Kirik

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Kirik on konkreetse usulahu piires tegutsev religioosne organisatsioon, samuti selle organisatsiooni omanduses olev ja religioosseteks rituaalideks kasutatav hoone. Enamasti kõneldakse kirikutest üksnes kristlus või sellele väga lähedaste Lääne religioonide kontekstis (nt satanistlik kirik). Mitteformaalseid ja usundiüleseid usuorganisatsioone, samuti mittelääne religioosseid institutsioone tavaliselt kirikuteks ei nimetata. Sihtotstarbelised kirikuhooned eristuvad valdavalt silmatorkavate arhitektuuriliste tunnuste poolest (nt kõrged tornid, mille tipus asub sageli rist vm religioosne sümbol).

Proosa

Protestantlikud kirikud olid kas inetud ja neis puudus meeleolu, või ilusad ja meeleolukad - aga need olid koosolekuruumid ja jäid selleks. Inimesed tulid sinna, et kummardada üht- või teistviisi Jumalat tema nähtamatul ja vaimsel juuresolekul, aga seda võis ometi sama hästi metsas või kodus oma toas teha - parem võib-olla seal, sest kirjas seisab, et Jumal on vaim ja teda ei saa kummardada ei Jeruusalemmas või mis selle teise koha nimi nüüd oligi - vaid tões ja vaimus. Aga kõik katsed teha koosolekuruumid enam või vähem meeleolukaks Jumala kui igal pool lähedal viibiva kummardamiseks tundusid nii naljakalt ebaadekvaatsed ja väikekodanlikud - kui arvatakse, et ta on ju ka kõikjal looduses, ja selle on ta tegelikult ise oluliselt parema maitsega dekoreerinud kui inimeste loodud parimad pühakojad.
- Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 252-253

Eriti meeldis mulle väike kirik, mis paiknes saarel keset järve, ning kuhu viis pikk sild. Valges ümbruses näis ta õhus hõljuvat. Meeleldi loobusin unest pühapäeva hommikul, kui sain minna hommikumissale saarekirikusse. Pehmest valgest hämarusest satuti tumedasse ruumi, pinkidel põlesid keermelised õrna lõhnaga kollased vahaküünlad sihvaka võbiseva leegiga, ministrantide poolenisti punased rüüd kumasid tuhmilt, vaimuliku kuju kantslis paistis ähmaselt, väike astmaatiline orel pingutas kõigest väest. Oli Kristuse tulemise aeg, ootuse aeg enne messiase sündi, me kõik teame seda, me hüüame taeva poole, et ta avaneks ja saadaks maailmale lunastust: rorate coeli. Ning hiljem, kui jälle sillale astuti, oli taevas tõepoolest avanenud, päike säras, sinine laotus muutis lume veelgi valgemaks, õhk oli külm ning inimesed olid täis õilsaid kavatsusi ja hirmus näljased. (lk 22)
Omari mošee oli väga ilus ning ühtlasi vapustav näide tolerantsusest ja vastastikkusest mõistmisest varematel aegadel. Kui ristisõdijad olid linna vallutanud, vajasid nad kirikut, et palvetada oma jumala poole. Siis pakkusid "vaenlased", muhamedlased, neile pool mošeed. Hoone poolitati suure eesriide abil, ühel pool palvetasid muhamedlased, teisel pool pidasid kristlased oma missat. Allah ja kristlaste jumal said teineteisega väga hästi läbi. Praegugi räägib kivitahvel mošee seinal sellest haruldasest ususallivuse juhtumist. (lk 70)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

Kord oli aeg, kui kirik oli ääretult võimas – siis, kui varakristlased rõõmustasid, et neid peetakse inimesteks, kes väärivad kannatamist oma veendumuste eest. Neil aegadel polnud kirik mitte ainult termomeeter, mis salvestas avaliku arvamuse ideid ja põhimõtteid; see oli termostaat, mis muutis ühiskonna tavasid. [...] Nüüd on olukord muutunud. Väga sageli on kaasaegne kirik nõrk ja saamatu ning tema hääl kõlab ebakindlalt. Väga sageli on ta status quo, praeguse olukorra, kirglikuim kaitsja. Kaugel sellest, et lasta end kirikust häirida, leiab tavalise kogukonna võimustruktuur lohutust kiriku vaikivast – ja sageli isegi häälekast – toest sellele, kuidas asjad hetkel on.
- Martin Luther King. Kiri ühest Birminghami vanglast 16. aprill 1963 (tõlkinud Ülle Leis)

Hea, et see Jumal, kui ta olemas on, ja isegi kui teda olemas ei ole, annab meile sellise paiga, et saab rahulikult seal mõelda, sellel vist põhinebki palve - rahulikult mõelda, mitte midagi tahta, mitte midagi paluda; lihtsalt oma peas korda luua. Sellest peaks piisama.
- Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide". Tõlkinud Hendrik Lindepuu. Halliste: Hendrik Lindepuu, 2020, lk 203

Luule

Pärast kerkiksid kergesti jumalakojad.
Peab see nii olema, saame talle ka poja
ja kulda ja mirri ja viirukit.
Sajatuhandepäise sulaste karja
ja pilvi riivavate tornide harjad
ja nende all voolava sõnade siirupi.

Paul Viiding, "Jumalata", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 269

Vanasõnad

Ei kirikupäev võlgu jää.
Hilja kirikusse, vara veskile, saab ennemini tagasi.
Kirik keset küla.
Kuhu Jumal kiriku ehitab, sinna kurat ehitab kõrtsi kõrvale.
Kõrts ei ole põrguhaud ega kirik taevariik.
Kõrts pandud kõndijale, palvemaja patusele, kirik kõikidele.
Ma tahan sind kiita tühjas kirikus ja kuivas kõrtsis.
Rumal saab kirikus peksa, tark ei kõrtsiski.
Tõsi kui aamen kirikus.
Töö juurest vaata naist, kiriku juurest hoost.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid