Kristiina Kass

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kristiina Kass

Kristiina Kass (sündinud 14. mail 1970 Tartus) on Eesti ja Soome kirjanik, illustraator ja tõlkija, geniaalse Eesti kirjaniku Asta Kassi tütar.

"Petra lood"[muuda]

Kristiina Kass, "Petra lood", täiendatud trükk, 2013. (Esmatrükk 2008.)


  • Kui issi ütleb, et lähme kelgutama, siis tasub kähku teha, sest issi ei ütle niimoodi mitte just tihti. (lk 7)
    • "Issiga kelgutamas"


  • Aastavahetus on täitsa vahva. Kuigi mitte siis, kui oled väike ja kardad kõva pauku. Siis ei julge sa üldse välja minna, mis sest, et väljas lastakse ilusaid rakette ja issi kutsub õue paugutama.
Issid on naljakad. Neil on tingimata vaja uuel aastal paugutada. Vähemalt minu issil küll. (lk 11)
  • Natuke enne suure ilutulestiku algust nägin ma koera. Ta oli väike ja karvane ja täitsa üksi ja kartis paugutamist vist veel rohkem kui mina väiksena. Üks poiss viskas praginapalli maha täpselt selle koera kõrval. Kutsu ehmatas jubedalt ja hüppas õhku.
"Tule siia, väike kutsu!" hüüdsin ma talle ja ta vaatas minu poole küll, aga ei julgenud tulla. Siis hakkas taevasse lendama hirmus palju rakette. Ma kutsusin jälle koera ja nüüd ta tuli, nii et kõrvad laperdasid.
Koer värises koledal kombel, kuigi tal oli paks karv seljas. Kükitasin ja silitasin koera ja ta ronis mulle pooleldi sülle. Ta võpatas ja niutsus iga kord, kui pauku kuulis.
Mina ei kuulnud paugutamist väga kõvasti, sest mul olid müts ja kõrvaklapid peas. Aga väiksel koeral ei olnud mütsi ega kõrvaklappe, vaid paljad kõrvad. Siis tuli mulle hea mõte. Võtsin klapid peast ära ja panin need koerale pähe. Ja mis siis juhtus! Kui järgmine kõmakas käis, ei ehmatanudki koer enam, vaid hakkas hoopis mu lõuga lakkuma ja saba liputama. (lk 14-15)
  • "Uusaasta paugutamine"


  • Ma käin hambaid pesemas ja samal ajal puistab issi krõbuskeid kaussi. Kui me laua taha istume, vaatab issi tükk aega mu punast pluusi ja ütleb, et ma olen täitsa kärbseseene moodi, sest mul on igavene hulk hambapastapritsmeid pluusi peal. Ja võib-olla on emmel ikkagi õigus, kui käsib mul kõigepealt pesemas käia ja alles pärast seda riidesse panna.
Ma söön oma krõbuskid ära ja tilgutan pluusi peale veel piima kah, aga sellest pole midagi, sest olen niikuinii täpiline. (lk 17)
  • "Kus su kindad on?" küsib issi ja tuustib esikukapi riiuleid ja sahtleid. Issi nägu läheb kogu aeg punasemaks, aga see tuleb sellest, et tal on mantel seljas ja tal hakkab sellise vehklemise peale palav.
"Emme hoiab mu kindaid mütsi sees," ütlen mina.
"No kus siis see veel on?" küsib issi ja mina ütlen, et see on mul peas.
Issi vaatab mu mütsi ja patsutab mu muhklikku pead ja naerab tükk aega, kuigi meil on juba kohutavalt kiire. Siis võtab ta mul mütsi peast ära ja leiabki selle seest kindad. (lk 18)
  • "Hommikune kiire"


  • Meie peres on niimoodi, et kui me lähme külla tuttavatele, kellel on kass või koer, siis emme ja issi silitavad neid küll hea meelega ja ütlevad, et oh, milline tore kass või koer teil on. Aga kui mina küsin, et kas mina ka endale sellise toreda kassi või koera saaksin, siis nad vastavad, et loomulikult mitte. Kas see pole kohutavalt ebaõiglane! (lk 20)
  • Niikaua, kui ma olen veel laps, pean ma leppima vist ainult selle ämblikuga, kes elab minu toa akna vahel. Selle ämbliku nimi on Saladus.
Ma arvan, et emmel ei oleks selle üle väga hea meel, kui ta teaks, et mul on ämblik akna vahel. Mis sest, et ta ei haugu ega ilasta ega kraabi mööblit ja teda ei pea välja pissile viima. Kindlasti meeldiks emmele ikkagi rohkem kass või koer. (lk 23)
  • "Kassid, koerad ja muud loomad"


  • Mul on terve suur purk vildikaid täis. Osa on tühjad ja neist ei tule enam värvi, aga osa on täitsa korras. Eriti korras on koledamat värvi vildikad: must, pruun, hall ja tumelilla. (lk 24)
  • Issi võttis külmkapist papist munakarbi.
"Mis sa arvad, kas neid peaks kõigepealt keetma?" küsis issi.
Arvasin, et kui hakkame neid nüüd keetma, ei jõua me neid ära värvida, enne kui emme tuleb poest tagasi, ja siis ei ole tal enam mingit üllatust. Issi ütles, et ma olen üsna nutikas tüdruk. Ja veel arvas ta, et külmi mune on hulga lihtsam värvida kui tulikuumi. (lk 25)
  • Mul on üks raamat, mis räägib munaelukas Klaabust. Issi muna ei olnud päris Klaabu moodi, sest päris Klaabul on punased käed ja jalad ja keerdus sarved peas. Aga issi ütles, et punane vildikas on tühi ja tema Klaabu peab nüüd mustade käte ja jalgadega läbi ajama. Et need on vist pesemata. (lk 27)
  • Issi rääkis, et mõnel maal peidavad emmed ja issid oma laste eest šokolaadimune aeda ära ja lapsed peavad need üles otsima. Ja kui emmed ja issid peidavad hästi palju mune ära, siis jääb pärast neile ka midagi, sest niikuinii ei leia lapsed kõiki mune üles. (lk 27)
  • Ma võtsin sinise-rohelisetriibulise muna ja panin selle emme suurde teekarpi peitu. Tõstsin lusikaga teepuru peale, et muna välja ei paistaks. Siis võtsin enda tehtud Klaabu ja panin selle issi saapasse.
Ämblikumuna peitsin emme karvase mütsi sisse. Hea, et emme täna mütsi pähe ei pannud, kui poodi läks, sest karvane müts on muna jaoks ilmatu hea peidukoht. Lepatriinumuna panin issi portfelli. Seal oli üks tasku, kuhu muna mahtus just täpselt ära. Issi tehtud Klaabu panin magamistuppa tualettlaua sahtlisse emme kõrvarõngaid valvama.
Üks muna oli veel alles. Vaatasin natuke aega kollast punaste täppidega muna ja joonistasin sellele silmad ja noka ja kaks väikest jalga. Las ta olla pealegi tuulerõugetega tibu. Viisin tibu emme ja issi magamistuppa ja panin selle ettevaatlikult issi padja alla. Küll issi alles rõõmustab, kui ta tibu sealt õhtul üles leiab! (lk 28)
  • "Kuidas me issiga mune värvisime"


  • Suured inimesed räägivad mõnikord imelikku juttu. Niimoodi, et laps ei saa asjast mitte midagi aru.
Näiteks hüüab issi alati, kui ma olen kogemata oma piimaklaasi lauale ümber ajanud või tema tähtsatele paberitele printsesse joonistanud: "Tore lugu! Tubli laps!" Ja siis ta muidugi ei naerata, kuigi ütleb "tore lugu". (lk 29)
  • Kohe, kui issi oli magama jäänud - ta jääb alati magama, kui telekast tuleb lastesaateid -, tõin ma köögisahtlist käärid ja hakkasin oma tukka ära lõikama.
See oli väga keeruline töö, aga päris tore ka. Otsustasin hakata suureks saades juuksuriks, sest siis võiksin lõigata teiste inimeste juukseid täpselt nii, nagu ise tahan.
Kui emme koju tuli ja mind ja mu uut soengut nägi, naeratas ta algul ainult ja ütles: "Tere, kallikene!" Kohe varsti tuli aga välja, et ta naeratas ainult sellepärast, et tal ei olnud prille ees. (lk 30)
  • Kust võib laps teada, mida suur inimene mõtleb?
Minu arvates peaks olema nii, et kui laps lükkab kogemata piimaklaasi ümber või joonistab issi tähtsatele paberitele printsesse, peab issi ütlema: "Oi-oi! See on küll paha lugu!"
Kui laps läheb vanaemale külla nagu eelmiselgi nädalal, peab vanaema ütlema: "Sa oled ju sama pikk nagu varemgi! Ma ei usu, et sa oled millimeetritki kasvanud, aga mõõdame siiski."
Ja emme peab oma lapse soengut kiitma ja ütlema:
"Sulle sobivad just täpselt sellised juuksed!"
Niimoodi oleks laste elu palju lihtsam. Ja suurte inimeste oma ka. (lk 31)
  • "Suurte inimeste jutud"


  • Emmele maitseb kohutavalt arbuus. Minu meelest on arbuus ka hirmus hea, aga seemned mitte. Mõnikord ostab emme tüki ilma seemneteta arbuusi. Selles on ikkagi ka seemneid, kuigi selle nimi on seemneteta arbuus. Sellise arbuusi seemned on väiksed ja valged, mitte pruunid, nagu tavalise arbuusi seemned, ja neid võib süüa.
Issi meelest on arbuus täitsa vee maitsega. Ta ei viitsi seda kunagi süüa.
"Samahästi võin ma juua klaasi vett," ütleb issi. "Ja täitsa tasuta." (lk 32)
  • Kunagi nägin ma telekas sellist saadet, kus viinamarjadest pressiti mahla välja. Viinamarjad visati hiigelsuurde tünni ja mitu inimest läks paljajalu neid katki trampima. Nad ei pesnud isegi jalgu enne trampimist. Ja viinamarjadest polnud ka vaja seemneid välja urgitseda ega isegi varsi ära võtta. Kindlasti on jalataldade all viinamarju pressides tore tunne, mõtlesin ma. (lk 34)
    • "Arbuusimahl"


  • Issiga on tore poes käia. Ta ostab mulle alati pulgakommi või lagritsat, isegi siis, kui mul pole üldse kommipäev.
"Ära siis emmele räägi, eks," ütleb issi alati. Ega ma räägigi. Emme saab niikuinii ise mõnikord aru, kui ma unustan suu varrukaga puhtaks pühkida. (lk 41)
  • Mina tohtisin kirjutada ostunimekirja. Ma oskan väga häid ostunimekirju kirjutada. Emme meelest ka. Emme on mõned, mis talle kõige rohkem nalja teevad, alles hoidnud. Neid on külmkapi ukse küljes päris mitu. Ma ei saa küll aru, miks ma pean iga kord uue kirjutama, kuigi vanugi on küllalt. (lk 41)
    • "Issiga poes"


  • Ükskord, kui Anne-tädi koer sõi mu nukult pea otsast, nutsin ma natuke. Mitte et see nukk oleks mulle nii väga meeldinud, aga nutt kuulub asja juurde, kui lapse nukult pea otsast hammustatakse. (lk 46)
  • Aga tookord, kui ma vaibaääre taha komistasin ja suure mürtsuga põrandale käpuli kukkusin? Mu põlv sai haiget ja sinna tuli sinikas. Siis ma nutsin jälle.
Emme puhus põlvele peale ja lohutas ja ütles:
"Siia tuli ainult väike sinikas, pole vaja nutta. Õnneks ei läinud jalaluu katki!"
Ja ma ei nutnudki enam, vaid hakkasin jäätist sööma, sest emme teadis, et jäätis on kõige parem sinikarohi. (lk 46-47)
  • Mis siis üldse on nutuväärt asi, mõtlen ma.
Kas alles siis sobib nutta, kui koer sööb lapse kõige ilusama nuku tervenisti ära?
Või siis, kui lapsel läheb maha kukkudes mõlema jala luu katki?
Või alles siis, kui lapse kümme aastat kogutud taskuraha vihmavee auku veereb? (lk 47)
  • "Nutuväärt asi"

"Sandri mikroskoop"[muuda]

Kristiina Kass, "Sandri mikroskoop", 2014.

  • "Sa võid uurida mikroskoobiga mida tahes!" lubas Aili-tädi suuremeelselt. "See suurendab isegi juuksekarva sajakordseks!"
"Lahe!" imetles Sander. "Huvitav, mismoodi tolmurull sajakordsena välja näeb?"
"Tolmurull!" ohkis Aili-tädi ja volksutas silmi. "Loomulikult ei mõelnud ma, et sa sinna tolmurulle topid! Olgugi et siit majapidamisest pole neid kindlasti raske leida?"
"Oh, muidugi mitte!" ajas ema närviliselt naeratades tagasi, aga taipas siis oma viga.
"Tähendab... otse vastupidi... ON raske leida... Tolmurulle ei jätku Sandri mikroskoobi alla kohe kindlasti mitte." (lk 5-6)
  • "Rumalus!" mühatas isa õhtul, kui Aili-tädi oli ära läinud. "Mikroskoop on ju sinu oma, Sander, ja minu poolest võid sa sellega kasvõi oma ninakolli uurida, kui tahad. Ja ämblik - see ei mahu klaaside vahele muidugi tervenisti ära, kui ta suur on, aga tema jalg! Ma võin kihla vedada, et sa ei ole näinud elu sees midagi nii lahedat kui karvane, sajakordseks suurendatud ämblikujalg!" (lk 9)
  • Kui mikroskoop oli valmis, uurisid Sander ja isa kahe õhukese klaasplaadikese vahele litsutud juuksekarvu, tolmurulle (mille valik oli Sandri voodi all suurepäraselt lai), paberitükke, leivapuru, begooniate lehetükke ja kõiksugu muud toredat. (lk 10-11)
  • Peale kõiksugu elavate putukate toodi Sandrile erinevaid taimi, kuuseokkaid, käbisid, puuoksi, seeni, mullaklompe, koerakarvu, linnusulgi ja küülikupabulaid. Eero andis paar mäda õuna ja hallitanud leivatüki ning kuigi need haisesid mehemoodi, väitis Eero, et maailmas on teadlasi, kes uurivad päevad läbi mädanenud õunu ja hallitust. (lk 14)
  • Nädala lõpu poole jäi külalisi ja nende kingitusi vähemaks ja pühapäeval ei tulnud enam kedagi. Aga selle vastu polnud Sandril midagi. Tal oli uurimismaterjali nüüd küllaldaselt. Tegelikult oli terve ta tuba maast laeni täis kaste, purke, karpe ja kilekotte. Sander võis istuda tundide viisi oma laua ääres ja kärbsetiibu või sääsevastseid uurida. See oli äärmiselt põnev! Pealegi ei häirinud Sandrit selle töö juures ei ema ega isa, sest poja ukse küljes seisis silt tekstiga Palun mitte segada! Ema ja isa olid sellega päris rahul, sest varem nii lärmakas Sander istus nüüd kenasti oma toas ennast arendamas, nagu ema seda tegevust nimetas. (lk 15)

"Samueli võlupadi"[muuda]

Kristiina Kass, "Samueli võlupadi", 2006.

  • Samuel oli nimelt niisugune poiss, keda kooliskäimine ei huvitanud kohe üldse. Temasuguseid on igas väikeses linnas kümneid ja suuremas linnas sadu, kui mitte isegi tuhandeid. Nende jaoks tähendab matemaatika- või loodusõpetusetunnis istumine järjekordset pikka ja piinarikast nihelemist ning vahetunni ootamist. Ja nad ei salli silmaotsaski tunnikontrolle ega koduseid ülesandeid. Õpetajate ja mõnikord ka oma vanemate arvates on sellised poisid kas laisad või rumalad, mõnel juhul kogunisti mõlemat. Tegelikult võivad nad aga osata suurepäraselt jalgpalli mängida või lindude ja loomade hääli matkida. (lk 6)
  • Ka ei olnud Samuel mingi tarkpea, vähemalt olid niisugusel arvamusel peaaegu kõik tema õpetajad. See-eest oskas ta väga hästi vilistada, keerulisi lennukimudeleid kokku panna ja naabri aiast niimoodi ploome sisse vehkida, et herilased kallale ei tule. Selliseid asju ei osanud enamik linna tüdrukutest, vähemalt mitte Susanna, kuigi ta oli vennast koguni kaks aastat vanem. (lk 7)
  • Te arvatavasti tunnete mõnda niisugust ema, kes hakkab oma poja kallal tänitama kohe, kui näeb tema särgi peal suhteliselt tagasihoidliku välimusega poriplekke või püksitagumikul tühist rebendit. Ta ütleb oma pojale tavaliselt midagi sellist: "Kas ma ei teinud sulle eile järjekordselt selgeks, et kooliriietega ei ronita puu otsa ega plärtsutata poriloikudes?!" Tõsi küll, neil võib mõne koha pealt õiguski olla.
Ent Katariina Seebimull erines tavalistest emadest selle poolest, et ta hakkas poja peale karjuma juba enne, kui midagi paha oli üldse juhtunud.
"Kui sa pritsid täna oma koolisärgi peale kas või ühe tilga kakaod, hakkad pudipõlle kandma!" karjus ema Samuelile igaks juhuks juba hommikusöögilauas. "Ma eeldan, et täna koolist tulles on su riided, juuksed ja koolikott sama puhtad kui su õel!" (lk 9)
  • Õnneks oli Samueli isa hoopis teistsugune kui ta abikaasa. Silver Seebimull oli ümmargune ja üpris sõbralik mees. Tema nina all oli priske must vuntsipaar - see oli tõepoolest hulga uhkem kui proua Seebimulli tumedad harvad udemed, mida ta igal hommikul peegli ees välja kitkus. Kuigi härra Seebimull oli sõbraliku ja muheda olemisega mees, oli tal ometi üks saladus, mida ei teadnud isegi ta parimad sõbrad.
Samueli isa nimelt kartis oma naist. Et tülisid ära hoida, tegi ta kõik proua Seebimulli tahtmise järgi. Pole siis midagi imestada, et kui Samueli ema otsustas kolmteist aastat tagasi härra Seebimulliga abielluda, ei söandanud mees vastu punnida. (lk 10)
  • Härra Seebimullil oli ka üks kirg: televiisor. Ta töötas televiisoriparanduses, kus sai hommikust õhtuni aparaatide sisemust näppida, pisikesi mutreid kruttida ja lambikesi vahetada. Kodus olles nautis ta teleri esipoolt ja kõiki huvitavaid saateid, mis sealt tulid. Televiisor oli härra Seebimulli meelest kõigi aegade parim leiutis. Selle ees istudes võis ta ajutiselt unustada kamandava naise, ninatarga tütre ja laisa poja. (lk 11)
  • Proua Vares oli üks neist inimestest, kellele nende nimi sobib nagu rusikas silmaauku. Ta nägi nimelt tõesti varese moodi välja. Tema pikk terav nina meenutas nokka, ta riietus alati igavasse musta kleiti, mille ainsaks kaunistuseks oli valge krae, ja oma pikad hallid juuksed keeras ta kuklasse rangeks krunniks. Peale selle oli proua Varese hääl nii kähe ja kraaksuv, et kui ta pärisnimi poleks Vares olnud, oleks see hüüdnimi talle kindlasti välja mõeldud. (lk 15-16)
  • [Proua Vares:] "Tänasest päevast peale on geograafia teie kõige tähtsam õppeaine!" kuulutas ta, koputades iga sõna ajal kaardikepiga vastu lauda. "Kui keegi julgeb väita, et emakeel, matemaatika või - lubage naerda - tööõpetus on tähtsam, siis ta eksib! Mina ei kannata vastuvaidlemist! Ma ei kannata ka hilinemist, tunni ajal lobisemist, spikerdamist ega kodutööde tegemata jätmist! Geograafiatunnist tohib puududa ainult siis, kui ollakse traktori alla jäänud. Kas küsimusi on?" (lk 16)
  • Huvitav, kas Varssavis on palju varssasid? Samuel kujutas ette, kuidas Varssavi raekoja platsil, kui seal juhtub selline olema, kepsutab kari lõbusaid hobusevarssu ja lapsed võivad nendega nii palju ratsutada, kui süda lustib. Ja pargipinkidel istuvad vanad kortsus näoga tädikesed, kes viskavad maha saiakoorikuid ja kaerahelbeid ja kümnete kaupa varssu parvleb nende ümber maiuspalu ahmides... (lk 26)
  • "SINA KÕLVATU LURJUS!" möirgas proua Vares täiest kõrist. Ta pea oli hakanud ühele poole tõmblema ja sinised veresooned meelekohtadel paistsid selgelt mitme meetri kaugusele.
"Ma tean, kuidas sa seda tegid! Sina lollpea arvad, et ma ei tea seda! Sa arvad, et võid mind haneks tõmmata, igavene kraaga selline! SA OLED SPIKRI PÄHE PEITNUD! Sa oled salakavalalt kõigi riikide pealinnad endale PÄHE AJANUD ja arvad, et võid mind sellega ninapidi vedada!" (lk 35)
  • "Kuidas su geograafia kontrolltöö läks?" taipas ema lõpuks küsida. "Sa vist õppisid ometi kord päris hoolega?"
"Viie sain," vastas Samuel, mõningane uhkus hääles. "Mitte ühtegi viga ei teinud. Õpetaja sai igatahes kreepsu."
"No näed siis, Silver!" hüüatas proua Seebimull härra Seebimullile suure häälega. "Ja sina väitsid, et sõimamine ei aita! Aitab küll!" (lk 39)
  • "Kujutage ette, see naine kannab ainult erksates värvides riideid!" ahhetas ema iga kord, kui oli juhtunud proua Saia nägema.
"Tal ei ole mitte ühtegi musta värvi riideeset! Sellisel paksul! Ainuke värv, mis temasugusele sobiks, on just nimelt must või äärmisel juhul tumesinine."
Proua Saiale ei meeldinud mustad ja tumesinised riided. Talle meeldisid rõõmsad ja heledad värvid, sest need tegid tal tuju heaks. (lk 54)
  • Proua Saiale ei meeldinud ka oma õpilastele halbu hindeid panna. Isegi Samuelile, kelle kirjalikud tööd kubisesid vigadest, ei pannud proua Sai kunagi kahte.
"Sul on väga elav fantaasia," oli tal kombeks Samueli kirjandeid kiita. "Kui sa veel õigekirjutust ka harjutad, siis võib sust kas või kirjanik saada." (lk 54)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel