Aforism

Proosa

• Aforism = uusaegne, personaalne, varjatud tundele tuginev tarkussõna, milles mõte teeb väikese, kuid pingsa sõlme.
  • Juhani Siljo, kogust "Selvään veteen" (1919), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR 39/1971, lk 13

• Aforism ei pruugi olla tõde, ent ta peaks olema tõest lennukam. Ta peab üheainsa lausega jõudma sellest kaugemale. (lk 30)
• Aforismi kirjutamine võib olla päris raske, kui seda tööd osata. Palju lihtsam on kirjutada aforismi siis, kui seda ei oska. (lk 32)
• Aforism ja tõde ei kattu kunagi täielikult; aforism on kas pool või siis poolteist tõde. (lk 37)
• See, kes oskab kirjutada aforisme, ei tohiks end killustada artiklite kirjutamisega. (lk 53)
  • Karl Kraus, "Aforisme". Valinud ja tõlkinud Krista Läänemets. LR 31/1999

• Apollo astronaudid olid maale naastes muutunud, kuna olid näinud oma koduplaneeti kosmoseavaruses hõljumas. See, mida nad nägid, oli omalaadne visuaalne aforism, ja just selline, mis meil kõigil tuleks pähe õppida.
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

• Üks Nietzschega seonduvaid paradokse on aga see, et tema mõjujõu peamiseks allikaks pole niivõrd suurejoonelised teoreetilised mõttemassiivid, ideed, kontseptsioonid, kui just ilutulestikuliselt sähviv, elektriseeriv stiil ("Mu stiil tantsib," on ta öelnud, ja teisal: "Ma pole inimene, vaid dünamiit"), vahel lausa purustavad verbaalsed piitsahoobid, arvukad löövad aforismid.
  • Aivar Kull, "Aivar Kulli ajalootund. Aforismikirjanik Nietzsche" ERR, 15. oktoober 2019

Luule

Kuidas aforismi ära tunda? See on

rahulik ja mõnus konto, naise ja mehe
krediidiga armastus, tervendav haav,
millest armi ei jäägi. Iseenesest
küllaltki sitke vastane.

• Rita Dahl, "Aforismide aeg on möödas", rmt: "Aja süda", tlk Elo Viiding, 2020, lk 91-101

Kirjandus

• Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu, 30/2007