Olga Tokarczuk

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Olga Tokarczuk, 2018.

Olga Nawoja Tokarczuk (sündinud 29. jaanuaril 1962 Sulechówis) on Poola kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat (2018). Ta on Poola rohelise partei Greens 2004 liige.

Eesti keeles on temalt ilmunud:

  • jutukogu "Maailma kõige inetum naisterahvas" (Kultuurileht, 2005; Loomingu Raamatukogu nr 40), tõlkinud Hendrik Lindepuu
  • romaan "Algus ja teised ajad" (2012), tõlkinud Hendrik Lindepuu
  • romaan "Päeva maja, öö maja" (2013), tõlkinud Hendrik Lindepuu
  • romaan "Aja oma atra läbi koolnute kontide" (2020), tõlkinud Hendrik Lindepuu

"Aja oma atra läbi koolnute kontide"[muuda]

Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide". Tõlkinud Hendrik Lindepuu. Halliste: Hendrik Lindepuu, 2020

  • Esikulambi valguslaigus paistis lumesadu kui tasane ja unine dušš. Isevärk seisis minu kõrval vaikides, pikk, kõhetu, kondine - nagu kuju, mis visandatud paari pliiatsitõmbega. Iga liigutusega langes temalt lund kui tuhksuhkruga üle puistatud koogilt.
  • Taskulampidega on alati nõnda, et neid leiab üles ainult päevavalgel. (lk 9)
  • Minu arvates oleks teda juba ammu pidanud mingi Karistus tabama, võib-olla isegi vangla näol. Ma ei tea, kuidas tema küll alati puhtalt pääses. Võib-olla valvasid teda mingid inglid; vahel juhtub, et need lähevad üle valele poolele. (lk 12)
  • Minu meelest peaks pärast Surma saabuma mateeria annihilatsioon. See oleks kehale kõige õigem. Annihileeritud kehad naaseksid sel kombel musta auku, kust nad on tulnudki. Hinged rändaksid valguskiirusel valgusesse. Kui midagi sellist nagu Hing on üldse olemas. (lk 14)
  • Ma olen alati arvanud, et meie kõige intiimsem ja isiklikum kehaosa on jalalabad, üldse siis mitte genitaalid, mitte süda, ega isegi mitte aju, ilma sügavama tähenduseta organid, mida kiputakse üle hindama. Jalalabades on varjul kogu teadmine Inimesest, need annavad edasi kogu keha tähenduse, selle, kes me tõepoolest oleme ja kuidas me suhtume maasse. Kokkupuutes maaga, selles maa kontaktis kehaga on varjul kogu saladus - et oleme ehitatud mateeria elementidest ja samal ajal sellele võõras, sellest eraldatud. Jalalabad - need on meie kontaktpistikud. (lk 15)
  • Raev teeb mõistuse selgeks ja läbinägevaks, nii et see haarab rohkem. See allutab teised emotsioonid ja valitseb keha üle. Ei ole kahtlust, et just Raevust tuleneb kogu tarkus, sest Raev on võimeline ületama igasuguseid piire. (lk 20)
  • Milline kujutlusvõime puudus, kui asi on ees- ja perekonnanimedes! Need ei jää kunagi meelde, need on nii isikust endast eraldi ja banaalsed, et ei meenuta teda millegagi. /---/ Seepärast püüan ma mitte kasutada ees- ja perekonnanimesid, pigem määratlusi, mis tulevad justkui iseenesest pähe, kui näeme kedagi esimest korda. Ma olen veendunud, et just nii on keelt kõige õigem kasutada, mitte tähendusest tühjaks tuuseldatud sõnu loopida. (lk 23)
  • Taevas ripub meie kohal tumeda ja madalana, nagu määrdunud ekraan, millel näidatakse pilvede raevukaid lahinguid. Meie majad selle jaoks ongi - et kaitsta meid selle taeva eest, muidu imbuks see meie kehadesse, kus, nähtavasti väikese klaaskuuli sees, asub meie Hing. Kui midagi sellist kui Hing on üldse olemas. (lk 26)
  • Vananedes vajuvad paljud mehed testosterooniautismi, mis ilmutab end sotsiaalse intelligentsuse ja suhtlusoskuse hääbumises, samuti raskendab mõtete väljendamist. Selle Vaevusega Inimene muutub vaikivaks ja näib mõttessevajununa. Teda hakkavad huvitama igasugu riistapuud ja masinavärgid. Teda köidavad Teine maailmasõda ja tuntud inimeste elulood, kõige enam poliitikute ja kurjategijate omad. Peaaegu täiesti kaob tema oskus lugeda romaane, testosterooniautism häirib tegelaste psühholoogilist mõistmist. (lk 28)
  • Õlivärviga kaetud seintele oli hulganisti kleebitud paberilehti ja kõigi päises ilutses sõnamonstrum "Avalik teadaanne". Politsei kasutab üldse palju eemaletõukavaid sõnu, selliseid nagu näiteks "vahialune" või "arestikamber". (lk 29)
  • Surm seisab väravas, mõtlesin ma. Aga surm on ju alati meie väravas, igal hetkel Päeval ja Öösel, ütlesin ma endale. Sest kõige parem on rääkida ikka iseendaga. Vähemalt ei ole siis mingit vääritimõistmist. (lk 33)
  • Vahel on mul tunne, et me elame hauakambris, suures, avaras ja ühises. Ma vaatasin halli hämarusse mässitud maailma, külma ja ebameeldivat. Vangla ei ole kusagil väljaspool, vaid see on igaühes meist. Võib-olla on nii, et me ei oska ilma selleta elada. (lk 35)
  • Mind panevad heldima satelliidipildid ja Maa ümar joon. Kas on siis tõsi, et me elame kera pinnal, planeetide pilgu all, jäetud suurde tühjusse, kus Inimese Langemise järel valgus purunes pisikesteks kildudeks ja laiali pritsis? Jah, see on tõsi. Meile tuleks seda iga päev meelde tuletada, sest me kipume seda unustama, meile tundub, et me oleme vabad ja et Jumal andestab meile. Ise arvan ma teisiti. Iga tegu, muudetud footonite värelemiseks, liigub lõpuks Kosmosesse kui film ja maailma lõpuni jäävad planeedid seda vaatama. (lk 44)
  • Ma oleksin endale veel soovinud kanalit tähtedest ja planeetidest. "Kosmosemõjude TV". Selline kanal koosneks ka kaartidest, näiteks planeetide mõjujoontest. "Lugupeetud televaatajad, Marss hakkab tõusma ekliptika kohale ja liigub õhtul läbi Pluuto mõjuvöö. Palume jätta autod garaaži ja katusealustesse parklatesse, samuti peita noad ära, olla ettevaatlik keldritrepil, ja kuni see planeet ei ole väljunud Vähi tähtkujust, soovitame vältida kümblemist ja peretülisid," räägiks nääpsuke ja eeterlik diktor. (lk 45)
  • Ma silmitsesin Platoo mustvalget maastikku ja mõistsin, et kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvintessents. (lk 48)
  • Dyzio, kes suutis täienisti sukelduda laialivalguvatesse arutlustesse Blake'i veidrate sümbolite üle, ei jaganud minu kirge Astroloogia vastu. Seda seepärast, et Dyzio on sündinud liiga hilja. Tema põlvkonnal on Pluuto Kaaludes, mis uinutab veidi nende valvsust. Ja nad arvavad, et võivad tasakaalustada põrgut. Ma ei usu, et see neil õnnestub. Võib-olla oskavad nad kirjutada projekte ja taotlusi, aga suurem osa nendest on kaotanud valvsuse. (lk 56)
  • Vana ja läbiproovitud võte košmaaride vastu on selline, et tuleb neist valju häälega rääkida kempsupoti kohal ja siis vesi peale tõmmata. (lk 101)
  • Kui poes ühtegi klienti ei olnud, siis ta luges. Ma teadsin tema raamatuid, sest tal olid need riiulis ja ta laenutas neid kaltsuka klientidele. Sünged õudukad, gooti romaanid kulunud kaantega, millel oli Nahkhiire pilt. Perversne munk, kehast eraldi käsi, mis tapab inimesi, tulvaveega surnuaialt välja uhutud kirstud. Selliste asjade lugemine nähtavasti süvendas temas veendumust, et me ei ela kõigist maailmadest kõige hullemas, ja õpetas optimismi. (lk 116)
  • "Mis häda?" küsis Hambaarst.
Toolile istunu avas vastuse asemel suu ja Hambaarst heitis sinna pilgu. Ta tõmbus ehmunult tagasi, sõnades: "Oh sa perse!" See oli nähtavasti patsiendi hammaste seisu kohta kõige lühem hinnang. Ta katsus sõrmedega hetke hambaid, siis küünitas enda taga oleva viinapudeli poole.
"Võta, joo. Hakkame välja tõmbama." (lk 124)
  • Terve olemine on üks ebakindel seisund ega ennusta midagi head. Parem on olla rahulikult haige, siis vähemalt teame, millesse sureme. (lk 148)
  • "Kas sa oled usklik?" Ma pidin seda temalt küsima.
"Jah," vastas ta uhkelt. "Ma olen ateist."
See tundus mulle huvitav.
Ma tõstsin tekiääre üles ja kutsusin ta enda kõrvale, aga kuna ma ei ole Hellake ega Sentimentaalne, siis ei hakka ma sellel pikemalt peatuma. (lk 149)
  • Puudlid on palju intelligentsemad, kui kõigile tundub, ehkki nad ei näe just sedamoodi välja. Seesama käib paljude teiste tarmukate Olendite kohta - me alahindame nende intelligentsi. (lk 156)
  • Kõik möödub.
Tark Inimene teab seda algusest peale ega kahetse midagi. (lk 157)
  • Ma ei suutnud tõrjuda muljet, et Inimene, kes kuritarvitab sõna "tõsi", valetab. (lk 163)
  • Ei, ei, inimesed meie riigis ei oska liituda ja luua kogukonda, isegi puravikulipu all mitte. See on neurootiliste individualistide maa, kellest igaüks hakkab teiste hulka sattudes õpetama, kritiseerima, solvama ja näitama teistele oma vaieldamatut üleolekut. (lk 165)
  • Nõnda toimus 1471. aastal Baselis kohtuprotsess Kana vastu, kes munes veidralt kirevaid mune. Ta mõisteti tuleriidale kui saatanaga mestis olev. Siinkohal pean enda poolt lisama, et inimeste tölplus ja julmus on piiritud. (lk 167)
  • Politseinikud ei suutnud hoiduda tähendusrikkalt teineteisele otsa vaatamast, mis minu arvates ei olnud üldse viisakas. Oma töös ei tohiks nad millegi üle imestada. Ma jätkasin siis täie enesekindlusega ja juba teadsin, et need minu ees on kaks parajat susserdist:
"Ma tegelen juba aastaid Astroloogiaga ja mul on rikkalikud kogemused. Kõik on seotud kõigega ja kõik me oleme otsapidi erinevate mõjude võrgus. Seda tuleks teile politseikoolis õpetada. See on auväärt ja vana traditsioon. Juba Swedenborgist alates."
"Kellest?" küsisid nad koos.
"Swedenborg, rootslane."
Ma nägin, et üks neist kirjutas selle nime üles. (lk 189)
  • Ma nimelt arvan, et inimpsüühika tekkis selleks, et kaitsta meid nägemast tõde. Et see ei laseks meil näha alasti mehhanismi. Psüühika on meie kaitsesüsteem - kannab hoolt selle eest, et me kunagi ei mõistaks seda, mis on meie ümber. See tegeleb peamiselt informatsiooni filtreerimisega, ehkki meie mälu võimalused on tohutud. Sest teadmise raskust ei ole võimalik kellelgi kanda. Sest maailma iga pisimgi osa koosneb kannatusest. (lk 196)
  • Alati, kui organiseeritakse mingeid kahtlasi ettevõtmisi, siis kistakse sellesse kõigepealt lapsed. (lk 202)
  • Vahel käisin ma kirikus ja istusin seal rahus koos teistega. Mulle meeldis asjaolu, et inimesed on koos ega pea omavahel rääkima. Kui nad oleksid võinud rääkida, siis oleksid hakanud latrama rumalusi ja kuulujutte, luiskama ja end upitama. Aga nõnda istuvad reas pinkidel, igaüks oma mõtetega, vaatavad oma peas seda, mis viimati on juhtunud ja kujutavad ette, mis peatselt juhtub. Sel kombel kontrollivad oma elu. (lk 202)
  • Hea, et see Jumal, kui ta olemas on, ja isegi kui teda olemas ei ole, annab meile sellise paiga, et saab rahulikult seal mõelda, sellel vist põhinebki palve - rahulikult mõelda, mitte midagi tahta, mitte midagi paluda; lihtsalt oma peas korda luua. Sellest peaks piisama. (lk 203)
  • Nüüd sai mulle selgeks, miks need jahipukid, mis meenutasid koonduslaagrite vahitorne, meenutavad ka kantslit. Kantslis asetab Inimene end teistest Olenditest kõrgemale ja võtab endale õiguse otsustada nende elu ja surma üle. Temast saab türann ja usurpaator. Ksjonds rääkis hingestatult, peaaegu vaimustusega:
Alistage maa enestele. Teile, jahimeestele, suunas Issand need sõnad, sest jumal teeb inimese oma kaastööliseks, et see osaleks loomise töös ja et tema töö jõuaks lõpule. Ma soovin, et teie selts edeneks, et see teeniks teisi inimesi ja kogu loodust...
Mul õnnestus pinkide vahelt välja pääseda. Ma läksin kummaliselt kangetel jalgadel peaaegu kantsli alla.
"Hei, sina, roni sealt alla," ütlesin. "Ja ruttu." (lk 210)
  • Minu elu vili ei ole millegi ehitusmaterjaliks, ei minu ajal, nüüd, ega ka mitte mingis teises ajas, mitte kunagi.
Aga miks me peaksime olema kasulikud ja kellele? Kes jagas maailma kasulikeks ja kasututeks, ja mis õigusega? Kas ohakal ei ole õigust elule, või Hiirel, kes sööb salves vilja, Mesilastel ja Leskmesilastel, umbrohul ja roosil? (lk 215)