Maailm

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Maailm on inimese subjektiivses tajus tema ümber olev kõiksus. Põhimõtteliselt eksisteerib kõiksus edasi ka ilma inimeseta, kuid siis ei näe keegi seda enam maailmana. Vaatepunktipõhise lähenemise tõttu peetakse maailmaks kas universumit või inimese lähemat ümbrust, sel juhul eelkõige planeeti Maa. Antropotsentrismist kõneleb ka eestikeelne sõna maailm, mis koosneb sõnadest maa ja ilm, tähistades maapinnal seisja vaatepunktist eristuva kahe pinna vastandust: füüsiline maapind all ja illusoorne pind taevas üleval moodustavad maailmana ühtse dialektilise terviku. Universumi inimsõltumatus struktuuris niisugune vastandus ei kajastu.

Proosa[muuda]

  • Me võime maailma tundma õppida, kuipalju tahame, ta säilitab ikka nii päeva- kui ka ööpoole. (lk 34)
  • Maailm on kell, millel mõra sees, ta koliseb, aga ei helise. (lk 34)
  • Me tunneme ainult üht maailma — maailma inimese suhtes; me ei taha mingisugust kunsti peale ühe, mis on selle suhte jäljend. (lk 35)



  • Tõlgendamine on maailma vaesestamine ja kurnamine - et luua "tähenduste" varjuilm. See on maailma muutmine selleks maailmaks. ("Selleks maailmaks"! Justkui oleks olemas mõni teine.)
Maailm, meie maailm, on juba küllalt kurnatud ja vaesestatud. Kadugu kõik selle duplikaadid, kuni me taas kogeme vahetumalt seda, mis meil on. (lk 16)
  • Susan Sontag, "Tõlgendamise vastu", rmt: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk Berk Vaher, 2002


  • Kõik, mis on väljaspool maailma - ja kõik hea on väljaspool maailma -, on alati otse maailma südames. Mitte kuskil mujal.


  • Ta hoiab pilgu kätel, et pea ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, tähed kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma valgus. (lk 7)
  • Maailm tema all on nagu laiali laotatud vaip, mis koosneb majadest, tänavatest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inimkops, aga tema jaoks ei ole siin tulevikku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, haiguse märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele tüdrukule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid nähtamatud trellid, tummad näod pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat hallust taga igatsema. Temas pole midagi erilist, mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi alasti olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süütegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud ahelad, mis hoiavad teda vangistuses ja üksinduses. (lk 7-8)
  • Kunagi arvasin, et meie perekonda on õnnistatud erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, väljavalitud, ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin vanade meestega, kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja majesteetidest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat kuldne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16)


  • Kui härra Greenleafi raha on otsas, ei tulegi Tom võib-olla Ameerikasse tagasi. Ehk leiab ta huvitava tööotsa näiteks hotellis, kus vajatakse terast nägusat inglise keelt kõnelevat töötajat. Või siis saab temast mõne Euroopa firma esindaja, kes reisib mööda maailma ringi. Või on kellelgi vaja täpselt temasugust noormeest, kes juhiks autot, arvutaks kiiresti, lahutaks elatanud vanaema meelt, oleks tütre tantsupartner. Tom oli mitmekülgne ja maailm oli avar! Ta vandus endale, et hoiab töökohta hoolega. Kannatlikkus ja püsivus! Üles ja edasi! (lk 26-27)
  • Tom mäletas, kuidas oli end tundnud, kui oli New Yorgis kohe esimese kuuga kaubalaost lahti lastud. Teda oli peetud tööl vähem kui kaks nädalat, sest ta oli nõrk ega jaksanud kaheksa tundi päevas apelsinikaste tõsta, aga ta oli rühmanud, mis jaksas, et teda ei vallandataks, ning mäletas, kui kohutavalt ülekohtuseks ta oli vallandamist pidanud. Ta oli jõudnud otsusele, et elus tuleb looma moodi rabada, olla niisama vintske nagu teised kaubalaos töötavad jõujuurikad — või nälgida. Ta mäletas, et oli kohe pärast seda varasta­nud poest leivapätsi, viinud koju ning pistnud kinni, tundes, et maailm võlgneb talle pätsi leiba — ja enamgi. (lk 29-30)
  • Tom kahetses ainult seda, et ta polnud jõudnud kogu maailma näha. Ta tahtis käia Austraalias. Ja Indias. Ta tahtis käia Jaapanis. Ja Lõuna-Ameerikas. Näha nende maade kunsti — ja surra, mõtles Tom. Ta oli kunstist palju õppinud, koguni Dickie keskpäraseid maale jäljendades. Pariisi ja Rooma kunstigaleriides oli ta avastanud, et tunneb maalide vastu suurt huvi. Varem polnud ta seda märganud — aga vahest polnud seda huvi varem olnudki. Tom ise ei tahtnud kunstnikuks saada, aga kui oleks raha, mõtles ta, siis koguks ta suurima rõõmuga maale ja aitaks noori kunstnikke. (lk 187-188)


  • Rummusaare oli üksiktalu, surutud metsa ja raba vahelisse siilu. Vanatare taga kerkis põld veerjaks. Keldrimäeks kutsuti seda põldu, sest selle kõige kõrgemas kohas oli kelder. Sealt, keldrikatuselt käisin vaatamas maailma — lähimat naabertalu. (lk 5)
  • Õnneks polnud mu esimene rongisõit pikk. Järgmises jaamas rongilt maha tulles oli mul tunne, et olen väga kardetavast olukorrast terve nahaga pääsenud, ja ma arvasin, et olen juba rohkem näinud kui maailmas üldse tohiks ollagi. (lk 21)

Luule[muuda]

See maailm, mis elab sinus,
mis sinuga ühte loodi,
on sama vana kui sina
ja veidi su enda moodi.


Mured uued!
Tahan uut maailma
luua, liita, tõsta ruutu ta.
Ei saa mitte! Füüsika on vahel!
Plancki konstant, see ei taha muutuda.


Ma pahvin paberossi, sest
saan uima imeõndsa.
Kuid iga tühjaksimet kest
käib kaares rentslikõntsa.

Nii sinisuitsu Looja kops
pea suigutab me trotsi
ja maailm on ta tuhatops
täis paberossiotsi.


Tibupoeg koorub kuldmunast,
vaatab uudistavalt maailma ja näeb,
et kõik on nii nagu vaja:
apelsin muutub riigiõunaks,
mesilassülem kasvab rahvaks,
peremärgid lähevad hinda,
iga inimene leiab üles enda käekirja.

  • Lea Mändmets, "*Nähtamatuse mask purunes...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 7

Vanasõnad[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel