Mine sisu juurde

Vastane

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Põhjus, miks võimsad tegelased, nagu Herder ja Fichte, oma vastaseid alati nii ägedalt ründavad, on see, et neil ei tule kunagi rinda pista endasuguste, vaid ikka endast alamatega. (lk 38)
  • Miski pole lihtsam kui kasvatada lapsi nii, et nad kuulaksid sõna, meeldiksid, teeniksid ja teeksid kõike, mida vanemad ning teised täiskasvanud ihkavad. Muidugi ei saa lastest siis mitte kui midagi, igal juhul mitte midagi rohkemat kui nende vanemad. Raskem on aga ühendada kuulekus ja vabadus, jätta alles jõud ning siiski suunata ja kasvatada endale parimat sorti vastane. (lk 50)
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004



  • D'Artagnan kummardas hobuse kaelale.
Noormees tulistas. Kuul lõikas pooleks d'Artagnani kübarasule. Hobune tormas otsa sellele tuisupeale, kes üksipäini püüdis tormihoogu peatada, ning paiskas ta vastu majaseina. D'Artagnan peatas järsult hobuse, ning jättes oma musketärid rünnakut jätkama, pöördus tõstetud mõõgaga oma vastase poole, kelle ta oli maha paisanud.
"Oh, härra," hüüdis Raoul, kes tundis noormehe ära, sest ta oli teda Cocatrixi tänaval näinud. "Jätke talle elu, see on tema poeg!" D'Artagnani käsi, mis oli juba löögiks tõusnud, peatus.
"Ah te olete tema poeg?" ütles ta. "See on teine asi."
"Härra, ma annan alla," ütles Louvières, ulatades ohvitserile laadimata arkebuusi.
"Ei, kuradi päralt, ärge andke alla! Otse vastupidi, laske jalga, ja kiiresti! Kui ma teid kinni võtan, puuakse teid üles!"


  • Kommunistide kolossaalsest võidust on kogu ümbritsev maailm nõnda läbi imbunud, et isegi mina olen nende vägivallale allunud; kõige paremaks tõendiks on sellest käesolev päevaraamat, ehk siis kinnisideeline poleemika. Mind siin peaaegu ei olegi, on üksnes minu vastuseis. Ja see on kuidagi alandav. Prometheused, Oidipused, Konradid ja need muudki, kes heitlesid Jumala, Saatuse, ettemääratusega, ja nüüd näen selgesti, kui väga ülendatud on nad oma Vastase poolt. Jumalaga protsessida, milline ilus unistus! Kommunism on üksnes Golem, hiiglasuur küll, aga siiski vaid savi ja pori. Ja sedavõrd on siis minu võitlus kehvem, madalam, räpasem.


  • Joanna haistis ohtu, justkui kavatseks keegi lükata teda üle järsaku serva kohutavasse tundmatusse kuristikku. Keegi ümbritsevatest inimestest ei aimanudki, mis toimub; kõik külastajad selles kaunis vanaaegses saalis jätkasid jõudeaja einet ning rõhutasid lõbusat vestlust viisakate naerupahvakutega.
Joanna tõmbas sügavalt hinge ja uuris vastast. Talle meenus õppetund, mille oli kunagi ammu saanud Suurelt Hank Lathropilt. Eleanor oli seda vihanud ja selle vastu võidelnud, kuid ta abikaasa oli enda juurde kindlaks jäänud ja õpetanud Väike-Hankiks kutsutud tütrele pokkerimängu kavalamaid knihve. Ta oli ikka ja jälle rõhutanud: võidu saladus peitub selles, et sa ei näita mitte kunagi vastasele oma hirmu. Isa sõnu meenutades valdas Joannat kummaline rahu.
  • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 98-99


  • Diplomaatia kunst seisneb selles, et sa tead oma vastase saladusi paremini kui tema sinu omi.
    • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, Varrak, 2000, lk 469


  • [Teresa:] "Valgetel inimestel on kombeks püüda teisele näkku valetada. Mõeldakse ainult sellele, kuidas vastase üle võitu saada, raha teha ja teiselt järelandmisi saavutada, ja inimesed ei käitu enam loomulikult. Tekib mingi keerukas ja masendav võrgustik."
Teresa ei naernud enam. Gwenile jättis ta väsinud, tavatult kurnatud mulje.
Teresa jätkas: "Kui keegi istub sinu vastas ja ütleb sulle: "Ma tahan sinu maad," ja sa ütled talle ei, mulle juhuslikult meeldib siin olla ja ma olen siin alati elanud, siis peaksid nad austama seda, mida sa neile ütled, ja jutule punkti panema. Nad ei tohiks hakata sind veenma. Nad ei tohiks sind vääriti tõlgendada. Nad peaksid sind austama."
  • Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 119


  • [Paloma:] Go on, jah, lauamäng, kus kaks vastast mängivad teineteise vastu mustade ja valgete nuppudega, aga muidu on go ja male nagu öö ja päev. Males tuleb tappa, et mäng võita. Go’s tuleb ehitada, et elada. (lk 98-99)
  • [Paloma:] Kui ma hakkan go peale mõtlema... Mäng, mille eesmärk on üles ehitada territoorium - muidugi on see ilus. Seal võib ette tulla ka võitlusi, aga need on ainult vahend eesmärgi saavutamiseks, oma territooriumi elama panemiseks. Üks kõige paremaid asju go juures on see, et on ära tõestatud, et võitmiseks on vaja ise elada, aga samas lasta ka teisel elada. Kaotab see, kes on liiga ahne: see on peen tasakaalumäng, kus tuleb oma edu realiseerida, aga ei tohi teist lömastada. Elu ja surm on selles lihtsalt hästi või halvasti ehitatud territooriumi tagajärg. (lk 100)


  • Haveli ja Kundera vaidluse võtmeküsimuseks oli vastupanu mõttekus tingimustes, kus vastane on oluliselt tugevam ning võib enam-vähem kindlalt ette näha, et vastupanu ei saavuta loodetud sihti. Kui Havel rõhutas kohustust elada viisil, nagu inimeste vabadust rõhuvat režiimi ei oleks tegelikult olemaski (s.o elada tões), süüdistas Kundera Havelit moraalses ekshibitsionismis – soovis näida kangelasena olukorras, kus vastupanu (nt poliitiliste apellatsioonide kaudu) ei vii soovitud eesmärgini, vaid toob protestija lähedastele kaasa veelgi suuremaid kannatusi.