Korv

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Fede Galizia (1578-1630), "Virsikukorv jasmiini- ja nelgiõitega", s.d.
Louise Moillon (1610–1696), "Turul" (17. saj esimene pool)
Nanine Vallain, "Istuv naine korviga" (u 1797)
Ida Peterson (1822-1849), "Lilled korvis", s.d.
Ingeborg Westfelt-Eggertz, "Hommik, Trouville" (1888)


Piibel[muuda]

  • Ja Jeesus käskis rahvahulkadel istuda rohule, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis ning andis leivad jüngrite kätte, jüngrid aga andsid need rahvale.
20 Ja kõik sõid ja said kõhud täis. Ja ülejäänud palakesi korjati kaksteist korvitäit.
21 Aga sööjaid oli ligi viis tuhat meest, peale selle veel naised ja lapsed.


Proosa[muuda]

  • Vett ammutav käsi on esimene anum. Mõlema käe kokkupõimuvad sõrmed moodustavad esimese korvi.
    • Elias Canetti, "Massid ja võim"; tõlkinud Mati Sirkel. Vagabund, 2000, lk 287


  • Ta armastas jutustada lugusid ajaloost ja sellest, kuidas kuskil vabaduse eest võideldud. Eriti vaimustasid teda buurid, kes pidid olema nii osavad, et võisid pähkli teise hammaste vahelt puruks lasta. Et ka nii osavaks saada, meisterdas Joss vibusid ja kihutas nooli lendavatele põrnikatele järele. Kuid aeg-ajalt sai temast praktiline töömees. Siis tegi ta korve, tillukesi munajaid marjakorve ja suuri väljavenitatud magudega kartulikorve.
    • Veera Saar, "Õnnesärgis", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 14



Luule[muuda]

Mardikas kord marjul käis,
maasikaid sai korvitäis.
Kodus rõõmsalt maigutas,
marjad potti paigutas,
pliidi ääres aega veetis,
maasikatest moosi keetis.

  • Erika Esop, "Moosikeetja" kogus "Lõbus tuul" (1988), lk 66


Kel jätkub tundmist paljude nälja jaoks,
tugevaks sel sõnuksin korvisanga,
et kannataks tuua kõigile lõhnavat leiba.

  • Milvi Seping, "***, Debora Vaarandile", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 36


Tähtede kuremarjad nopitakse saatuse suurde
vitstest punutud korvi.


...
Punasepealise pilviku
poja pilk sambla sees tabas.

Alarm. Ja pohlad kus verevad
vaiguste mändide juuril,
rinnutsi ründame perega,
kandes korvisid suuri.


Kuhu said mu silmad? Kõrvad kurdiks unusid.
Kuulen ainult tuld, mis aiakurmus huugamas.
Sääl mu silmad ongi. Saamatu veel suuga ma
hellitan neid leeke, mis mu ühte punusid
selle juunitunniga, mis uurdub nagu orv
lünkadeta aastamüüri sees, ja orvis korv
kaunidust, ja kauniduse sees mu maiad käed
sõrmeotstest õlgadeni...

  • Paul-Eerik Rummo, "Õitsva mandlipuu juures" kogus "Ajapinde ajab" (1985), lk 32