Ine Viiding

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ine Viiding (30. detsember 1933–30. september 1990) oli eesti kirjanik.


"Perekonna au"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Ine Viiding, "Perekonna au. Reportaaž operatsioonilaualt", 1982.

  • On mul selleks üldse õigust — tuua aastate varjava katte alt välja nood kirjad? Üle kuuekümne aasta on kahte värvi ümbrikuid hoitud, ent ühtlasi peidetud; iga hinna eest välditud nende sattumist laste või võõraste silme alla Kui meie, lapsed, oleksime seda kirjapakki näinud, poleks isa ja tädid pääsenud pärimistest. Liiga paks oli see pakk, liiga isemoodi ja salapärased tumedad, sinakashallist jõupaberist ümbrikud suurte võõrkeelsete tähtedega. Nende kõrval paistsid teised, valged ja piklikud, üpris õhukestena. Muidugi oleks uudishimu veel suuremaks läinud, kui kuulnuksime, et tegemist on tädi Aliide ja tädi Marie kirjadega. (lk 4)
  • Too meile tuntud Aliide-tädi oli oma mehest lahutatud, see oli tollal küllalt ebatavaline ja nii seostas meie fantaasia ühenimelisi tädisid mitmeski punktis. Nad polnud nagu kõik teised, kaasa arvatud too salapärane lahutus, mille tähendus meile mõistetamatu. Aeg läheb edasi, tänapäeva lapsed lausuvad oma emale iseteadvalt: kuule, läheme õige isast lahku, temaga on ju võimatu koos elada. (lk 4)
  • Võib-olla hiljem, kui olime juba kasvanud inimesteks, kes uudishimulike laste kombel mitte ainult ei küsi, vaid ka kuulavad ja mõistavad, oleks tädi lugu meile ehk ära räägitud. Kui oleksime taibanud uuesti pärida. Ent kust võinuks meil tekkida see mõte, kui olime oma korduvatele uudistamistele saanud alati ühesuguse napi vastuse: tädi Liide suri Siberis, Marie juures, eks seal võis olla igasuguseid koledaid haigusi, katk või teab mis veel. Kas need viimased sõnad just vastajatelt tulid või olid need me oma väljamõeldis, selle eest ei tea enam pead anda. Igatahes ei tõstnud saadud vastused põrmugi usaldust Siberi vastu, mis sõjajärgsetel aastatel oli laste — ja mitte ainult nende — kujutlustes küllalt hirmuäratav koht. (lk 5)
  • Lilleküla korteris käisime enne sõda sageli, isa, ema ja viis last, tädi Eliise oskas teha väga head kooki, "külma koera", biskviit kakaoga, selle maitse on mul praegu veel suus, ja neil olid kappides arvukad karbid värviliste postkaartidega päris väikeste jaoks ning ajalehtede jutulisade ja "Perekonnalehtedega" vanemate laste tarvis. Needki aarded jõudsid uude elukohta killuaukude ja poriplekkidega. Ent päriselt polnud nad oma väärtust meie jaoks siiski minetanud. Hiljem, järelejäänud pabereid läbi vaadates ja postkaarte uuesti sirvides tajusin tagasijõudmist kord juba läbitud punkti. Ainult et nüüd ei huvitanud mind enam kirjud pildid, jänkud ja küünaldes kuusepuud, mis kaartidele trükitud, vaid see, mis oli kirjutatud kaartide tagaküljele. Erinevas eas on asjadel erinevad väärtused.
Üks ring oli täis saanud, kaardid kuulusid äraviskamisele — nagu kõik, mis kaotab mõtte ja otstarbe, kui lakkab eksisteerimast inimolend, kelle maailma need kuulusid.
  • Trükitud ridades polnud võimalik kahelda, trükisõna oli meile püha, parajad jõmpsikad nagu me olime, — olgugi tegu ainult masinakirjaga. Paljude paranduste, mahatõmbamiste ja täiendustega oli trükitud too "Schulbaumide perekonnalugu", mille oli kokku seadnud ja kirjutanud minu isa. Kolmekümnendate aastate lõpul olevat perekonnakroonikate kokkuseadmine olnud laialt levinud tegevus. Pruunikate rabedate pappkaantega kaust paigutas meie teadaolevad esiisad 15. sajandisse, see olevat põline koolmeistrite suguvõsa, juba sajandeid. Loendamatud nimed ja daatumid ei pakkunud meile tollal kuigi suurt huvi; vaarisa Tõnu, kellel olnud 4 naist ja 24 last, jäi üle aegade ulatuvaks erandiks teiste üsna ühetaoliste elukäikude reas. (lk 6)
  • Laste elumõistmine on metafüüsiline; kuna ajakulg varasemates eluaastates tundub ääretult aeglane — kui tohutu igavik lahutab üht sünnipäeva teisest! — näib iga seisund ja situatsioon igavene ning muutumatu. S t a t u s q u o. Lapsed oskavad mõista vaid momenti, mitte seda, mis on enne ja mis tuleb pärast; nende arvates on noored loodud nooreks ja vanad alati krimpsus olnud. Elu alustavate olendite jaoks ei oma mingit tähendust mõisted m i n e v i k ja t u l e v i k, need on paljad sõnad. Küllap peame igaüks mingi küpsuseni jõudma, endalegi mineviku soetama, et hakata huvi tundma teiste oma vastu. Ja alles selle kaudu, kui näeme oma lähedaste ning enesegi näole kurrukesi tekkimas, suudame tajuda inimelu dialektikat, selle voolamist, lapse muutumist meheks, vanameheks, raugaks.
Kuni pole enam sedagi. (lk 6)
  • Alles sellel eluetapil, kus minevikul näib meile juba rohkem öelda olevat kui tulevikul ja kus me mõistame, et meie minevik ei koosne ainult sellest, mida ise läbi oleme elanud, hakkavad huvi pakkuma küsimused, kes me oleme ja kuhu läheme, kes on olnud enne meid ja milliseks lüliks põlvkondade ahelas oleme jneie ise. Tõenäoliselt alles siis oskame ka oma teadmisi seostada — iseenda, oma lähemate ja lõpuks ka kaugematega, oma maa ja rahvaga. (lk 6-7)
  • Mitmes punktis meenutab minu vanaisa elukäik Mats Traadi "Pommeri aia" peategelase oma. Ju on Mats Traat osanud tabada midagi ajastule üsna iseloomulikku. (lk 7)
  • Kõik, mis inimesed saavutavad, paneb neile järjest suuremaid kohustusi, nõuab aina rohkem ja lubab vähem — võib-olla andis see 1913. aastal, mida akadeemik Naan on esitanud kui ülimalt rangete moraaliprintsiipide etalonaastat, veel teravamalt tunda kui tänapäeval. See oli püüdlik, tõsiste vaimsete huvidega ja samaaegselt oma kohast ja seisundist küllalt teadlik perekond, kelle liikmed ei võinud tegelda ükskõik millise tööga ega abielluda positsioonita isikuga. (lk 8)
  • Ent teiselt poolt: küllap nemad, mu tädid kui ka isa, püüdsid hoiduda meenutustest. Nad võisid tunda end süüdlastena, nemad kolmekesi. Too tunne oli abstraktne ja mõttetu, kuid ilmselt paratamatu. Paljud seigad ja nähtused lapsepõlvest omandavad minugi jaoks mõtte alles nüüd, pikkade aastate tagant. Tädid ei saanud läbi mu emaga, nende arvates ei suutnud keegi hoolitseda venna eest nii, nagu tegid seda nemad; küllalt tavaline meeste puhul, kel on palju õdesid ja kes abielluvad alles keskeas. Isa hoidis sageli õdede poole — rohkem, kui see oleks meeldinud ta noorele naisele. Neid võis siduda süütunne, olen nüüd mõelnud, ühine vale, häbi, mida nad pidid peitma surmani, sest nii oli kord ette võetud. Kõige juhtunu avalikukstulek oleks võtnud mõtte toodud ohvrilt. (lk 9)
  • Kuigi nimi on ju ainult tingmärk, lühis, muudab inimene oma eluga selle märgi elavaks või kord elanud olendiks. Ja see tähekombinatsioon võib meis, praegu elavates inimestes esile kutsuda viha või kurbust, põlgust või kaotusekibedust, — sõltuvalt sellest, mida too inimene on oma märgi sisse pannud. Nimed Einstein ja Hitler on mõlemad täheühendid, aga mitte ainult, me võime tähed ringi tõsta, kirjamärgid kombinatsioonis Triehl on Hitleriga samad, ometi pole see kaugeltki üks. Võib ju olla, et kunagi sünnib geniaalne kirjanik või teadlane, kes avastab vähiraviml ja kannab sama nime; siis saavad need tähed uue elu.
Ainult et niikauaks on kõik juba ära otsustatud. (lk 10)
  • Kui veel üldisemast rääkida: ma olen toodud kirjade ortograafiat vähe muutnud. Mõned väikesed parandused, mis puudutavad peamiselt tegusõna -vad lõppu (ütlesivad, tegivad) ja üksikute sõnade tänaseks liiga harjumatut kirjapilti (heila — eile) vms. ei muuda üldpilti kuigivõrd. Niisugune kirjaoskus tol ajal on muidugi hämmastav, ent ei maksa unustada — nn Aliide kui Marie olid elupõlise kooliõpetaja lapsed. Ka Marie kirjaoskus Siberis jääb elu lõpuni, 1939. aastani laitmatuks. Rohkem arusaamatusi on tal lausete lõpetamise ja interpunktsiooniga kui ortograafiaga; peamiseks kirjavahemärgiks on koma. Tuleb nentida, et tuhande üheksasaja kolmeteistkümnendal aastal kirjutati täiesti head eesti keelt — muidugi välja arvatud need sõnad, mida polnud veel olemas ja mille loomiseks oli vaja mehi nagu Aavik ja Veski. (lk 14)
  • Mineval pühapäeval läksin "Vanemuisesse" hariduse päeva koosolekule. Tõnisson oli sääl kui prohvet, poolringis tema ümber istusid Tartu naisharitlased. Aga tõele au andes pean tunnistama, et kõik on päris inetud. Ka kõige lihtsamad Narva tüdrukud löövad nad kaugelt üle. (lk 16)
  • Imelik on see küll, inimesed on kõik siin hääd. Ja kui ma mujale läheksin, oleks sääl samuti, aga siiski kardan, et liiga oma koduga ära harjunud olen ega kuskil hõlpsasti ei juurduks. Aga võib-olla eksin. (lk 17)
  • Kas tead, selle paari nädala jooksul elasin läbi terve romaani. Kõige lühema ja palavama oma elus, aga ka kõige kummalisema. Hooaeg vältas üheksa päeva, ja selle aja jooksul elasin läbi kõik järgud. Algas see kõige romantilisemal kombel Toomel, kuhu ma igavuse pärast teie näitemüügi päeval kõndima läksin. Asja naljakas külg on selles, et minu austaja mitte põrmugi eesti keelt ei oska. Ja sellepärast ühe sõna vene ja teise tuliuuest saksa keelest kokku lappisime, sest ainult pilkudega ei saa kahjuks kõike ära ütelda. Küll olin mõnikord hädas. (lk 17)
  • Nüüd tunnen mehi põhjani. Mida kõrgemal seisavad, seda enam on nad rikutud. Imekspanemise väärt on nende häbematus ja jultumus, mis ühegi abinõu eest tagasi ei kohku. (lk 18)
  • Ülepea on siinsed inimesed kombeliselt ja kõlbeliselt rikutud, päise päeva ajal võib mõni nagu narr sul järel käima hakata. Ja kui mõni meesterahvas akna all jalutab ja lilli saadab, ei imesta seda keegi. Ka naisterahvad on siin kõik kahtluse all ja nende süütuse pääle vaadatakse kui mõnele muinasjutule, mida keegi ei usu. (lk 18)
  • Nüüd istun jälle õhtuti kodus ja mehed on veel vastikumad kui enne. (lk 18)