Ohakas

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tuliohakas (Cirsium vulgare)
Ohakalind (Carduelis Carduelis) põldohakal (Cirsium arvensis)
Villohakas (Cirsium heterophyllum)
Soo-ohakas (Cirsium palustre). Christiaan Sepp, illustratsioon raamatust "Flora Batava", Vol. 2 (1807)
Abraham Begeyn. Vaikelu ohakaga. 17. sajandi teine pool
Matthias Withoosi ringkond, lillevaikelu. Ohakas vasakul. 17. sajand
Barbara Regina Dietzsch, etüüd ohakast, akvarell, 18. saj
Édouard Manet. Ohakas (1858)

Ohakas (Cirsium) on korvõieliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond. Kultuuriliselt kiputakse ohakale omistama nuhtluse sümboli rolli, sest tegu on levinud umbrohuga, mis on enamasti väga elujõuline ning mõõdukalt kuni ohjeldamatult okkaline. Aretatud on ka dekoratiivseid sorte.

Piibel[muuda]

Aga Aadamale ta ütles:
Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust,
millest mina olin sind keelanud, öeldes,
et sa ei tohi sellest süüa,
siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast!
Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!
18 Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid,
ja põllutaimed olgu sulle toiduks!


Nõnda ma hävitan ta.
Teda ei kärbita ega rohita,
ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid
ja ma keelan pilvi
temale vihma andmast.


Sel päeval jääb iga paik,
kus oli tuhat viinapuud,
tuhat hõbeseeklit väärt,
kibuvitstele ja ohakaile.
24 Sinna minnakse noolte ja ambudega,
sest kogu maa on täis kibuvitsu ja ohakaid.
25 Ja mitte ühelegi mäele,
mida nüüd kõplaga rohitakse,
ei minda enam kibuvitste ja ohakate kartuse pärast:
need jäävad härgade uitepaigaks
ja lammaste tallermaaks.


17 Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja.
  • Osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle.
8 Aga osa kukkus heasse mulda ning kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet.

Proosa[muuda]

  • Jalad harkis ja pea viltu, konutas vana hall eesel Iiah ihuüksi Metsa kõige tihedamas ohakatihnikus ja muudkui mõtles ja mõtles. (lk 34)
  • Iiah viis Tiigri kõige ohaklikuma välimusega ohakapuhma juurde, mis seal iganes leida, ja viipas selle poole kabjaga.
"Näh, väike puhmas, mida ma hoidsin oma sünnipäevaks," ütles ta, aga mis need sünnipäevad siis lõppude lõpuks ikka ära ei ole - üks trill ja trall, ja läinud ongi. Noh, lase aga hea maitsta, Tiiger." (lk 132-133)


  • On olemas loodusseadus, et külvatud seemneist ei lähe kasvama mitte ükski või siis tõusevad nad teil kõik korraga. Inimene mõtleb endamisi: siia sobiks hästi mõni dekoratiivohakas, näiteks Cirsium või Onopordon. Ja ostab kotikese kummagi seemneid, külvab need mulda ja rõõmustab, kui toredasti seemned üles tõusevad. Mõne aja pärast tuleb taimekesed ümber istutada ning aednikul on hea meel, et tal on sada kuuskümmend potikest mühinal kasvavate istikutega. /---/ Siis tuleb taimed välja istutada, kuid mida peab inimene saja kuuekümne ohakaga peale hakkama? Ta on neid toppinud kõikjale, kus vähegi ruumi oli, aga neid on ikka veel üle saja kolmekümne järel. Kas visata tõesti prügihunnikusse, nüüd, kus nendega on nii palju vaeva nähtud?
"Naabrimees, ehk tahate mõned Cirsiumi istikud? Teate, need on väga dekoratiivsed."
"No olgu peale."
Jumal tänatud, naaber võttis kolmkümmend istikut, millega ta jookseb nüüd nõutult aias ringi, otsides kohta, kuhu neid pista. Kuid veel on ülejärgmine naaber ja vastasnaaber...
Aidaku neid jumal, kui neil kasvavad üles sihukesed kahe meetri pikkused dekoratiivohakad!
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Aedniku mai".


Luule[muuda]

Ja mida elu toob? Mis rõõme leidma hüüab?
Kas õnne, armastust? Oh ei — on varjul need!
Ta kõiges valetab, ta kõiges petta püüab
ning tõotab ohtusid ja ohakalist teed.


Kui su lauba kullatooni
hajameelselt veavad jooni
minu sõrmed lohakad,

muutub äkki päike õelaks
ja sa tunned, nagu nõelaks
nahka kuivad ohakad.


Mu näo eks teinud rohkem looja näoks
töö, ohakad ja neetud kibuvitsad?
    Su seadused mu jaoks
    on kitsad!


Maaharimine polnud lohakas
ja küligi ei tehtud liiga hilja,
kuid ometi kesk tõusvat vilja
pead tõstis Ohakas.

"Ei sellel laiutada lasta või!"
lõi mõte sügelema Peremehe pihus.
Pistraua terava ta kuurist tõi
ja veelgi teravamaks ihus.
/---/
Kuid Ohakas pistraua tera ees
lõi okkad kohevile, hüüdes:
"Oo, Peremees,
su teguviis ei ole demokraatlik!"

Nii väga mangus armu, harud ristis,
nii väga vastu punnis ta.
Kuid Peremees tal juured läbi pistis:
"Umbrohu õigust ma ei tunnista!"
/---/

  • Mart Raud, "Ohakas" (1946), rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, 1967, lk 509


Olen näinud, kui ohakas õitseb
puna-siniselt
just nagu taevad klibuse paekalda kohal.
Olen näinud, kui ohakas udeneb tuulde,
sulgkerge ja valge kui õhtupilvede lend.

  • Ellen Niit, "Hingede rändamine" kogust "Linnuvoolija". Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 87


Õõtsub kaera käharduval lakal
õitsend ohakas kui pleekind pakal,
ristikheina eksind karikakar
rõõmsa näoga jälgib päikseteid.

  • Milvi Seping, "Põlluteel" (1959), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 54


Ohakate palveid
nagu esimest lund
sõrmitseb tuul.


Millal ma lähen
läbi ohakate ristikäigu?
Ja minuga sina, mu arm.
Paremas käes tume valgus.
Taevas vasakus käes.

  • Viivi Luik, kogust "Lauludemüüja"

Vanasõnad[muuda]

  • Paha siga, mitu viga: kärss kärnas, maa külmand ja ohakad torgivad.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vaata ka[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel