Rahvamass

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Massid)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Franz Wilhelm Seiwert, "Mass" (1931)

Proosa[muuda]

  • D'Artagnan sammus ees. Ta küünarnukk, ranne ja õlg moodustasid talva, mille ta oskas inimmassi suruda ja seda lõhestada ning osadeks lõhkuda nagu puuhalu. Tihti võttis ta abiks oma raudse mõõgapideme. Selle torkas ta kõige mässulisemate vastaste ribide vahele ja kasutas seda hoovana või kangina, eraldades vajaduse korral mehe naisest, onu vennapojast, venna vennast. Ja kõike seda tegi ta nii loomulikult, nii meeldiva naeratusega, et oleks tarvis olnud pronksist ribisid, et mitte karjatada, kui mõõgapide oma tööd tegi, ja teemandist südameid, et mitte lasta end võluda naeratusest, mis lehvis musketäri huulil.
Sõbrale järgnedes hoolitses Raoul naiste eest, kes imetlesid ta ilu, ja hoidis vaos mehi, kes said tunda ta lihaste kõvadust, ning sellise manöövri abil lõhestasid nad pisut liiga paksu ja räpast rahvavoogu.


  • Sotsialism tuli muidugi võitma, sest kogu ajastu pitser - masinakultuur, tehnika - pidi viima selleni, et võim läheb enamuse, mitte kõige targemate kätte. Seni kui areng kutsub uut initsiatiivi üles näitama - ja siis saavad kõige targemad või ettevõtlikumad masside hulgast võimaluse üles ronida ja siis on jälle olemas ülemklass ja alamklass kui normaalne nähtus. Uus moraal - ta oli näinud ainult seda, et see võrsub - ajab rõõmsalt võsusid; nähtus on tõenäoliselt sama vana kui inimkond, nii nagu näeb seda tuulemurrus või lagedaks raiutud mäenõlval: see, mis võsusid ajab ja levib, on enamasti seal ka varem kasvanud, aga varjus. Aja jooksul kasvab mets uuesti peale - uus moraal. See tähendab, et seal on ju midagi, mis ütleb, et metsapiir alaneb - kiltmaa, mis on kariloomade tallata, levib allapoole. Sinna ei ole midagi parata - maa vaesub niiviisi, kui ei olda nõus ohvreid tooma ja kaua ootama, et tulemusi näha saada.
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 88-89


  • Jumalusele ei suudeta inimlikke nõrkusi andeks anda; pettumuses paisatakse jumalus troonilt alla mudaauku, jäetakse sinna mädanema, ei suudeta sealt teda enam välja tõsta, ei suudeta surmatunnini andeks anda. Pettumuses ollakse armutu ja ülekohtune, siis pole vihal äärt ega piiri; pettumuses pillutakse jumalus kividega surnuks või kistakse elavalt lõhki. Ja häda veel, kui pettub suur rahvahulk! Ei ole tigedamat looma maailmas, kui pettunud rahvahulk.
Kõige hädaohtlikum ja tänamatum on olla kellegi poolt jumaldatud. (lk 62)
  • Nii hõljus ja liikus varsti terve maa oktoobri tõukel. Suurem ja ägedam oli liikumine linnas. Maal oli tõusmine linna järelkajana madalam ja pehmem. Hulk on inertne niisama seismises kui liikumises. On ta kord juba liikvel, siis ei suuda ta ennast ise seisma panna, vaid selleks on vastusurvet vaja. Hulgal enesel puudub mõistus, puuduvad enesetaltsutamise, piiramise närvid ja ta võib omapead liikumises areneda lõpuliku hävimiseni. Hävitamise tuhinas kaotab ta objektiivsuse ja ülevaatlikkuse tunde, ette- ja tahanägemise arusaamise. Mass on samasel juhtumil instinktide mängukanniks saanud, on nagu eksinud kari laanes, kes kaotanud rõhtloodse tasakaalu ja tormab meelesegaduses just vastuoksa. (lk 66-67)
    • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010


  • Siin jaamas ei andnud ema mulle aega ümber vahtida. Jõudsin ainult näha, et siingi oli suur parv inimesi. Ma ei osanud Rummusaarel tõesti arvata, et üldse leidus nii palju inimesi, kui ma nüüd neid juba näinud olin. Nende rohkus hakkas mind juba häirima ja tüütama.


  • Inimene ei karda midagi rohkem kui tundmatu puudutust. (lk 13)
  • Ainult mass võib lunastada inimese sellest puudutusehirmust. (lk 14)
  • Massi esimene ja ülim omadus on tung kasvada. Ta tahab endasse haarata igaühe, kes talle kättesaadav. Temaga võib liituda igaüks, kel iganes inimese kuju. Loomulik mass on avatud mass: tema kasvul pole üldse mingeid piire. (lk 15)
  • Tähtsaim massi sees toimuv protsess on vabanemine pingest. Enne seda massi tegelikult ei ole, alles pingest vabanemine loob massi. Ta on see silmapilk, mil kõik temasse kuuluvad vabanevad oma erinevustest ja tunnevad end võrdsena.
  • Kõige meelsamini hävitab mass maju ja esemeid. Kuna sageli on tegu haprate asjadega nagu aknaklaasid, peeglid, vaasid, pildid, lauanõud, siis kaldutakse arvama, et just esemete haprus on see, mis ahvatleb massi hävitustööle. On küll kindlasti õige, et hävitamise lärm, lauanõude purunemine, aknaklaaside klirin lisab olulisel määral sellest tuntavat rõõmu: need on uue olevuse jõulised eluavaldused, vastsündinu kisa. Lärmi armastatakse ka seetõttu, et seda on nii kerge esile kutsuda, kõik karjub üheskoos kaasa ja klirin on asjade aplaus. (lk 19)
  • Mass on alati nagu kindlus piiramisrõngas, kuid teda piiratakse kahelt poolt: tal on vaenlane müüride taga ja tal on vaenlane keldris. (lk 25)
  • Kollektiivseid ühtsusi, mis ei koosne inimestest ja mida ometi tajutakse massidena, nimetan ma massisümboleiks. Säärased ühtsused on vili, mets, vihm, tuul, liiv, meri ja tuli. Neil kõigil on olulised massi omadused. Ehkki nad ei koosne inimestest, meenutavad nad massi ja etendavad sümboolselt massi osa müüdis ja unenäos, kõnes ja laulus. (lk 96)
    • Elias Canetti, "Massid ja võim". Tõlkinud Mati Sirkel. Vagabund 2000


  • Sulgeda maailma tabamatu printsiip mingisse inimese kuju ja näo järgi vermitud Isiksusse tundub mulle pühaduseteotusena, kuid samas ja kõigest hoolimata tajun ma mingi jumala osadust selles ihus, mis homme suitsuks muutub. Kui ma ütleksin, et just see jumal käsib mind teile "ei" öelda? Aga ikkagi, kuna igasugune puhas teooria põhineb meelevaldsel alusel, miks siis mitte leppida olemasolevaga? Iga doktriin, mis haarab laiu hulki, maksab lõivu inimlikule totrusele: kui juhtuks, et Muhamedi või Kristuse asemele pandaks homme Sokrates, oleks asi samamoodi.


  • Kusagil on tundmatu tore maailm ja religioon on katse seda seletada. Õnnetuseks aga peab religioon selleks, et jõuda igaüheni, looma organisatsiooni ja andma teenistust tervele preestrite väele, ja mis kõige hullem: usku tuleb lihtsustada nõnda, et laiad rahvamassid selle omaks võtaksid ja seda mõistaksid.
  • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak 1999, lk 242

Kirjandus[muuda]

  • Gustave Le Bon, "Hulkade psühholoogia". Tõlkinud K. Martinson, 1936, 1991
  • Elias Canetti, "Massid ja võim"; tõlkinud Mati Sirkel. Tallinn: Vagabund, 2000