Friedrich Nietzsche

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Friedrich Nietzsche

Friedrich Wilhelm Nietzsche (15. oktoober 1844 Röcken – 25. august 1900 Weimar) oli saksa filosoof. Tema tuntuimate teoste hulka kuuluvad "Nõnda kõneles Zarathustra" ("Also sprach Zarathustra – Ein Buch für Alle und Keinen", 1883, 1885), "Antikristus" ("Der Antichrist", 1895) ja autobiograafia "Ecce homo" (1908).

Eesti keeles on "Der Antichrist" ilmunud 1919. aastal U.L.-i tõlkes pealkirjaga "Vastkristlane" ning 2002 ja 2007 Tiiu Mikenbergi tõlkes pealkirjaga "Antikristus". "Zarathustra" ilmus 1932. aastal Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus Johannes Palla tõlkes (toimetus ja järelsõna Johannes Semper), kordustrükid kirjastuse Olion väljaandel 1993 ja 2006. 1996. aastal ilmus Jaan Unduski tõlkes "Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse", 2009. aastal Anne Lille tõlkes "Tragöödia sünd" ("Die Geburt der Tragödie", 1872), 2015 Andres Luure tõlkes "Moraali genealoogiast" ("Zur Genealogie der Moral", 1887) ning 2017 Jaanus Sooväli tõlkes "Sealpool head ja kurja" ("Jenseits von Gut und Böse", 1886).

  • Jumal on surnud! Jumal jääb surnuks! Ja meie oleme ta tapnud.
    • Gott ist tot! Gott bleibt tot! Und wir haben ihn getötet.
    • "Lõbus teadus" ("Die fröhliche Wissenschaft"), Aph. 125

Allikata tsitaadid[muuda]

  • Õnnetud abielud ei teki mitte armastuse, vaid sõpruse puudumisest.
  • Mitte see, et sa mind petsid, vaid see, et ma ei saa sind rohkem usaldada, vapustas mind.
  • Taevas pole ühtegi huvitavat inimest.
  • Mõned sünnivad postuumselt.
  • Ilma muusikata, elu oleks viga.
  • Kõik, mida valitsus ütleb, on vale, ning kõik, mis tal on, on varastatud.
  • Sa suur täht, mis oleks su õnn, poleks sul neid, kellele särada?
  • See, kes võitleb koletistega, peaks ette vaatama, et et temast endast ei saaks koletis.
  • Pole olemas fakte, on vaid tõlgendused.
  • Inimene on miski, mida peab ületama!
  • Ma kaotasin sinu ja leidsin enda.
  • Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.
  • Mõistuse jõudu võiks mõõta selle järgi, kui suures koguses tõtt suudab ta taluda, täpsemalt – mil määral mõistus on sunnitud tõde lahjendama, varjama, mahendama, summutama, moonutama.
  • "Mina tegin seda," ütleb mu mälu. – "Ma ei saanud seda teha," ütleb mu kõigutamatu uhkus. Mälu on see, mis lõpuks taganeb.
  • Endast palju rääkida – seegi võib olla üks enese varjamise viise.
  • Kõik surnuksvaikitud tõed muutuvad mürgiseks.
  • Kõik instinktid, mis ei leia väljapääsu, pöörduvad sissepoole – seda nimetan ma inimese siseelu rikastamiseks, nii kasvab inimeses see, mida hiljem nimetatakse hingeks.
  • Hing, kes tunneb, et teda armastatakse, ent ise ei armasta, paljastab oma põhjakihid: kõik madalam temas ujub pinnale.
  • Mehe ja naise ühesugused tundeelamused on tempolt siiski erinevad – seepärast ei suudagi mees ja naine teineteist kunagi päriselt mõista.
  • Mõte enesetapmisest on tugev rahustav vahend: selle mõtte toel elatakse rahulikult üle mõnedki õudsed ööd.
  • Kunst pole midagi muud kui ainult kunst. Kunst on meil selleks, et mitte tõe kätte surra.
  • Kui oskame oma südametunnistust dresseerida, siis hakkab ta isegi hammustades meid suudlema.
  • Tähtis pole igavene elu, tähtis on igavene elujanu.
  • Instinkt on intelligentseim kõigist seni avastatud intelligentsi liikidest.
  • Kunst on inimese keha ürgsete vajaduste valamine kujundite keelde.
  • Kui tähed on midagi "sinust kõrgemat", siis pole sa veel jõudnud tõelise tarkuseni.
  • Keskpärasuse õnn ongi keskpärasus.
  • Inimese mehelikkuse või naiselikkuse määr ja laad täidab tema olemuse kuni tema vaimu kõrgeima tipuni.
  • Suurte meeste eksimused on austamisväärsed, sest nad on viljakamad kui väikeste tõed.
  • Kes saavutab oma ideaali, on samal hetkel sellest üle kasvanud.
  • See, kes võitleb koletistega, peaks ette vaatama, et temast endast ei saaks koletis.
  • Rõõm on sügavam kui vaevlemine.
  • Mitte tunnete jõud, vaid nende kestvus loob suuri inimesi.

Tema kohta[muuda]

  • Kui 1889. aasta jaanuaris Turinist ja Baselist saabus teade Nietzschet tabanud vaimuhäireist, kordasid vististi mitmed neist tema veel vähestest austajatest Euroopa eri paigus, kes hakkasid juba taipama selle inimese saatuse fataalset suurust, omaette Ophelia ahastavat hüüatust:
Mis ülev vaim on kokku varisenud! ("Hamlet", 3. vaatus, 1. stseen).
Ning edasi, seal, kus monoloogis hirmsa õnnetuse üle kaevatakse ja kõlab kurbus selle võimsa mõistuse pärast, mis on oma hulluses lõhestunud ja lõgiseb nagu mõranenud kirikukell (blasted by ecstasy), on sõnad, mis niivõrd täpselt iseloomustavad Nietzschet, et näib, nagu oleksid nad öeldud just tema kohta, – me peame eriti silmas seda lõiku, kus õnnetu Ophelia, püüdes väljendada kogu oma ääretut austust Hamleti vastu, nimetab teda "eeskujuks eeskujulike seas" (The observ'd of all observers), mis Schlegeli tõlkes kõlab: "Das Merkziel der Betrachter". Meie, soovides väljendada sama mõtet, ütleksime vististi: "ületamatult külgetõmbav"; ja tõesti, vaevalt leidub terves maailmakirjanduses ning õieti kogu inimvaimu arenemise pikas ajaloos nime, millel oleks suuremat külgetõmbejõudu kui Sils-Maria eraku nimel. Ning see tõmbejõud on lähedane võimule, mida meie üle omab Shakespeare'i looming, meid läbi sajandite paeluv kurva taani printsi kuju.



  • Pealegi oli mõni aasta enne seda, kui Andresen tsiteeritud read Semperi 70. sünnipäeva puhul avaldas, Saksa DVs ilmunud ideoloogiavõitluse kogumik "Friedrich Nietzsche" (1957) Mehringi ja Lukácsi tekstidega. Viimased kujutasid endast marksistliku Nietzsche-pildi kaanonit ja toimisid sotsialismileeris Nietzschet moonutava filtrina (Nietzsche kui "kapitalismi filosoof" ja "fašismi ideoloog"). Nietzsche ja XIX sajandi sotsialismi mitmekülgsete suhete kohta, milles mängisid rolli veel Kurt Eisneri, Gustav Landaueri jpt Nietzsche-tõlgendused, esitati läänes korrektiive hiljem. Alles aastaraamatu "Nietzsche-Studien" 13. köite (1984) materjali alusel on tuvastatav, et saksa tööliseliit luges 1890ndail suurema huviga Nietzschet kui Marxi ja Bebelit.
  • Küllalt paljud neist, kes XIX sajandi lõpul ja ka XX sajandi algul kujutlesid end marksistlike sotsialistidena, olid algelised nietzscheaanid. Juba Max Falckenfeldi raamatu "Marx ja Nietzsche" (1899) näitel, kus "vana Marx" kuulutati surnuks ja elavalt tervitati "uut Marxi", võib nietzscheismi pidada revisionismi avalduseks ja marksismi allikaks.
  • "Tragöödia sündi", mille dionysoslik ja apollonlik kui "vastasprintsiibid" pole – vastupidiselt Semperile – üldsegi "Nietzsche leiutatud", ei saa mõista üksnes kunstikontekstis, väljaspool noore Nietzsche samaaegset poliitika- ja riigiteooriat. Ühtlasi pole see teos "sündinud" üksnes Schopenhaueri ja Wagneri "tähe all", nagu väidab Semper, vaid samuti Jacob Burckhardti vaimsel osalusel (ning viimasele suunatud Nietzsche "Baseli paatose" mõjul). Nietzsche autorikujundi ja vaimse arengutee kirjelduses "hüplikkust" rõhutav Semper kaldub eitama Nietzsche loomingu sisemist ühtsust, see on allikate (ka Nietzsche teise autobiograafia ehk kirjavahetuse) eiramise märk – Semperi tekstiliik on "Nietzsche-publitsistika".
  • Õpetaja varjust välja tulles on Gadamer siiski öelnud, et ta ise ei olevat Nietzsche-uurija ega nii suur mõtleja nagu Heidegger, et ehitada üles "päris oma Nietzschet". Tegelikult on oma Nietzsche loonud mitmed, ta tähtsus kultuurile on selline, et igal ajastul peab teadmisega kujundama ja ümber kujundama oma suhtumise temasse. Inimese nivelleerimist vastustava "Zarathustra" ümbruses, "Koidupuna" aforismides, on ka Nietzsche ise võtnud sõna "barbaarsuse" vastu meie "tunnetustungi" nimel, märkides, et tunnetuse "tagasiminekut" ei tahaks me ükskõik mis hinna eest.

Kirjandus[muuda]

  • Friido Toomus, "Friedrich Nietzsche: üliinimese kuulutaja". Sari "Suurmeeste elulood", nr 30, Tartu: EKS, 1936
  • Joachim Köhler, "Friedrich Nietzsche ja Cosima Wagner: alistumise kool". Tõlkinud Toomas Huik. Tallinn: Eesti Raamat, 1997
  • Stefan Zweig, "Friedrich Nietzsche". Tõlkinud Airis Erme, Tallinn: Athena, 1998
  • Joachim Köhler, "Nietzsche viimne unenägu" (biograafiline romaan Nietzsche elu lõpuaastatest). Tõlkinud Tiina Aro. Tallinn: Eesti Raamat, 2001

Välislingid[muuda]