Mine sisu juurde

Auväärsus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Lugupidamine)

Proosa

[muuda]
  • VII. Mõned soovivad saada kuulsaks ja lugupeetuks, arvates, et sel moel saavutavad nad inimeste ees turvalisuse; seega, kui selliste inimeste elu tõesti on turvaline, on nad omandanud loomupärase hüve; kui see aga ei ole turvaline, siis ei ole neil seda, mille poole nad algusest peale oma loomu iseärasuse tõttu on püüelnud.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • Elada mr. Gleggist kauem ja kõnelda temast kiitvalt kui inimesest, kellel küll olid oma puudused, kuid kes oma naisele siiski liiga ei teinud, vaatamata vaeste sugulaste rohkusele, saada veelgi sagedamini kapitali intresse ja peita raha salanurkadesse, vedades ninapidi kõige nutikamaidki vargaid (pangad ja rahakapid alandasid mrs. Gleggi arvates raha omamise naudingu nullini — niisama hästi oleks võinud neelata toitu tablettides), ja lõpuks — olla lugupeetav nii oma suguseltsis kui ka ümbruses, millele võib loota ainult naine, kelle väärikale minevikule ja olevikule lisandub veel hästi kindlustatud lese seisund, kõik see koos andis meelitava ja lepitava tulevikupildi.
    • George Eliot, "Veski Flossi jõel", 1. raamat, 12. peatükk. Tõlkinud Valda Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 117


  • 66. Samuti on laps kohustatud igati kaitsma, toetama, aitama ja trööstima neid, kelle abil ta ise ellu on astunud ning on saanud küpseks kõikideks elu naudinguteks. Sellest kohustusest ei saa lapsi vabastada ükski riik ega vabadus. Kuid see ei tähenda sugugi vanematele käsuvõimu andmist oma laste üle ega voli teha seadusi ja võõrandada oma äranägemise järgi laste elu või vabadust. Üks asi on võlgneda austust, lugupidamist, tänutunnet ja abi, teine asi on nõuda lastelt täielikku kuuletumist ja allumist.
    • John Locke, "Teine traktaat valitsemisest: essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest ja eesmärgist", tlk Alar Kilp, Akadeemia 3-8/2007


  • "Ta on ju täitsa tavaline tüdruk," ütlesid kodused, "riidekauplusest". Mis siis? Teised naised ei tea ka midagi ega ole midagi õppinud. See tähendas Tonkale pitserit külge lüüa, selja peale, kust seda enam ära ei saa. Inimene peab midagi õppinud olema, tal peavad põhimõtted olema, ühiskondlik positsioon, — seda tähendasid need sõnad, ta peab lugupeetud olema; inimest ei või niisama usaldada. Ja missugused olid siis need, kellel see kõik olemas oli, keda võis usaldada? (lk 65)



  • Onkel Joosepit nägin ainult mõned korrad Rummusaarel, aga tanta Amanda käis seal sageli. Ta tuli enamasti ette teatamata ja jala, kuigi jaamast oli sinna tolle aja mõõtude järgi kaksteistkümmend versta. Ta tuli tühjade korvide ja kottidega, aga ära minnes tõsteti need vankrile. Ta oli ilusasti riides ja kandis kübarat. Vanaema pidas tast lugu. Vist sellepärast, et Amanda oli noorelt saksu teeninud, ja kui vanaisa, keda minu silmad pole näinud, kord Joosepile külla läinud, pannud Amanda ta kahe lina vahele magama. Vanaema rääkis mulle sellest mitu korda.
Aga onunaine, Tilde, ei jaganud seda lugupidamist. Tema ütles vahel Amanda kohta "va hilpharakas" ja "ahnepäits".
Mis minusse puutub, siis pidasin tantast kui kunagisest saksateenijast ja ilusais riideis linnainimesest ka lugu, aga seejuures ei meeldinud ta mulle ometi hästi. Sellepärast, et ta minuga porises: "Mis sa käid, tagumik torus, just nagu vana eit"; või: "Mis sa seisad, käed kõhu peal ristis, just nagu vana eit." Ja tema nõudis, et ma pean teretades "niksu" tegema, ega olnud kunagi minu "niksuga" päris rahul.
Küllap Amandal oli märkuste tegemiseks põhjustki. Kasvades vanade inimeste seas olin isegi muutunud väikeseks vanainimeseks. (lk 13)

Draama

[muuda]
  • [Dorine:] Vanaks jäädes just nii toimib iga kokett:
    kui kaovad austajad, siis oma tuska peites
    auväärsust teesklema ta hakkab meeleheites.
    Silma temale muud ei paistagi kui vead.
    Ta laidab igaüht, ei leia kuskil head.
    Küll patte paljastab ta harda õhinaga,
    kuid ainult kadedus on vaga maski taga.
    Et ise vana on, ka teiste juures neab
    rõõme, milleta nüüd läbi ajama peab.
    • Molière, "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen. Tõlkinud August Sang. Rmt: Molière, "Tartuffe ehk Petis". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1961, lk 13