.
Ja igas alguses on võlujõudu,
Mis on me toeks ja kaitseks eluajal.
On minna läbi ruumest säravaist meil,
End tundes rõõmsalt koduta ja paota:
Maailmavaim meid kütkesse ei vaota,
Vaid tahab avardada kõigil astmeil.
Kes liiga kodus mõnel elualal,
See pahatihti lõpuks lõtvub-loidub,
Ja ainult see, kes aina matkajalal
Ja kes ei harju, nõrkemisest hoidub.
Ehk surmatundki mõnda uude perve
Meid lükkab mõne uue ruumi taha;
Ei jää meist elu hüüe kuskil maha …
Eks lahku, süda, siis! Ja ole terve!
(lk 362)