Ohakas

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Soo-ohakas (Cirsium palustre). Christiaan Sepp, illustratsioon raamatust "Flora Batava", Vol. 2 (1807)
Abraham Begeyn. Vaikelu ohakaga. 17. sajandi teine pool
Matthias Withoosi ringkond, lillevaikelu. Ohakas vasakul. 17. sajand
Barbara Regina Dietzsch, etüüd ohakast, akvarell, 18. sajand
Édouard Manet. Ohakas (1858)
Rosa Brett, "Ohakas" (1860)
Fidelia Bridges, "Ohakas põllul" (1875)
Marta Lobach (1855–?), "Hollandi jõemaastik ohakaväljaga", s.d.
Hermione von Preuschen, Trompe l'Oeil lilledega. (1883)
Joakim Skovgaard, "Aadam ohakaid välja rohimas" (1903)
Tuliohakas, Bertha E. Jaquesi tsüanotüüp (u 1906–1915)
François Barraud, "Vaikelu ohakate ja sinise rahakotiga" (1930)

Ohakas (Cirsium) on korvõieliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond. Kultuuriliselt kiputakse ohakale omistama nuhtluse sümboli rolli, sest tegu on levinud umbrohuga, mis on enamasti väga elujõuline ning mõõdukalt kuni ohjeldamatult okkaline. Aretatud on ka dekoratiivseid sorte.

Piibel[muuda]

Aga Aadamale ta ütles:
Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust,
millest mina olin sind keelanud, öeldes,
et sa ei tohi sellest süüa,
siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast!
Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!
18 Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid,
ja põllutaimed olgu sulle toiduks!


Nõnda ma hävitan ta.
Teda ei kärbita ega rohita,
ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid
ja ma keelan pilvi
temale vihma andmast.


Sel päeval jääb iga paik,
kus oli tuhat viinapuud,
tuhat hõbeseeklit väärt,
kibuvitstele ja ohakaile.
24 Sinna minnakse noolte ja ambudega,
sest kogu maa on täis kibuvitsu ja ohakaid.
25 Ja mitte ühelegi mäele,
mida nüüd kõplaga rohitakse,
ei minda enam kibuvitste ja ohakate kartuse pärast:
need jäävad härgade uitepaigaks
ja lammaste tallermaaks.


17 Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja.
  • Osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle.
8 Aga osa kukkus heasse mulda ning kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet.
  • Matteuse evangeelium 13:7–8, tähendamissõna külvajast

Proosa[muuda]

  • Iseäraldusena tuleks nimetada, et Karula kihelkonnas koguni taimedele ohverdati, selgemini öeldud ohakale. Nimelt hoolitsenud õitselised ja karjased vanasti niisuguse ohverdamise eest, ohakale leiba ja mingisugust jooki, isegi viina juurtele valades. Ohaka ohver mõjus rahva arvamise järele kudagi viisi hunti. Sai ohakas ohvri, uskusid õitselised ja karjased kindlasti, et metsahall nende loomi ei tule tülitama, kuna vastasel puhul susi varsti saaki nõudis.


  • [Madis Liisile:] "Sa oled ju kuulnd ja ise ehk lugendki, et kirjutud on: silm silma vastu, hammas hamba vastu. Vaata, laps, nõnda seisis minu isa oma Vihuksega Sooväljal ja nõnda seisab ka sinu isa oma Eesperega Vargamäel vastastikku, rindupidi või hambani koos. Kummal pikem ja valjem hammas, see võidab. Sooväljal võitis Vihukse, sest tema sõi meie isa ja ema luud-liikmed ära ning lõi meid välja ilma; mis Vargamäel sünnib, seda mina ei tea. Meie ajasime siis kõik oma isa süüks, aga süüdi oli ainult Vihukse, kui keegi süüdi oli. Tema oli see, kes meie isa niisuguseks tegi, nagu ta oli, sest tema elas puht pühakirja järele ja sundis ka meie isa nii elama – sunnib meid kõiki nii elama, loe pühakirja ennast või ära loe. Mina põle teda ilmaski lugend, aga kui mõtlen oma elu, siis olen eland nagu mu isagi… Nojah, mis ma nüüd tahtsin öelda… Vihukse, näh, elas puht pühakirja järele, sest tema kasvatas ja kasvatab veel tänapäevgi kibuvitsu ja ohakaid. Kui minu isa temaga terve oma elu põleks seist hammas hamba vastu, siis põleks ta mitte kui midagi muud kasvatand kui ainuüksi kasevõserikku, pajurägu, ohakaid ja kive. Ainult seda! Ja mis teeb Vargamäe? Kas see põle vaga maa, samuti nagu oli Soovälja oma Vihuksega? Kasvatab ta midagi muud kui kibuvitsu ja ohakaid?"


  • Jalad harkis ja pea viltu, konutas vana hall eesel Iiah ihuüksi Metsa kõige tihedamas ohakatihnikus ja muudkui mõtles ja mõtles. (lk 34)
  • Iiah viis Tiigri kõige ohaklikuma välimusega ohakapuhma juurde, mis seal iganes leida, ja viipas selle poole kabjaga.
"Näh, väike puhmas, mida ma hoidsin oma sünnipäevaks," ütles ta, aga mis need sünnipäevad siis lõppude lõpuks ikka ära ei ole – üks trill ja trall, ja läinud ongi. Noh, lase aga hea maitsta, Tiiger." (lk 132–133)


  • On olemas loodusseadus, et külvatud seemneist ei lähe kasvama mitte ükski või siis tõusevad nad teil kõik korraga. Inimene mõtleb endamisi: siia sobiks hästi mõni dekoratiivohakas, näiteks Cirsium või Onopordon. Ja ostab kotikese kummagi seemneid, külvab need mulda ja rõõmustab, kui toredasti seemned üles tõusevad. Mõne aja pärast tuleb taimekesed ümber istutada ning aednikul on hea meel, et tal on sada kuuskümmend potikest mühinal kasvavate istikutega. /---/ Siis tuleb taimed välja istutada, kuid mida peab inimene saja kuuekümne ohakaga peale hakkama? Ta on neid toppinud kõikjale, kus vähegi ruumi oli, aga neid on ikka veel üle saja kolmekümne järel. Kas visata tõesti prügihunnikusse, nüüd, kus nendega on nii palju vaeva nähtud?
"Naabrimees, ehk tahate mõned Cirsiumi istikud? Teate, need on väga dekoratiivsed."
"No olgu peale."
Jumal tänatud, naaber võttis kolmkümmend istikut, millega ta jookseb nüüd nõutult aias ringi, otsides kohta, kuhu neid pista. Kuid veel on ülejärgmine naaber ja vastasnaaber...
Aidaku neid jumal, kui neil kasvavad üles sihukesed kahe meetri pikkused dekoratiivohakad!
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Aedniku mai".


  • Maantee ääres, kus muud kasvud tolmu käes virelevad või on mööda astuv kari nad ära söönud, seisab karuohakas nagu paigale istutatud.
Kui raudrüüs linnavaht, rõngassärgis ja naastudes sõdalane täies relvastuses, välkuv astel iga lehehõlma tipus. Missugune hoiak! Sirge, püsti ja paindumatu. Alati omaette, iga pealetükkivat silitamist eemale tõrjuv. Iseteadev, uhke.
Võib-olla ennast täis?
Arvad? Ei, ennem ütleks — väärikas.
Umbrohi?
Mitte mingil juhul! Ilmaski ei sea ta end viljapõldu kasvama, ei tule aiamaale. Karjakoplisse iseasi. Seal olekski muidu väga lage ja üksluine. Lehmadel, hobustel, lammastel, isegi sigadel on tema vastu austust — mitte keegi ei sõtku ära, ei puuduta keeleotsagagi.
Ja kui hästi ta fotograafile poseerib! Oled sa karuohakast pilti teinud? Ei ole? Kahju. Ilmtingimata tuleb proovida.
Võtta vastu valgust, nii et iga okas ja karvakene kiiskab päikesest — tõeline okaskroon, mida niisama ei märka. Trofee, mis teeb igale fotograafile au.

Luule[muuda]

Ja mida elu toob? Mis rõõme leidma hüüab?
Kas õnne, armastust? Oh ei — on varjul need!
Ta kõiges valetab, ta kõiges petta püüab
ning tõotab ohtusid ja ohakalist teed.

  • Konstantin Balmont, "Ju lahkub kirgas mai...", tlk Kalju Kangur. Rmt: "Nii upuvad ööuttu laevad. Innokenti Annenski, Konstantin Balmont, Andrei Belõi". Tallinn: Eesti Raamat 1981, lk 49


Kui su lauba kullatooni
hajameelselt veavad jooni
minu sõrmed lohakad,

muutub äkki päike õelaks
ja sa tunned, nagu nõelaks
nahka kuivad ohakad.

  • Betti Alver, "Päikeses", kogust "Tolm ja tuli" (1936), lk 66


Mu näo eks teinud rohkem looja näoks
töö, ohakad ja neetud kibuvitsad?
    Su seadused mu jaoks
    on kitsad!


Maaharimine polnud lohakas
ja küligi ei tehtud liiga hilja,
kuid ometi kesk tõusvat vilja
pead tõstis Ohakas.

"Ei sellel laiutada lasta või!"
lõi mõte sügelema Peremehe pihus.
Pistraua terava ta kuurist tõi
ja veelgi teravamaks ihus.
/---/
Kuid Ohakas pistraua tera ees
lõi okkad kohevile, hüüdes:
"Oo, Peremees,
su teguviis ei ole demokraatlik!"

Nii väga mangus armu, harud ristis,
nii väga vastu punnis ta.
Kuid Peremees tal juured läbi pistis:
"Umbrohu õigust ma ei tunnista!"
/---/

  • Mart Raud, "Ohakas" (1946), rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637–1965". Koostanud Paul Rummo, 1967, lk 509


roos on rõõmuks rikastele
varsakabi vaestele
ohakat ei kiida keegi
ohakas on orvuke

vaat ma punun orvupärja
ohakatest endale

  • Urve Karuks, "Maa orb olen", rmt: "Kogutud luuletused" (2019), lk 15


Olen näinud, kui ohakas õitseb
puna-siniselt
just nagu taevad klibuse paekalda kohal.
Olen näinud, kui ohakas udeneb tuulde,
sulgkerge ja valge kui õhtupilvede lend.

  • Ellen Niit, "Hingede rändamine" kogust "Linnuvoolija". Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 87


Õõtsub kaera käharduval lakal
õitsend ohakas kui pleekind pakal,
ristikheina eksind karikakar
rõõmsa näoga jälgib päikseteid.

  • Milvi Seping, "Põlluteel" (1959), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 54


Ohakate palveid
nagu esimest lund
sõrmitseb tuul.

  • Viivi Luik, "*** Punased puud on" kogust "Lauludemüüja" (1968), rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962–1997", Tänapäev 2011, lk 158


Millal ma lähen
läbi ohakate ristikäigu?
Ja minuga sina, mu arm.
Paremas käes tume valgus.
Taevas vasakus käes.

  • Viivi Luik, "*** Millal ma lähen" kogust "Lauludemüüja", rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962–1997", Tänapäev 2011, lk 170

Vanasõnad[muuda]

  • Paha siga, mitu viga: kärss kärnas, maa külmand ja ohakad torgivad.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vaata ka[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel