Kirik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Oleviste kirik Tallinnas
Hendrick Cornelisz. van Vliet, "Delfti Uue kiriku interjöör" (17. saj)

Kirik on konkreetse usulahu piires tegutsev religioosne organisatsioon, samuti selle organisatsiooni omanduses olev ja religioosseteks rituaalideks kasutatav hoone. Enamasti kõneldakse kirikutest üksnes kristlus või sellele väga lähedaste Lääne religioonide kontekstis (nt satanistlik kirik). Mitteformaalseid ja usundiüleseid usuorganisatsioone, samuti mittelääne religioosseid institutsioone tavaliselt kirikuteks ei nimetata. Sihtotstarbelised kirikuhooned eristuvad valdavalt silmatorkavate arhitektuuriliste tunnuste poolest (nt kõrged tornid, mille tipus asub sageli rist vm religioosne sümbol).

Proosa[muuda]

  • Protestantlikud kirikud olid kas inetud ja neis puudus meeleolu, või ilusad ja meeleolukad - aga need olid koosolekuruumid ja jäid selleks. Inimesed tulid sinna, et kummardada üht- või teistviisi Jumalat tema nähtamatul ja vaimsel juuresolekul, aga seda võis ometi sama hästi metsas või kodus oma toas teha - parem võib-olla seal, sest kirjas seisab, et Jumal on vaim ja teda ei saa kummardada ei Jeruusalemmas või mis selle teise koha nimi nüüd oligi - vaid tões ja vaimus. Aga kõik katsed teha koosolekuruumid enam või vähem meeleolukaks Jumala kui igal pool lähedal viibiva kummardamiseks tundusid nii naljakalt ebaadekvaatsed ja väikekodanlikud - kui arvatakse, et ta on ju ka kõikjal looduses, ja selle on ta tegelikult ise oluliselt parema maitsega dekoreerinud kui inimeste loodud parimad pühakojad.
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 252-253
  • Kord oli aeg, kui kirik oli ääretult võimas – siis, kui varakristlased rõõmustasid, et neid peetakse inimesteks, kes väärivad kannatamist oma veendumuste eest. Neil aegadel polnud kirik mitte ainult termomeeter, mis salvestas avaliku arvamuse ideid ja põhimõtteid; see oli termostaat, mis muutis ühiskonna tavasid. [...] Nüüd on olukord muutunud. Väga sageli on kaasaegne kirik nõrk ja saamatu ning tema hääl kõlab ebakindlalt. Väga sageli on ta status quo, praeguse olukorra, kirglikuim kaitsja. Kaugel sellest, et lasta end kirikust häirida, leiab tavalise kogukonna võimustruktuur lohutust kiriku vaikivast – ja sageli isegi häälekast – toest sellele, kuidas asjad hetkel on.

Vanasõnad[muuda]

  • Ei kirikupäev võlgu jää.
  • Hilja kirikusse, vara veskile, saab ennemini tagasi.
  • Kirik keset küla.
  • Kuhu Jumal kiriku ehitab, sinna kurat ehitab kõrtsi kõrvale.
  • Kõrts ei ole põrguhaud ega kirik taevariik.
  • Kõrts pandud kõndijale, palvemaja patusele, kirik kõikidele.
  • Ma tahan sind kiita tühjas kirikus ja kuivas kõrtsis.
  • Rumal saab kirikus peksa, tark ei kõrtsiski.
  • Tõsi kui aamen kirikus.
  • Töö juurest vaata naist, kiriku juurest hoost.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
Wikipedia-logo.svg