Astronoom

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Astronoomid elavad tähetornides. August Matthias Hageni graafiline leht Tartu tähetornist 19. sajandi esimesel poolel
Algaja astonoom tutvumas pikksilmaga

Astronoom ehk täheteadlane on teadlane, kes eelistab maiste asjade asemel kosmiliste objektide uurimist.

Proosa[muuda]


  • Kui Mihkel oli alles üheksane, algas meie kodus päev vahel ka sellega, et Mitsu püüdis mind märjaks pritsida, mulle hambapastat ninna toppida, loopis mind patjadega või... Nüüd kaob ta vähestel vabadel õhtutel jalgrattaga rändama. Tal on seejuures nii tähtis nägu, nagu istuks kosmoselaeva rooli. Vahel ma isegi igatsen taga Mitsut, kes viitsis minu ja Pillega jännata. Kümnes sünnipäev paiskas mu venna minust äkki tohutusse ja kättesaamatusse kaugusse. Sama tunne võis olla keskaegsel astronoomil, kes avastab, et mitte Päike ei tiirle ümber Maa, vaid hoopis Maa ümber Päikese. Varem keerles mu vend ümber minu ja Pille, olgugi üpris kiuslikul moel. Nüüd tiirleb ta oma jalgrattaga kusagil lõpmatuse teises otsas... (lk 5-6)


  • Mulle meenus, et isa oli kunagi kõnelenud, et maa peal elavad mehed, keda kutsutakse astronoomideks, kelle ülesanne on isa tõusmise ja laskumise üle arvet pidada. Neile langes osaks surelike suur lugupidamine, nad töötasid paleedes kuningate nõuandjatena, kuid mõnikord viivitas isa ühe või teise asja pärast ning paiskas arvutused lootusetult segamini. Siis tariti astronoomid selle kuninga ette, keda nad teenisid, ja hukati petistena. Isa oli sellest kõneledes naeratanud. See oli neile paras palk, ütles isa. Päike Helios kuuletus ainult iseenda tahtele, ei olnud kellegi asi öelda, mida ta teha võtab.
"Isa," pärisin ma tol päeval, "kas me oleme parasjagu hiljaks jäänud, et astronoomid surma saata?"
"Oleme küll," vastas ta kõlisevaid ohje rapsates. Hobused sööstsid edasi, maapind meie all muutus virvarriks, veepiiril kõrgusid öö suitsused varjud. Ma ei vaadanud. Rinnus kiskus, nagu oleks keegi pesu kuivaks väänanud. Ma mõtlesin astronoomide peale. Ma kujutasin neid ette pisikeste ussikestena, vedelatena ja kõveras. Armu! kisendasid nad oma luistel põlvedel, see ei olnud meie süü, päike ise jäi hiljaks.
Päike ei jää kunagi hiljaks, vastasid kuningad oma troonidelt. Nõnda öelda on jumalateotus, seepärast peate surema! Ja nii langesid kirved ning raiusid halastust anuvad mehed pooleks. (lk 15-16)