Lea Mändmets

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Lea Mändmets (kodanikunimi Leatar-Lea Kelder, sündinud 10. veebruaril 1963 Viljandis) on eesti kirjanik, õpetaja ja teatritegelane.


"Mullumuiste"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Lea Mändmets, "Mullumuiste", 2017.


Tibupoeg koorub kuldmunast,
vaatab uudistavalt maailma ja näeb,
et kõik on nii nagu vaja:
apelsin muutub riigiõunaks,
mesilassülem kasvab rahvaks,
peremärgid lähevad hinda,
iga inimene leiab üles enda käekirja.

  • "*Nähtamatuse mask purunes...", lk 7


Mullu, kui Põhjamaa kargus
lausa kõrvetama hakkas,
saidki inimesed aru,
et elada vast tuleb nagu muiste.
"Tuleb talgud korraldada," inimesed arvasid.
"Tuleb maa korda teha," inimesed kinnitasid.
Taevataat kuulas neid ja lausus pikaldaselt:
"Olgu.
Saagu siis mullumuistne elulaad."
Ja nende sõnadega lõi ta uue valguse
inimeste hinge.

  • "*Mullu, kui Põhjamaa kargus...", lk 8


Igivana Muinasaeg sirutab end hommiktunnil.
On puutehetk.
Ritsikliblikas lennutab end ta õlale ja siristab
kuuldamatult:
"No nii, inimesed, kas oli kord kord?"
Aeg viskab õlgadelt väsinud tolmumantli ja
sõnab:
"Ah! Inimesed! Tuleb uus aeg, tuleb uus
vanaaeg. On's teil labidavarred terved?"
Inimesed noogutavad ja vaikivad müürina.
Rehapulgad hakkavad naerma.

  • "*Igivana Muinasaeg sirutab end hommiktunnil", lk 9


Ürgema vaatab oma kolmanda silmaga
maapõue.
Maa all, just kaevukohas, on ristuvad allikad.
Ürgema viskab pilgu labakute kindakirjale.
Samad märgid siingi.
Muistseid loitsusõnu
oskab Ürgema lugeda nii siit kui sealt.

  • "*Ürgema võtab kaelkoogud...", lk 11


Ürgema astub kännule, paneb käed vaheliti
ja vaatab üles.
Ilmataat sulgeb silmad - on ju veidi valus
vaadata otsekohesusse.
...
"Kuula mind," tasandab Ürgema oma häält.
"Ma kuulan sind."
"Kuula mind," kostab Ürgema sosin.
"Ma kuulan sind."
Vaikusest kasvab välja Ürgema tänu.

  • "*Ürgema astub kännule, paneb käed vaheliti...", lk 12


Ürgema patsutab neli korda kasetüvele.
Ta teab, et maailmapuu on endasse kogunud
aegade mahla.
Nelja ilmakaare poole paneb Ürgema ämbrid
ja lööb neli korda käsi kokku.
Mahl purskub jugadena.
...
"Vaadake nüüd, inimesed!" sõnab Taat
leebelt. "On aeg.
On püha õhtusöömaaeg."
Ja et Ritsikliblikas oma tiibu julgeb
võbistada, lausub Taat oma kuulsad sõnad:
"Linnupetet teile!"

  • "*Ürgema teeb neli tiiru ümber maailmapuu...", lk 14


Ürgema loeb silbid kokku.
Nüüd hakkavad need ta kõrvus helisema.
Ürgema keerutab käega noodivõtme
ja riputab tähed viiele joonele turnima.
Nii sünnib lugulaul.

  • "*Ürgema võõraid sõnu loeb ja õlgu kehitab...", lk 15


"Näed sa?" sõnab Ürgema ja pistab
taevavõtme hingepuu ukseauku.
Hingepuu kasvatab endale tuhat ja üks
kroonlehte.
"Lootus? Lootos?" hakkab siristama
Ritsikliblikas.
"Ikka lootus," teatab Ürgema asjatundlikult.
Hingepuu jääb seisma lootuse tõlvikuna.

  • "Ürgema võtab suure aidavõtme...", lk 16


Taevataat piilub üle pilve serva.
Ta on Jeeriku pasunat puhunud,
ta on teinud tormi veeklaasis,
ta on malet mänginud.
"Kui ilm tujutseb, siis on Taevataadil igav,"
kuuleb ta sõnumit inimestelt.
"Mis jutt see küll on?" pomiseb Taat.
...
Ta näeb, kuidas mullast võrsub
tuhande ja ühe kuldkollase õiega vägihein.
Sihvaka tõlvikuna seisab vägihein muulukate
keskel - öökuninganna ootel.
Taevataadil pole tujutsemiseks enam põhjust.

  • "*Taevataat piilub üle pilve serva...", lk 17


"Kas soovid veidi puhata?" pärib Ürgema
Atlaselt.
"Tahan palju puhata."
"Kui kaua siis?" uudishimutseb Ürgema.
"Neli pööripäeva."
"Olgu. Ma aitan sind. Aga vaid siis, kui
annad oma sõna."
"Võta!" ütleb Atlas ja poetab sõna Ürgema
pihku.
"See on ilus sõna," naeratab Ürgema.
Ürgema hakkab kahe käega toetama
taevavõlvi.
Ta on ju palju kordi aknakardinaid sättinud,
palju puhast pesu kuivama riputanud.
Ei ole taevavõlvi hoidmine tema jaoks raske
töö.

  • "*Atlase jalad hakkavad värisema...", lk 18

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel