Robin Hobb

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Robin Hobb 2005. aastal

Robin Hobb (kodanikunimega Margaret Astrid Lindholm Ogden; sündinud 5. märtsil 1952 Californias) on USA ulmekirjanik. 1983–1992 kasutas ta pseudonüümi Megan Lindholm. Robin Hobbi nime all hakkas ta kirjutama 1995. aastal.

Eesti keeles on tema loomingust ilmunud:

  • Farseeri triloogia:
    • Salamõrtsuka õpilane (The Assassin's Apprentice). Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak 2000, 2007, 2008
    • Kuninglik salamõrtsukas (Royal assassin). Tõlkinud Kaaren Kaer. (ilmus kahes köites), Varrak 2007 ja 2009
    • Salamõrtsuka teekond (Assassin’s quest). Tõlkinud Juhan Habicht ja Kaaren Kaer (1. kd) ja Sash Uusjärv (2. kd); Varrak 2013 ja 2016
  • Eluslaevnike triloogia:
    • Võlulaev (Ship of magic). Tõlkinud Sash Uusjärv, 2 köites, Varrak 2013
    • Hull laev (The mad ship). Tõlkinud Sash Uusjärv, 2 köites, Varrak 2014 ja 2015
    • Saatuse laev (Ship of destiny). Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2 köites, Varrak 2017

Salamõrtsuka õpilane[muuda]

Tsitaadid väljaandest Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000.

  • "Sa oled see värdjas, eh?"
Ma olin seda sõna juba piisavalt palju kuulnud, teadmaks, et see tähendas mind, ilma et ma selle kogu tähendust oleksin tajunud. Ma noogutasin aeglaselt. Mehe nägu elavnes huvist.
"Hei," ütles ta valjult, rääkides mitte enam minuga, vaid tuleva ja mineva rahvaga. "Siin on see värdjas. Selle kange Chivalry kõrvalehüpe. Näeb üsna tema moodi välja, eks ole? Kes su ema on, poiss?" (lk 33)
  • "Too värdjas? Ta on ju ainult laps."
Vana kuningas ohkas. "Täna jah. Täna hommikul ja siin praegu on ta laps. Järgmine kord, kui sa ümber pöördud, on ta nooruk või veel hullem, mees, ja siis on sul juba liiga hilja temaga üldse midagi peale hakata. Kuid võta ta praegu, Regal, vooli teda ning kümne aasta pärast on ta ustavalt sinu käsutuses. Rahulolematu sohilapse asemel, keda võib veenda troonile pretendeerima, on temast saanud truu kilbikandja, kes on perekonna külge liidetud nii vere kui ka vaimuga. Sohilaps, Regal, on ainulaadne asi. Pane tema sõrme pitsatsõrmus ja saada ta välja ning sa oled loonud diplomaadi, kellele ei julge ust näidata ükski võõramaine valitseja. Teda saab vabalt saata sinna, kus seadusliku printsiga ei tohi riskida. Kujutle, mida kõike saab teha inimesega, kes on ja samas ei ole ka kuninglikku verd. Pantvangide vahetused. Abieluliidud. Vaikne tegutsemine. Noadiplomaatia." (lk 62)
  • "Tule siia."
Ma kõndisin aeglaselt kuninga juurde. Kui ma temani jõudsin, laskus ta ühele põlvele, et mind silmast silma vaadata. Narr põlvitas pühalikult meie kõrvale ja vaatas tõsimeelselt ühelt näolt teisele. Regal põrnitses meid kõiki ülevalt alla. Tol hetkel ei mõistnud ma selle olukorra irooniat, kus kuningas põlvitab oma sohikust lapselapse ees. Nii olin ka mina tõsine, kui ta võttis mu käest koogi ja viskas selle kutsikatele, kes olid minu järel vänderdanud. Ta tõmbas kurgu alt siidivoltide vahelt ehisnõela ja pistis selle pühalikult minu lihtsa villase särgi külge. (lk 63)
"Nüüd oled sa minu," lausus ta ja muutis selle minu nõutamise tähtsamaks igasugusest verest, mis meid sidus.
  • Vanem poiss naeris minu üle. "Paistab, et see oli see aasta, mil Burrich kõik Chivalry aarded endale sai, eh? Vähemasti seda juttu ma meestelt kuulen. Et Burrich võttis Chivalry surma ja tegi selle enda vigaseks jalaks, ning et ta võttis Chivi sohiku ja tegi sellest enda lemmiklooma. Mind huvitab aga see, miks sa järsku relvakäsitsemist õppima pead hakkama? Jah, ja jutud käivad, et hobuse said sa ka?"
Tema hääletoonis oli midagi enamat kui kadedus. Ma olen hiljem selgeks saanud, et paljud mehed peavad teise õnne alati endale solvanguks. (lk 72)
  • [Chade:] "Burrich on sulle näidanud, kuidas tööd teha ja kuidas sõna kuulata. Need on kaks asja, millega Burrich ise silma paistab. Sa ei ole eriti tugev ega kiire ega taibukas. Ära arva, et oled. Kuid sul on piisavalt kangekaelsust, et väsitada ära kõik sinust tugevamad või kiiremad või taibukamad. Ja see on sulle endale ohtlikum kui ükskõik kellele teisele. Kuid see ei ole praegu sinu juures kõige tähtsam.
Sa oled nüüd kuninga mees. Ja sa pead praegu, kohe praegu mõistma, et see on sinu juures kõige tähtsam." (lk 89)
  • [Chade:] "Põhimõtteliselt mõrvamist. Inimeste tapmist. Diplomaatilise salamõrvamise peent kunsti. Või pimedaks muutmist, või kurdistamist. Või ihuliikmete nõrgestamist või halvamist või kroonilise köha või impotentsuse tekitamist. Või varase seniilsuse või hullumeelsuse või... aga vahet pole. See kõik on olnud minu amet. Ja saab olema ka sinu amet, kui sa sellega nõustud. Võta lihtsalt kohe alguses teadmiseks, et ma hakkan sulle õpetama, kuidas inimesi tappa. Sinu kuninga jaoks. Mitte sellisel uhkel kombel, nagu Hod sulle õpetab, mitte kusagil lahinguväljal, kus teised pealt vaatavad ja sulle kaasa elavad. Ei. Mina õpetan sulle inimesetapmise vastikuid, salajasi, vargseid viisakaid viise. See kas hakkab sulle meeldima või ei hakka. Selle üle ei suuda mina otsustada." (lk 91)
  • Ta [Burrich] ei olnud seesama mees. Ja mitte ainult lonkamine ei olnud muutnud tema hoiakut ja seda, kuidas teised teda vaatasid. Teda tunnistati tallides endiselt isandana ja siin ei seadnud keegi tema võimu kahtluse alla. Kuid ta ei olnud enam troonipärija parem käsi. Peale minu järele vaatamise ei olnud ta enam üldse Chivalry mees. Polnud ime, et ta ei suutnud mind ilma pahameeleta vaadata. Tema ei olnud sigitanud värdjat, kes oli talle selle õnnetuse kaela toonud. Esimest korda selle aja jooksul, mil ma teda olin tundnud, segunes minu ettevaatlikkusse tema suhtes kaastunne. (lk 98)
  • See, kes tiitli pärib, peaks seda võtma kui temale pandud hooldusülesannet. Kui isand või emand on nii rumal, et lõikab korraga liiga palju metsa või jätab viinamarjaistandused hooletusse või laseb loomakarja väärtusel langeda, võivad hertsogkonna inimesed üles tõusta ning tulla kuninga juurde õigust nõudma. Nii on juhtunud ja kõik ülikud on sellest teadlikud, et nii võib juhtuda. Rahva heaolu kuulub rahvale ja neil on õigus häält tõsta, kui nende hertsog selle eest hea ei seisa. (lk 99)
  • Näiteks ütles Chade mulle, et ma pean järgmisel päeval minema kokk Sara juurde ja küsima, kas selle aasta peekon on lahjem kui eelmise aasta oma. Ja siis pidin ma samal õhtul kogu vestluse Chade'ile nii täpselt kui võimalik ette kandma ning vastama tervele hulgale küsimustele selle kohta, kuidas Sara seisis, kas ta oli vasakukäeline, kas ta tundus olevat kõva kuulmisega ning mida ta tol hetkel valmistas. Minu häbelikkust ja sõnakehvust ei peetud kunagi piisavaks vabanduseks, kui ma sellise ülesandega hakkama ei saanud, ning ma avastasin, et kohtusin ja suure hulga lossis elavate teenijatega ja õppisin neid tundma. Kuigi mu küsimused pärinesid Chade'ilt, olid nad kõik väga rõõmsad minu huvi üle ja väga altid oma teadmisi minuga jagama. Täiesti tahtmatult hakkasin ma endale koguma kuulsust kui "taibukas nooruk" ja "hea poiss". Aastaid hiljem mõistsin ma, et õppetund ei seisnenud ainult mälu harjutamises, vaid ka selles, kuidas sõbruneda tavainimestega ja aru saada nende mõtteviisist. Palju kordi pärast seda on naeratus, kiitus, et mu hobuse eest on hästi hoolitsetud, ja kiire küsimus tallipoisile andnud mulle sellist informatsiooni, mida muidu ka kogu kuningriigi varanduse eest poleks tema käest kätte saadud. (lk 101)
  • "Sind tuleb kas ühel või teisel viisil paika panna. Kas laibana või kuninga tööriistana."
"Kuninga tööriistana. Või nii." Mind valdas ängistus. Põgus nägemus kollaste teede kohal kummuvast sinisest taevast ning sellest, kuidas ma ise Tahmiku seljas mööda neid teid rändan, haihtus. Mulle tulid silme ette hoopis oma kuutides olevad jahikoerad või peakotiga ja kammitsetud haugas, kes istus kuninga randmel ja keda lasti lahti ainult selleks, et ta täidaks kuninga käsku.
"See ei pruugigi nii halb olla," lausus Chade vaikselt. "Suurema osa vanglatest loome me endale ise. Ja iga mees loob ka oma vabaduse." (lk 126–127)
  • "Aga miks ma peaksin teda leinama?" küsisin ma Chade'ilt, sest polnud julgenud küsida seda Burrichilt. "Ma isegi ei tundnud teda."
"Ta oli su isa."
"Ta tegi mind suvalise naisega. Kui ta minust teada sai, läks ta ära. Isa! Ta ei hoolinud minust mitte kunagi." Seda lõpuks valjusti välja öeldes valdas mind trots. Burrichi sügav andunud leinamine ja nüüd ka Chade'i vaikne kurbus tegid mind maruvihaseks.
"Sa ei tea seda kindlalt. Sa kuuled ainult kuulujutte. Sa ei ole veel piisavalt vana, et mõnda asja mõista. Sa ei ole kunagi näinud, kuidas lind meelitab vigastust teeseldes kiskjaid oma poegade juurest eemale." (lk 142)
  • "Sinu isa surm peaks olema sulle praegu ja alatiseks piisavaks hoiatuseks. Sa oled sohik, poiss. Me tähendame alati riski ja haavatavust. Me oleme alati asendatavad. Välja arvatud siis, kui me oleme hädavajalikud nende enda turvalisuse tagamiseks. Ma olen neil viimasel paaril aastal sulle päris palju õpetanud. Aga pea seda õppetundi kõige tähtsamaks ja hoia seda alati meeles. Kui sa kunagi teed nii, et nad sind enam ei vaja, siis tapavad nad su ära." (lk 145)
  • "Kas sinul oli see samamoodi? Sinu esimene kord?"
Ta põrnitses oma käsi ja muljus korraks sõrmedega erepunaseid arme, mis täppidena tema vasakut käeselga katsid. Vaikus püsis, kuid ma ootasin.
"Ma olin sinust aasta võrra vanem," ütles ta lõpuks. "Ja ma pidin lihtsalt seda tegema, mitte otsustama, kas seda üldse tegema peab. Kas sulle sellest piisab?”
Ma tundsin järsku endalegi arusaamatut häbi. "Küllap vist," pomisesin ma.
"Väga hea. Ma tean, et sa ei mõelnud midagi halba, poiss. Aga mehed ei räägi ajast, mille nad koos daamiga linade vahel veedavad. Ja salamõrtsukad ei räägi... oma tööst." (lk 159)
  • Hertsogkondade ajalugu on uurimus nende geograafiast. See oli kuningas Shrewdi õukonna kirjutaja Fedwreni üks lemmikütlusi. Ma ei saa öelda, et ma oleksin leidnud kunagi midagi, mis oleks selle valeks tunnistanud. Vahest on kõik ajalood tegelikult jutustused looduslikest piiridest. Meri ja jää, mis asusid meie ja välis-saarlaste vahel, muutsid meid eri rahvasteks ning hertsogkondade rammusad rohumaad ja viljakad aasad tegid meist vaenlased; vahest see moodustabki hertsogkondade ajaloo esimese peatüki. (lk 161)
  • Ta [emand Thyme] seadis ennast kandetoolis keset patju, tekke, loomanahku ja rätte sisse ning käskis kenast hommikust hoolimata kohe kandetooli kardinad alla lasta ning kinnitada. Kaks väikest teenijatüdrukut, kes olid teda abistanud, silkasid õnnelikult minema ja jätsid mind seega tema ainukeseks teenindajaks. Mul langes süda saapasäärde. Ma olin arvanud, et vähemalt üks neist reisib koos temaga kandetoolis. Kes pidi hakkama hoolitsema tema isiklike vajaduste eest, kui tema telk üles pannakse. Mul polnud õrna aimugi, kuidas hoolitseda naise, rääkimata siis veel vana naise eest. Ma otsustasin järgida Burrichi nõuannet selle kohta, kuidas peab noor mees vanemate naistega käituma: tuleb olla tähelepanelik ja viisakas, rõõmsameelne ning meeldiva käitumisega. Kena välimusega noorel mehel pole raske vanema naise heakskiitu võita. Burrich ütles nii. (lk 163)
  • Ja nii ma Verityle ka järgnesin. Kui ta mööda koridori edasi läks, astusid teisedki meie saatkonnast oma kambritest välja ning liitusid printsiga. Kõik olid ehitud kõige peenemate rõivaste ja ehetega, et kasutada võimalikult hästi ära võimalust lasta ennast näha ja kadestada ka väljaspool Hirvelossi. Minu käiste suurus tundus päris mõistlik, võrreldes sellega, millega uhkeldasid mõned teised. Vähemalt polnud mu jalatsid ehitud väikeste kellukeste või õrnalt krabisevate merevaiguhelmestega. (lk 173)
  • Kelvari emand Grace oli minust vaevalt neli või viis aastat vanem ning ta oli ehitud nagu harakapesa. Ma ei olnud kunagi varem näinud ehteid, mis oleksid andnud tunnistust nii räigest pillamisest ja nii vähesest maitsest. Ta istus oma kohale selliste kärsitute žestide ja viibutuste virvarris, et meenutas mulle lindu, kes püüab vastassoo esindajale kõigi vahenditega muljet avaldada. Tema lõhnad uhtusid lainena üle minu ja ka nende hind oli hoopis kõrgem kui lilledel. Ta oli endaga kaasa võtnud väikese koera, kes koosnes ainult siidisest karvast ja suurtest silmadest. Naine seadis koera endale sülle, kudrutades üle tema teistega edasi, ning väike loom surus ennast tema vastu ja asetas koonu lauale. Ning kogu selle aja vältel oli naise pilk naelutatud prints Verityle, püüdes teha kindlaks, kas teda oli märgatud ja kas ta oli ka muljet avaldanud. Mina aga vaatasin, kuidas Kelvar jälgis oma naise püüdeid Verityga flirtida, ja mõtlesin omaette: siin peitub vähemalt pool, kui mitte enamgi meie hädadest valvetornide mehitamisel. (lk 174)
  • Narri soolise kuuluvuse üle on palju vaieldud. Kui üks isik, kes oli noorem ja otsekohesem kui mina, pöördus kord tema poole sellekohase otsese küsimusega, vastas Narr, et see pole kellegi teise asi peale tema enda. Seda pean möönma ka mina ise.
Mis puutub tema võimesse näha tulevikku ja selle häirivalt ebamäärastesse vormidesse, siis polegi jõutud ühisele arvamusele, kas selle põhjustajaks on rassiline või individuaalne tegur. Mõned usuvad, et ta teab kõike, mis tulevikus juhtub, ning ka seda, kui keegi kusagil temast räägib. Teised arvavad, et tegelikult on selle taga vaid tema suur tahtmine öelda: "Ma ju ütlesin sulle!" ning et ta võtab oma kõige ähmasemad ütlused ning väänab neid hiljem nii, nagu oleksid need olnud ettekuulutused. (lk 180)
  • Ma ei ole kunagi kohanud sõdurit, kes poleks teadnud, kus asub köök. (lk 181)
  • "Ma nägin unes naist, kes kõneles tarku sõnu ja liitis kolm tugevat meest ühtseks müüriks, mida punalaevnikud ei suutnud purustada. Ta seisis nende ees ja tema käes olid kalliskivid ja ta ütles: "Las vahitornid säravad heledamini kui kalliskivid nendes sõrmustes. Las ärksad sõdurid nendes tornides ümbritsevad meie kallast, nagu need pärlid ümbritsesid minu kaela. Las saavad lossid uuesti kindlustatud kaitseks nende eest, kes meie rahvast ähvardavad. Sest ma seisan rõõmuga ehtimata nii kuninga kui ka lihtinimese ees ning saagu meie rahvast kaitsvad rajatised kalliskivideks meie maal." Ja kuningas ja ülikud olid rabatud tema hingetarkusest ja üllast käitumisest. Aga kõige rohkem armastasid teda tema oma inimesed, sest nad teadsid, et ta armastab neid rohkem kui kulda ja hõbedat."
See kõlas kohmakalt ja mitte pooltki nii hästi, kui ma olin alguses lootnud. Kuid see mõjus emand Grace'ile. Ma peaaegu nägin, kuidas ta kujutles end sirge seljaga ja üllana kuninga ees seismas ning teda oma ohvriga jahmatamas. (lk 187)
  • Ma hoidsin Tahmiku küljest kinni ja julgustasin teda, lootes, et tema terve mõistus juhib meid rannal põleva kahvatu laternavalguse poole. Chade'i hobust hoidsin ma pika köie otsas, sest ma ei tahtnud, et ta rabeleks liiga meie lähedal vees. Meri oli külm ja taevas must ning kui mul oleks olnud vähegi mõistust, oleksin ma soovinud olla kusagil mujal, kuid igas poisis on midagi, mis võtab ilmatu raske ja ebamugava kogemuse ning teeb sellest isikliku väljakutse ja seikluse. (lk 201)
  • Sel öösel lahendasin ma veel ühe osa mõistatusest, mida Burrich oli endast minu jaoks kujutanud. Sest on kummaliselt lihtne anda otsustamine üle kellelegi teisele ja öelda talle: "Sina juhid ja mina järgnen ning ma usun vähimagi kõhkluseta, et sa ei vii mind surma või valu juurde." Sel ööl, kui me hobuseid karmilt tagant sundisime ja Chade meid pelgalt öise taeva abil juhtis, ei mõelnud ma kordagi sellele, mis võiks meiega juhtuda, kui me teelt eksiksime või kui hobune end õnnetult libisedes vigastaks. Ma ei tundnud oma tegude eest mitte mingisugust vastutust. Järsku oli kõik muutunud kergeks ja selgeks. Ma lihtsalt tegin kõike, mida Chade käskis mul teha, ning uskusin, et kõik läheb hästi. Mu meeleolu püsis selle usu najal kindlalt kõrgel ning millalgi tol ööl taipasin ma: see oligi see, mida Burrich oli saanud Chivalrylt ja mille järele ta nii kibedasti igatses. (lk 202)
  • Emand Patience seisis oma õuedaamiga rääkides minust umbes käeulatuse kaugusel.
"Mul ei ole kõht tühi, ausõna, tänan väga," pahvatasin ma, enne kui Laccy jõudis püsti tõusta. "Ma olen siin, sest mul kästi end hommikuti teie käsutusse anda nii kauaks, kui te seda soovite."
See oli hoolikas ümbersõnastamine. Tegelikult oli kuningas Shrewd mulle öelnud, et "mine igal hommikul tema kambrisse ja tee, mida iganes sa tema meelest tegema peaksid, nii et ta jätaks mind lõpuks rahule. Ja tee seda niikaua, kuni ta on sinust niisama tüdinud, nagu olen mina temast." (lk 253)
  • Neid, kes võpatasid või tuikusid, süüdistati nõrkuses. Terve päeva heitis ta [Galen] meile ette meie väärtusetust ja kordas, et ta oli nõustunud meid õpetama vaid kuninga korraldusel. Naisi ei teinud ta märkamagi ja kuigi ta rääkis tihti printsidest või kuningatest, kes olid taidu oma kuningriigi kaitsmisel kasutanud, ei maininud ta kordagi printsesse või kuningannasid, kes olid sedasama teinud. Samuti ei andnud ta meile kordagi ülevaadet sellest, mida ta kavatses meile õpetada. Meile jäi vaid tema harjutuste külmus ja ebamugavus ning hirm selle ees, millal meid järgmine kord lüüakse. Ma ei tea, miks me püüdsime seda taluda. Meist tehti niivõrd ruttu kaasosalised meie enda alandamises. (lk 282)
  • Taid on oma kõige lihtsamal kujul mõttesild kahe inimese vahel. Seda saab kasutada mitmel viisil. Näiteks saab sõjapealik lahingu ajal anda oma alluvatele otse lihtsamal teavet ja käske, kui need ohvitserid on selle vastuvõtmiseks ette valmistatud. Taidu meisterlikult valdav inimene võib oma oskuse abil mõjutada isegi ettevalmistamata meeli ja vaenlasi, täites neid hirmu, segaduse või kahtlusega. Nii andekaid mehi on vähe. Aga kui keegi on taius äärmiselt andekas, võib ta proovida rääkida otse Elderlingidega, kes jäävad alla vaid jumalaile endale. Vaid vähesed on julgenud seda teha ja neist vähestest saavutasid veelgi vähesemad selle, mida nad palusid. Sest nagu öeldakse: sa võid Elderlingidelt küsida, kuid nende vastus ei pruugi olla vastus sinu küsimusele, vaid sellele, mida sa oleksid pidanud küsima. Ja vastus sellele küsimusele võib olla selline, mida kuuldes inimene enam elada ei suuda. (lk 286)
  • "Hirmu abil ei saa õieti midagi õpetada," sõnas Burrich kangekaelselt. Ja lisas siis leebemalt: "Vaid halb õpetaja püüab juhendada löökide ja hoopidega. Proovi hobust niimoodi taltsutada. Või koera. Isegi kõige kangekaelsem koer õpib avatud käest paremini kui malakast." (lk 299)
  • "Verity väärib kaaslast, mitte kaunistust oma käisele," vaidlesin ma põlglikult vastu. "Kui mina oleksin Verity, tahaksin ma naist, kes oskab midagi teha. Mitte ainult ehteid valida või ise oma patse punuda. Ta peaks oskama särki nõeluda või oma aeda pidada või teadma midagi erilist, mis on omane ainult talle, näiteks kirjakunsti või taimeteadust." (lk 318)
  • Verity langetas pilgu kätele ja nende kahvatul nahal selgesti eristuvatele lahingu- ja tööarmidele. Ma tajusin tema sõnades ta nime, kui ta vaikselt lausus: "Ma olen alati olnud sinu teine poeg. Chivalry järel, kellel oli ilu, jõud ja tarkus. Ja nüüd Regali järel, kellel on kavalus, sarm ja upsakus. Ma tean, sa arvad, et tema sobiks paremini sinu järel kuningana valitsema kui mina. Ma ei vaidle sulle üldse vastu. Ma sündisin teisena ja mind kasvatati teisena. Ma olen alati arvanud, et minu koht on trooni taga, mitte selle peal. Ja kui ma arvasin, et Chivalry sulle sellel kõrgel kohal järgneb, polnud mul selle vastu midagi." (lk 383)
  • Verity ohkas raskelt. "Ei. Ma tean. Kõike seda räägib taiu väsimus, mitte mina. Vähemalt üks meist peab selge pea säilitama ja toimuvat terviklikult nägema. Minu jaoks seisneb see kõik vaid selles, et tuleb meeltega kuulatada, eristada laevurit tüürimehest, nuuskida välja salajased hirmud, mida saab taiuga võimendada, ning leida lõpuks meeskonna nõrgema vaimuga liikmed, kelle kallale kõigepealt asuda. Magades näen ma neid unes ja süües jäävad nad mulle kurku kinni. Te teate, isa, et see ei ole mulle kunagi meeldinud. See hiilimine ja inimeste teadvuses luuramine ei ole minu arvates kunagi olnud sõdalasele kohane tegevus. Andke mulle mõõk ja ma sorin heal meelel nende soolikates. Ma tapaksin mehe pigem mõõgateraga, kui saadaksin talle kallale tema enda mõtetes peituvad hagijad." (lk 385)
  • "Isa, ütelge neile, et see tuleb edasi lükata. Ma lähen talle järele niipea, kui maad katab korralik lumevaip ja õnnis torm kõik laevad nende sadamaisse piitsutab."
"Ma ei saa seda teha," vastas Shrewd kahetsevalt. "Ka neil seal üleval mägedes on oma uskumused. Talvel sõlmitud abielu toob kehva lõikuse. Sa pead võtma ta kas sügisel, kui põlde koristatakse, või kevadel, mil nad oma väikestele maalapikestele külvavad."
"Ma ei saa. Selleks ajaks, kui kevad nende mägedeni jõuab, on ilm siin juba selge ja laevnikud meie ukselävel. Nad peaksid seda ju ometi mõistma!" (lk 387)
  • Ta [Patience] võttis välja kõrvarõnga ning hoidis seda minu kõrva juures. "Liiga väike," pomises ta. "Mis mõtet on ehete kandmisel, kui keegi teine neid ei näe?" Ta hoidis käes ja heitis samasuguste kommentaaride saatel kõrvale veel mitu ehet. Lõpuks võttis ta kätte ühe, mis nägi välja nagu hõbedase võrgu tükk, millesse on jäänud sinine kivi. Ta tegi selle kohal grimassi ning noogutas siis vastumeelselt. "Sel mehel on maitset. Tal võib küll paljust muust puudus olla, kuid tal on maitset." Ta tõstis selle uuesti minu kõrva juurde ning lükkas ilma igasuguse hoiatuseta nõela läbi minu kõrvanibu. (lk 401)
  • Ma kergitasin kulmu. "Kõhulahtisti? Pulmakingiks? Võib-olla mõned peaksid seda kohaseks, aga mina viin taimi, mida saab mägedes istutada ja kasvatada. Ma ei usu..."
"See ei ole pulmakink. See on sulle."
Ma võtsin kukru segaste tunnetega vastu. See oli erakordselt tugevatoimeline lahtisti. "Ma tänan sind, et sa minu peale mõtlesid. Aga tavaliselt reisihaigused mind ei vaeva ja..."
"Tavaliselt ei ähvarda sind reisimise ajal mürgitamise oht."
"Kas sa tahad ehk mulle millestki rääkida?" Ma püüdsin hääletooni kergeks ja naljatlevaks teha. Ma igatsesin tol hetkel taga Narri tavalisi kõveraid ilmeid ja |pilkamisi.
"Ainult seda, et sa talitaksid arukalt ning sööksid neid toite, mida sa oma käega pole valmistanud, väga tagasihoidlikult või üldse mitte."
"Kõigil söömingutel ja pidustustel, mis seal toimuvad?"
"Ei. Ainult nendel, mille ajal sa soovid ellu jääda." (lk 403)
  • Ja nüüd lõpuks sain ma aru, et meie toolikandjad, kes meid veini ja kookidega tervitasid, polnud mitte teenijad, vaid kuningliku perekonna naised, Verity kihlatu vanaemad, tädid ja nõod, kes kõik pidasid kinni Jhaampe tavast ning teenisid oma rahvast. Mõte sellest, et ma olin nendega nii sundimatult ja õdusalt lobisenud, ajas mulle hirmujudinad peale ning ma kirusin uuesti mõttes Regalit, kes selle asemel, et saata meile teavet nende inimeste kommete kohta, läkitas pika nimekirja riietest ja ehetest, mida me pidime talle kaasa viima. Minu kõrval seisev vana naine oli seega kuninga enda õde. Ta ilmselt märkas minu segadust, sest ta patsutas mulle mõistvalt õlale ning naeratas, kui ma püüdsin näost punaseks minnes ja kogeldes oma vabandust esitada.
"Sest te ei ole ennast millegagi häbistanud," teatas ta mulle ning palus mul siis kutsuda teda mitte "kõrgeauliseks emandaks", vaid Jonquiks. (lk 421)
  • Ta ei olnud naistemees, kuid tema maitse naiste suhtes oli selge igaühele, kes oli piisavalt kaua tema läheduses viibinud. Ja need, kellele ta naeratas, olid tavaliselt väikesed, ümarad ning tumedat verd naised, tihti lokkis juuste, plikaliku naeru ning väikeste pehmete kätega. Kuidas suhtuks ta sellesse pikka kahvatusse naisesse, kes riietus lihtsalt nagu teenija ning teatas, et tunneb ise aiatöid tehes suurt naudingut? Vestluse arenedes avastasin ma, et ta võis rääkida jahikullidest ning hobuse aretamisest sama vabalt nagu tallimees. Ja kui ma küsisin temalt, kuidas ta oma vaba aega veedab, rääkis ta mulle väikesest sepikojast ja metallitöötlemise riistadest ning kergitas juukseid, et näidata mulle omatehtud kõrvarõngaid. Neil olid oskuslikult sepistatud hõbedased lilleõie kroonlehed, mis hoidsid oma embuses väikest kalliskivi otsekui kastetilka. Ma olin kunagi öelnud Mollyle, et Verity väärib asjalikku ja tegusat naist, kuid nüüd kahtlesin ma, kas Kettricken suudab teda veedelda. Ma teadsin, et Verity austaks teda. Kuid kas kuninga ja tema kuninganna vahel austusest piisaks? (lk 426)
  • Ta heitis pilgu uksele hetk enne seda, kui Kettricken sealt sisse astus. Kui ta oli tuppa sisenenud, lükkas Rurisk eesriide ette ning võttis õe käest kandiku. "lstu maha," ütles ta talle karmilt. "Ja vaata, milline on teine mõrtsukaga käitumise viis." Rurisk tõstis kandikult raske kruusi ning jõi sellest suure lonksu, enne kui kruusi mulle ulatas. Ta heitis Kettrickenile veel ühe pilgu. "Ja kui see oli mürgitatud, siis tapsid sa just praegu ka oma venna." Ta murdis õunakoogi kolmeks tükiks. "Valige üks," sõnas ta mulle, võttis siis selle tüki endale ning andis minu järgmise valiku Kettrickenile. "Et te veenduksite, et toidul ei ole midagi viga."
"Ma ei näe erilist põhjust, miks te peaksite andma mulle mürki täna hommikul pärast seda, kui te tulete ja ütlete, et mind mürgitati eile õhtul," tunnistasin ma. Kuid mu maitsemeel oli ärgas ja otsis vähimatki kõrvalmaiku. Midagi sellist aga polnud. See oli rammus kihiline kook, mis oli täidetud küpsetatud õunte ning vürtsidega. (lk 435)
  • [Rurisk:] "Öelge kuningas Shrewdile järgmist. Meie rahvaarv kasvab, kuid meie käsutuses olev haritav maa on piiratud. Metsloomad suudavad elus hoida vaid teatud arvu inimesi. Saabub aeg, mil maa peab avama ennast kaubandusele, eriti nii kivine ja mägine maa, nagu on seda minu oma. Te olete võib-olla kuulnud, et Jhaampe tavade kohaselt on valitseja oma rahva teener? Mina teenin neid järgmisel kombel. Ma panen oma armastatud õe mehele lootuses võita oma rahvale teravilja, kaubateid ja madalmaade kaupu ning karjatamisõigusi aasta külmal perioodil, kui meie karjamaid katab lumi. Selle vastu olen ma valmis andma teile lisaks ka palke, võimsaid pikki palke, mida Verity oma sõjalaevade ehitamiseks vajab. Meie mägedes kasvavad valged tammepuud, millesarnaseid te pole kunagi näinud. Minu isa poleks sellega nõus. Tema suhtub elavate puude lõikamisse vanamoodsalt. Ja nagu Regalgi, peab ta teie rannikut kohustuseks, teie ookeani suureks tõkkeks. Aga mina näen seda nagu teie isa – laia, kõikidesse suundadesse kulgeva teena ja teie rannik on juurdepääs sellele. Ning ma ei näe midagi halba selles, kui kasutatakse iga-aastastes üleujutustes ja tormides langenud puid." (lk 436–437)
  • Peagi tulid teenijad sooja- ja külmaveekannudega ning puuvilja ja juustu täis vaagnaga. Manitsedes ennast, et need "teenijad" võivad olla parema päritoluga kui mina ise, kohtlesin ma neid suure viisakusega ning mõtlesin hiljem endamisi, kas polegi see mitte harmoonilise majapidamise saladus, et nii teenijat kui kuningat koheldakse võrdse viisakusega. (lk 437–438)
  • [Burrick:] "On parem, kui me püsime lahus, poiss. Parem meile mõlemale. Seal, kus pole arusaamist, ei saa olla ka mingeid arusaamatusi." (lk 443)
  • Ma kavatsesin tagasi Hirvelossi minna ning Shrewdile ja Chade'ile ette kanda. Kui nemad ütlevad, et ma olin valesti otsustanud, siis võivad nad minuga oma äranägemise järgi talitada. Kuid ma mäletasin Regali enda häält, mis kunagi ammu oli Shrewdi tsiteerinud. Ära tee midagi, mida sa ei saa olematuks teha, enne kui sa pole kaalunud, mida sa pärast selle tegemist teha ei saa. (lk 447)
  • Unenäos seisis minu voodi kõrval Narr. Ta vaatas mind ning raputas pead. "Miks ma ei suuda selgelt rääkida? Sellepärast, et sina muudad kõik nii segaseks. Ma näen läbi udu ristteed ja kes sellel alati seisab? Sina. Kas sa arvad, et ma hoian sind elus sellepärast, et ma olen sinust niivõrd lummatud? Ei. Ma teen seda sellepärast, et sa lood nii palju võimalusi. Elades annad sa meile rohkem valikuid. Mida rohkem on valikuid, seda suurem on võimalus jõuda rahulikku vette. Nii et ma ei säilita sinu elu mitte sinu enda, vaid Kuue Hertsogkonna pärast. Ja sinul lasub samasugune kohustus. Edasi elada, et teistele võimalusi luua." (lk 449)
  • "Asjalood on järgmised. FitzChivalry avastas täna õhtul, et ta on juba surnud mees. Liiga paljud inimesed teavad, et ta on salamõrtsukas. Kui ta mu tapab, siis tapad sina tema. Kui ta mind ei tapa, siis kuidas saab ta minna koju oma kuninga ette? Isegi kui kuningas talle andestab, teab pool õukonda, et ta on salamõrtsukas. See muudab ta kasutuks. Kasutud sohilapsed on kuninglikule perekonnale vaid kohustuseks." Rurisk lõpetas oma loengu klaasi põhjani kummutamisega. (lk 461)
  • Diplomaatia kunst seisneb selles, et sa tead oma vastase saladusi paremini kui tema sinu omi. (lk 469)
  • August põrnitses teda ning lahkus siis. Sirmi ei ole võimalik kuigi edukalt pauguga sulgeda, kuid ta proovis sellegipoolest. (lk 476)
  • Regal ei märganud midagi. Ta tiris mult saapad jalast ning pani need kõrvale. "Vaata, sohik," ütles ta hingetõmbeks pausi tehes. "Halastamatus loob omad seadused. Seda õpetas mulle minu ema. Inimesed kardavad meest, kes tegutseb pealtnäha tagajärgedest hoolimata. Käitu nii, nagu ei saaks sind keegi puudutada, ja keegi ei julgegi sind puudutada." (lk 481)
  • [Regal:] "Minimaalsed alibid ajavad asja ära. Kui ma püüaksin liiga agaralt süütu paista, siis võivad inimesed arvama hakata, et see läheb mulle korda. Nad võivad hakata ka ise asja vastu huvi tundma. Nii et ma lihtsalt ei tea midagi." (lk 481)