Kaks

Kaks on arv ja number, mis täisarvuna järgneb ühele ja eelneb kolmele. Kaks märgitakse araabia numbriga 2 ja Rooma numbriga II.

Kaks algust minus: süda ja mu liha.
Neid ühendand on armastus ja viha.
Käib ingel ühes majas saatanaga.

Võib öelda, et maailmas on kaht sorti inimesi: need, kes pidevalt jagavad kogu maailma inimesi kahte sorti, ja need, kes seda ei tee. Mõlemad sordid on seltskondlikus suhtluses äärmiselt ebameeldivad, nii et maailma ei jäägi praktiliselt mitte kedagi, keda tunda tahaks.
- Robert Benchley ajakirjas Vanity Fair, veebruar 1920^[1]

Kahte lõpmatust avastada pole võimalik, see oleks loogiline viga. Ja sel loogikal on absoluutne kehtivus. On kaks selgelt eristuvat konkreetset lõpmatust, näiteks mina ja sina, lugeja, ehkki tundub, et lõpmatusi saab olemas olla ainult üks. Aga näe, on juba kaks - ja siit hakkabki peale humanitaarne mõtlemine: kahe lõpmatuse mõistest.
- Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest". (Eesti mõttelugu 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 11

Vanasõnad[muuda]

Aasta teeb mehe vanaks, kaks lapse kavalaks.
Hea lugu laseb ennast kaks korda laulda.
Ei kaht asja või korraga teha.
Ei kahte head või saada.
Igal asjal kaks otsa.
Inimene läheb aasta vanemaks, kaks targemaks.
Kaks kassi ei sünni ühte kotti.
Kaks kolmat ei jätä.
Kaks kõnelevad, kolmas olgu vait.
Kaks leekuningat ei mahu ühe katuse alla.
Kaks silma ulatuvad kaugemale kui üks.
Kaks uhket ei või üheskoos käia.
Kui kaks kaubal, siis kolmas kõrval.
Kui kaks kauplevad, vaadaku kolmas kaugelt.
Kui kaks muna pärast tülis, pistab kolmas ta suhu.
Mees mehe vastu, kaks meest kahe vastu (kuradi vastu).
Olgu kas kaks suitsu suus, poiss jääb ikka poisiks.
Töötegijale teng, hoolekandjale kaks.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929