Puhkus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Van Gogh, "Siesta", 1890-1891.

Puhkus on aeg, mil ei tehta tööd (vähemalt teoorias). Populaarsed puhkuseviisid on näiteks reisimine ja lamamine.

Piibel[muuda]

  • Ja ta tuli kolmandat korda ja ütles neile: "Teie muudkui magate ja puhkate! Küllalt! Tund on tulnud, vaata, Inimese Poeg antakse patuste kätte!
42 Tõuske üles, läki! Ennäe, mu äraandja on lähedal!"

Proosa[muuda]

  • Minu nõuanne on: mitte ülemäära pingutada ning ebaproduktiivseid päevi ja tunde pigem surnuks lüüa ja maha magada kui püüda sellistel päevadel teha midagi, millest hiljem ei ole mingit rõõmu.



  • [K]õigil varasematel riigipeadel oli ette nähtud õigus võtta puhkust. Aga seda puhkust ei saanud välja võtta sellepärast, et seadusandja oli kujundanud olukorra, kus riigikogu esimees peaks loobuma oma riigikogu mandaadist, tulema Kadriorgu asendama riigipead ja riigikokku peaks tema asemele tulema asendusliige. Poleks reaalne niimoodi teha iga kord, kui president võtab kolmeks või viieks päevaks või nädalaks puhkuse.
Seetõttu tekkiski olukord, et paberite järgi ükski president ei puhanud, kuigi tegelikkuses nad muidugi puhkasid, kui oli võimalik võtta vabu päevi.
See seadus muudeti meie palvel ära: nüüd on nii nagu parlamendi liikmetelgi, et president puhkab siis, kui see on võimalik. Seda ei vormistata puhkusena: sa võtad endiselt telefoni, tuled kohe kohale, kui seda on vaja, keegi sind ei asenda. Ja kui töögraafik võimaldab, saab mõned päevad või koolivaheajanädala võtta ka rahulikumalt, nii et igapäevane kontoris viibimine pole tingimata vajalik. Nii on see loogiline ja toimib enamikus riikides maailmas.


Vastandumise asemel võib hea tahtmise juures siduda taoismi moodi isiklikke otsinguid, mööda kiira-käära radasid vaimses liikumises olekut ka realistliku aktiivpuhkusega. Eks ole tubli puhkajagi eesmärk õnnelikum elu, sisemine rahu ja harmoonia.


  • Valamosse asumine oli tema Heinävesile tulekuga iseenesestmõistetavalt seotud. Kui ta oli kogenud kloostri rahu, kus keegi teda kellegagi suhtlema ei sundinud, aga kus ta soovi korral intelligentse vestluskaaslase leidis, hakkas talle seal meeldima. Jumalateenistusele võis tahtmise korral minna, aga keegi ei palunud neist osa võtta. Jumalateenistuse "kõikide meelte esteetika" võlus muidugi ka teda, nagu kogu see ilu, mille keskel ta hetke elada võis.
Päevad kloostris olid täielik puhkus Pentti Saarikoskiks olemisest. Usun, et ta tundis end kloostris vabamalt, kui oli aastakümneid mujal tundnud. (lk 201)