Jaan Tõnisson

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jaan Tõnisson, 1928

Jaan Tõnisson VR III/1 (10.vkj/22. detsember 1868 Tänassilma lähedal, Viljandi vald – 3. juuli 1941 (?) Tallinn(?)) oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane. Tõnisson oli üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, korduvalt Eesti peaminister ja riigivanem, mitme erakonna juht ning Postimehe väljaandja ja aeg-ajalt ka peatoimetaja 1896–1930.

Proosa[muuda]

  • Päike hakkas mulle armsamalt paistma, tuul ei vingunud mitte aina valust, vaid ta kuuldi kaasikule nagu julgustades jutustavat, et see vangipõli mitte igavesti ei kesta, et elu kord jälle ärkab ja et puud kõik pungel puhkema ning lilled õilmil õitsema ajab – ja teeb, et iga linnuke lepikus rõõmust päevad otsa lukutada võib, ja iga veeojake suurest rõõmust hüppama peab. Ning õigus oli tuulel: Kevadised kohavad vetevolinad ja murduvate jääpankade mürinad, esimesed rohul haljendavad aasad ja imeliselt ehitud õilmenupud, lepik-lindude lahked lood ja käo kurblik kukkumine – kõik kuulutas õnnest, mida loodus uuel aastal igavusest lootuseta unest päästes tundis.
    • Tõnissoni esimene juhtkiri Postimehe peatoimetajana 1893
  • Tõsise demokratismuse püüd on siis just selle pääle sihitud, et üksikuid inimesi ja terveid rahvahulkasid kulturaliselt välja arenema panna ja tõsisteks isikuteks puhta inimsuse vaimus kasvatada, kes tõetunde ja kohuse mõtete järele iseennast valitseks.
  • Niisama selge ja arusaadav tohiks aga teisest küljest olla, et mina nüüd avameelselt väjendan oma poolehoidu ja toetust sellele, kui riigivanem K. Päts vabariigi valitsuse eesotsas on asunud kindlatele sammudele võitluseks hädaohtlikkude võimuhaaramispüüete ja terrori vastu mei riiklikus elus. /---/ Tahaksin loota, et ka minu poliitilised sõbrad nende seisukohtadega ühinedes riiklikel kaalutlustel on valmis otsekoheselt toetama praeguse vabariigi valitsuse eesotsas seisvat riigivanemat K. Pätsi, kui tema kinni peab sirgjoonelisest poliitikast kindla korra loomisel, nagu meie kõikide sümpaatiad peavad saatma ka ülemjuhataja kindral Laidoneri resoluutset aktsiooni riikliku korra ja rahvusliku julgeoleku kindlustamiseks demokraatliku riikluse vaimus.
    • Kommentaariks vabadussõdalaste vahistamise ja partei keelustamise järel. Päevaleht, 16. märts, lk 2

Tema kohta[muuda]

  • Vahel sõitis Tšaikaga Tartust Tallinna kolmas Eesti Vabariigi suurmees Jaan Tõnisson. Ta oli väga lõbus sell, koguni väike viinanina. Kui ta napsis oli, jagas ta tänavail kõigile šokolaadi. Kuna Tõnisson Tartus elas, oli ta väga tark ning oskas isegi liblikate keelt. Vabal ajal oli Tõnisson ametis postimehena. (lk 8)
  • Siis oli Tõnisson kõnelema hakanud. Ta oli rääkinud Tartu rahust, Jüri Vilmsist ja Eesti iseseisvusaastatest. Sekka oli ta lugenud Koidula luuletusi ja meenutanud Tammsaare aforisme.
NKVD-lased puhkenud selle peale nutma. Nad olid avalikult oma patte kahetsenud ja palunud Tõnissonil end õpetada ning juhtida. Suured pisarad voolanud nende silmist.
Siis tõusnud Tõnisson ja kõndinud aeglaselt otse merre, endised NKVD-lased ustavate kaaslastena kannul. Lained sulgusid nende peade kohal.
"Tõnisson ütles, et kui viimane tibla Eestimaalt läinud on, siis tuleb ta tagasi," teatas kalur. "Ta tuleb kuldses soomusrüüs ja kaarikul, mida veavad hülged." (lk 60-61)


  • Eesti vanasõna ütleb – eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas. Mis see on? See on Jaan Tõnisson.
    • Gustav Suits, Voldemar Kures. Seitsme lukuga suletud raamat. III köide. Ilmamaa, 2007, lk 449

Kirjandus[muuda]

  • Krista Aru "Jaan Tõnisson — rahvajuht ja riigivanem" Tartu: Rahvusarhiiv, 2019
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel