Mine sisu juurde

Viinamari

Allikas: Vikitsitaadid
Katarina Ivanović, "Itaalia viinamarjakasvataja" (1842)
Josefa Garcia Greno (1850-1902), "Vaikelu viinamarjade ja varemetega"
Anna Benkendorff, "Vaikelu lillede, puuviljade ja Rooma vaatega" (1896)
Pauline Caspers (1865-1946), "Vaikelu lillede ja viljadega", s.d.

Viinamari on viinapuu vili. Üldiselt kasutatakse neid veini ja teiste jookide tootmisel, aga vahel kuivavad nad ka lihtsalt rosinateks.

Piibel[muuda]

  • Kui sa tuled oma ligimese viinamäele, siis võid süüa viinamarju, nii palju kui sa himustad ja et su kõht saab täis, aga oma taskusse ei tohi sa midagi panna.


17 Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja.

Proosa[muuda]

  • Juhiseid, kuidas korralikku veini valmistada, on palju, aga kuidas seda korralikult juua, neid ei ole. Viinamari kasvab hästi ainult leebe taeva all, ja samasugune hing peaks olema ka neil, kes veini juua armastavad.



  • Ta armastas viinamarju niisamuti nagu Roger ja selles suhtes pakkusid nad teineteisele alati tõsist konkurentsi. Achilleus istus ja mälus viinamarju, nii et tal mahl lõuga mööda alla nirises, Roger aga lamas sealsamas kõrval ja vaatas pealt nagu vaikne kannataja, endal suu sülge täis. Roger sai alati ka oma õiglase osa puuviljast, kuid ta paistis arvavat, et seesugust maiuspala kilpkonnale anda on puhas raiskamine. Kui toitmine oli lõppenud ja ma Rogeril silma peal ei hoidnud, hiilis ta Achilleuse juurde ja hakkas suure õhinaga tema nägu lakkuma, püüdes niiviisi viinamarjamahla, millega kilpkonn end kokku oli määrinud, endale päästa. Seesugusest käitumisvabaduseSt baavununa napsas Achilleus Rogeri nina järele, ja kui siis lakkumine juba liialt vastupandamatuks ning märjaks läks, puges ta nördinud suhinaga oma kilbi alla ja keeldus sealt seni välja tulemast, kuni me Rogeri silmapiirilt ära olime viinud.


  • Oma viinapuulehtla esimesel suvel jäl­gisin, kuidas kahel põõsal arenesid õitest mahlakad lillad viljad, aistinguküllased ja lõhnast lausa pakatavad. Ma käisin neid iga päev vaatamas, oodates täiusliku küpsuse hetke, kujutledes, mis tunne on värskeid, magusaid ning karastavaid viinamarju suus veeretada. Ühel päeval sai viinamarjade lillakast läikest pingul, prink küütlus, ja ma teadsin, et järgmisel hommikul võib neid juba korjata. See teadmine polnud ainuüksi minu päralt. Ärgates nägin, et iga viimane kui viinamari oli tühjaks imetud ja kestad katsid maapinda nagu tillukesed lillad eesnahad. See pesukarude jäetud vaatepilt on sestpeale kordunud igal sügisel, hoolimata puuridest, lehmakelladest, okastraadist ja muudest peletusvahenditest, ja ausalt öeldes olen ma viina­marjadele ja pesukarudele käega löönud.


  • Kunagi nägin ma telekas sellist saadet, kus viinamarjadest pressiti mahla välja. Viinamarjad visati hiigelsuurde tünni ja mitu inimest läks paljajalu neid katki trampima. Nad ei pesnud isegi jalgu enne trampimist. Ja viinamarjadest polnud ka vaja seemneid välja urgitseda ega isegi varsi ära võtta. Kindlasti on jalataldade all viinamarju pressides tore tunne, mõtlesin ma.
    • Kristiina Kass, "Arbuusimahl", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013, lk 34

Luule[muuda]

Mistarvis piinad, mistarvis paast?
Näe, küpsed viinamarjad ju.
Küll olen pidand end ammust a'ast —
nüüd rõõmud suureks paisugu!
Aeg juua joobnuks on armastusest.

  • Gustav Suits, "Aeg juua joobnuks on armastusest" kogus "Elu tuli" (1905), lk 74


Ma kevadeti kardan talve võikust
ja laisklen siis, kui teised peavad lõikust.
Kui aga vilistades näärikuul
tuisk tormab piki tardund hangeharju,
siis paitab peidet aias pehme tuul
mu liiliaid ja musti viinamarju.

Vikipeedias leidub artikkel