Häbelikkus

Proosa

Bulba viis pojad tagakambrisse, kust kärmesti jooksid välja kaks kena punaste kaelakeedega teenijatüdrukut, kes olid tube kraaminud. Nagu näha olid perepojad, kes ei armastanud kellelegi niisama jätta, oma tulekuga nad ära ehmatanud, või tahtsid tüdrukud lihtsalt käia oma naiseliku kombe järgi — meest nähes kiljatada ja ülepeakaela jooksu pista, pärast aga varjata hulk aega kange häbi pärast varrukaga nägu.
- Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955

Kui palju kultuuri, peale ande, näib nõudvat korrektse ja maitseka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes Tšehhov. Suured "esimese järgu geeniused" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda Nietzsche, Ibsen ega Tolstoi. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil banaalseid tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale.
- Friedebert Tuglas, "Marginaalia", 1966, lk 122

Oop tõstis käe ja lehvitas seda, möirates kelnerile. "Siia!" karjus ta. "Siin on inimesed, kes tahavad teid rahaliselt toetada. Nad kõik on aeglaselt janusse suremas."

"Üks asi, mida ma tema juures alati olen imetlenud," ütles vaim, "on tema häbelik, üksinduselembene loomus."

Ka David nägi oma roosi ainult eemalt ega saanud seda kunagi puudutada. Häbelikkus, Heakomme ja Kartus istusid nende kõrval tornitoas. Ja kui nad sealt vargsi alla hiilisid, olid Laim ja Keelepeks neid näinud. Kas neil oli ka mõni teine nimi, ei saanud David kunagi teada.
- Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund, 1966, lk 118

Kirjastaja ei olnud enam uje, või õigemini ärkas tema ujedus ainult aeg-ajalt, kui ta pidi vestlema võõraste inimestega, ja see ei paistnud enam ujedusena, vaid külma ja vaikiva salapärana. Seetõttu heidutas tema ujedus võõraid, kes tundsid enda ümber sinavat, helendavat ja jäist pilku, mis uuris ja kaalus neid teiselt pool suurt klaasist lauda, jäisest helendavast kaugusest. Ujedusest oli sel moel saanud tõhus tööriist. Ujedusest oli saanud jõud, mille vastu võõrad põrkusid nagu pimestatud liblikad vastu lampi, ja kui nad olid tulnud sinna enesekindlana, kaasas ettepanekud ja projektid, siis selle külma vaatluse mõjul, mis oli neid vaikuses puurinud ja lahanud, valdas neid vestluse lõpuks kummaline jõuetus ja segadus, ebameeldiv kahtlus, et nad on võib-olla natuke rumalad ja lihtsameelsed, haudunud täiesti tühje plaane.
- Natalia Ginzburg, "Perekonnaleksikon", tlk Heete Sahkai, LR 4-7 2026, lk 115

Kuid sama hästi võis see olla ka La Comparsita - käesoleva sajandi parim muusikapala, kui minu käest küsida. Selle tango valguses tundub tühine mistahes triumf, olgu see rahvuslik või isiklik. Ma ei õppinud kunagi tantsima, olles samavõrra häbelik kui kohmakas, kuid ma võisin kuulata neid kaeblikke helisid, ja kui kedagi polnud ligidal, liikuda nende taktis.
- Jossif Brodski, "Sõjasaak", tlk Joel Sang, rmt: "Koguja rõõm", Tallinn: Vagabund, 1996, lk 15-36

Mina ei tea teist mitte midagi, aga julgen arvata küll. Miks ma ei peaks julgema, mul on tanguteradest padi ja merevaigust madrats ja kui ma viitsin pingutada, kleepub triikraud mu külge nagu magnet.

Lihtsalt TUNDUB, et teil pole mängulisust, traagilisust, ujedust.

Häbeliku inimesena on see mulle alati suur asi, kui deit kulgeb piinlike vaikushetkedeta. Uh, see läks küll hästi, õnnitlen end hiljem. Ei olnudki kohmetu! Võimalik, et olen armunud? Ja tüüp ilmselgelt usaldab mind, jutt ju jooksis. Muudkui rääkis, peamiselt küll iseendast. Eks ta natuke igav oli, aga varsti võtsid emalikud tunded nagunii võimust. Ah et su eks oli halb su vastu? Räägi veel sellest. Tööd pole? Oh sa vaeseke! Mis, rongipileti jaoks ei ole raha? Las ma aitan…
- Jaana Davidjants, "Head tüdrukud halbadel deitidel", Feministeerium, 04.10.2016