Mine sisu juurde

Võsu

Allikas: Vikitsitaadid


Proosa[muuda]

  • Küll tulevad needsamad aastaajad, seesama soojus ja külmus, needsamad tuuled ja tormid, külvid ja lõikused, õitsemised ja närtsimised jne. siin maa peal ikka jälle uuesti tagasi, ometi ei õitse tänavu just mitte seesama lilleõis, mis mineval kevadel õitses, vaid temasugune uus võsu õitseb oma korda, ei kanna mitte seesama kõrs viljapead, mis mineval sügisel kandis, vaid uuest terast võsunud kõrs, ei ole mitte mineva-aastane õun tänavu uuesti puu otsas rippumas, vaid see on uue õilme uus vili, mis seal punapalgel läigib. Ei saa inimene mitte ühte mõtet, mitte ühte sõna ega tegu enam selsamal viisil, mõjul uuendada, kuidas ta seda kahe aasta eest tagasi mõtelnud, ütelnud, teinud, sest mis korra on mööda läinud, see on kadunud, ainult ta seeme võib uut vilja kanda.
    • Lilli Suburg, "Linda, rahva tütar", rmt: "Kogutud kirjatööd" (2002), lk 162


  • Sotsialism tuli muidugi võitma, sest kogu ajastu pitser - masinakultuur, tehnika - pidi viima selleni, et võim läheb enamuse, mitte kõige targemate kätte. Seni kui areng kutsub uut initsiatiivi üles näitama - ja siis saavad kõige targemad või ettevõtlikumad masside hulgast võimaluse üles ronida ja siis on jälle olemas ülemklass ja alamklass kui normaalne nähtus. Uus moraal - ta oli näinud ainult seda, et see võrsub - ajab rõõmsalt võsusid; nähtus on tõenäoliselt sama vana kui inimkond, nii nagu näeb seda tuulemurrus või lagedaks raiutud mäenõlval: see, mis võsusid ajab ja levib, on enamasti seal ka varem kasvanud, aga varjus. Aja jooksul kasvab mets uuesti peale - uus moraal. See tähendab, et seal on ju midagi, mis ütleb, et metsapiir alaneb - kiltmaa, mis on kariloomade tallata, levib allapoole. Sinna ei ole midagi parata - maa vaesub niiviisi, kui ei olda nõus ohvreid tooma ja kaua ootama, et tulemusi näha saada.
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 88-89


  • Eino Leino kraabib mind küüntega ja hiljem silitab käppadega, turris karvaga karumõmm. Täna õhtul tundsin esimest korda tema vastu viha. Kõige rohkem sellepärast, et tundsin nii selgelt, kuidas ta on pea segi ajanud lugematutel teistel naistel. Ma otsustasin vastu hakata. Tahan tappa oma armastuse tema vastu süstemaatiliselt ja arukalt - mitte metsikult ega vägivaldselt - see võiks ebaõnnestuda; mina tapan, nagu tapetakse haavapuud: kõik võsud ja kaugemad juured kistakse välja ja kuivatatakse ära ning alles lõpuks saetakse kogu ilu ise küttepuudeks. Ka mina teen nüüd nii.


  • Orhideede üks iseärasusi on nn. puhkuseaastad - risoom või mugul püsib mullas puhkeolekus ega kasvata ainsatki rohelist lehte. See muudab keeruliseks uurija töö: uued leiukohad võivad jääda avastamata ja teada olevate hilisem kontroll võib anda eksitavaid andmeid; ühekordse vaatlusega on võimatu hinnata orhideepopulatsiooni tegelikku suurust või elujõulisust.
Minu vaatlusruudul on kahe aastakümne jooksul kasvanud seitse punase tolmpea taime, tean täpselt nende asukohti ja olen jälginud elukäike. Ainult kahel aastal kasvatasid kõik seitse maapealse võsu, nii mõnelgi suvel ei leidnud ma ühtegi. Taimed on endale aeg-ajalt lubanud puhkust.

Luule[muuda]

Kes kaunis on, peab andma vastse võsu,
et iialgi ei hääbuks ilu roos,
kui saab vanast põõsast surma õsu,
ta mälestus jääks kestma järelsoos.


Näe, lihavaks löönd võsuluu
ja okste puntras hargneb sõlm
ja paisub pungi-punglev puu:
kui laine laiub metsahõlm.

  • Marie Under, "Kevad" [1923], rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, 1967, lk 281


Nad mööduvad öö kurvist, vaevalt teades,
et ühes majas ema süles hoiab nutvat last
ning annab talle endast nagu paju elumahla.
Ning tärkab ise, võrseid võsub.

Kord tuleb sügis. Vana naine nurmelt küpset vilja õsub
ning murdub kõrrelt. Kustub. Lakkab elamast.

  • Maie Remmel, "Isa inkarnatsioon" 7 kogus "Polüfooniline karneval" (1985), lk 26

Vanasõnad[muuda]

  • Kuidas känd, nõnda võsu.
  • Talupoja sugu ja paju võsu ei kaota keegi ära.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929