Mine sisu juurde

Õigekiri

Allikas: Vikitsitaadid


Proosa

[muuda]
  • Kui veel üldisemast rääkida: ma olen toodud kirjade ortograafiat vähe muutnud. Mõned väikesed parandused, mis puudutavad peamiselt tegusõna -vad lõppu (ütlesivad, tegivad) ja üksikute sõnade tänaseks liiga harjumatut kirjapilti (heila — eile) vms. ei muuda üldpilti kuigivõrd. Niisugune kirjaoskus tol ajal on muidugi hämmastav, ent ei maksa unustada — nn Aliide kui Marie olid elupõlise kooliõpetaja lapsed. Ka Marie kirjaoskus Siberis jääb elu lõpuni, 1939. aastani laitmatuks. Rohkem arusaamatusi on tal lausete lõpetamise ja interpunktsiooniga kui ortograafiaga; peamiseks kirjavahemärgiks on koma. Tuleb nentida, et tuhande üheksasaja kolmeteistkümnendal aastal kirjutati täiesti head eesti keelt — muidugi välja arvatud need sõnad, mida polnud veel olemas ja mille loomiseks oli vaja mehi nagu Aavik ja Veski. (lk 14)
    • Ine Viiding, "Perekonna au", rmt: "Perekonna au. Reportaaž operatsioonilaualt", 1982



  • Ankh-morporklased arvasid, et õigekiri on nagu mingi lisand, mis võib olla, aga ei pea olema. Sellesse suhtuti samamoodi kui kirjavahemärkidesse - pole oluline, kuhu need panna, peaasi, et need on olemas. (lk 18)

Proosa

[muuda]
  • Proua Saiale ei meeldinud ka oma õpilastele halbu hindeid panna. Isegi Samuelile, kelle kirjalikud tööd kubisesid vigadest, ei pannud proua Sai kunagi kahte.
"Sul on väga elav fantaasia," oli tal kombeks Samueli kirjandeid kiita. "Kui sa veel õigekirjutust ka harjutad, siis võib sust kas või kirjanik saada." (lk 54)