Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem" on Alexandre Dumas vanema romaan, kolmas ja viimane osa d'Artagnani-lugude sarjast, järg romaanidele "Kolm musketäri" ja "Kakskümmend aastat hiljem". Romaan ilmus algselt järjejutuna aastail 1847-1850. Eesti keeles ilmus teos Henno Rajandi ja Tatjana Hallapi tõlkes kolmes köites 1959-1960.

Esimene osa[muuda]

  • Muusikud seadsid end valmis, laekad tühjenesid, kauplused tehti tühjaks vahast, lintidest ja mõõgalehvidest; perenaised ostsid tagavaraks leiba, liha ja vürtse. Paljud kodanikud, kelle kodud olid juba varustatud nagu piiramise puhuks ja kellel enam midagi teha ei olnud, tõmbasid piduülikonnad selga ning suundusid linnavärava juurde, et esimestena kuningliku korteeži nähtavaleilmumisest teatada. Nad teadsid, et kuningas saabub alles õhtul või koguni järgmisel hommikul. Aga eks ole ootamine ju omamoodi hullus ja hullus pole ju midagi muud kui mingi ebatavaline lootus. (lk 34)
  • Alles Louis XIII valitsusaja keskpaiku asus majja keegi itaallane, nimega Cropoli, kes oli oma hariduse saanud marssal d’Ancre’i köökides. Ta asutas siin väikese kõrtsi, kus valmistati nii peenelt makarone, et neid tuldi nõudma ja sööma mitme ljöö kauguselt ümberkaudu. Maja kuulsus pärines sellest, et kuninganna Maria di Medici, keda nagu teada Generaalstaatide palees vangis peeti, oli sealt korra makarone tellinud. See oli olnud just samal päeval, kui ta tolle kuulsa akna kaudu põgenes. Lauale oli jäänud makaronitaldrik, millest oli söönud vaid kuninglik suu. (lk 34)
  • Ta töötas nagu Rafael, muutis oma maalimismaneeri ja lõi Albano kombel pigem kaks jumalannat kui kaks kuningannat. Need kuulsad daamid tol sildil tulid välja nii võluvad ja pakkusid imestunud pilgule sellist rooside ja liiliate vahelduvust — see oli Pittrino kunstimaneeri vahetuse tulemuseks —, ja nad võtsid nii anakreontilised sireenipoosid, et linna peaediil, kes toodi Cropole'i saali seda suurteost vaatama, kuulutas otsemaid, et daamid on liiga ilusad ja nende võlud liiga elavad, et sildil kõigi möödujate silma all seista. (lk 36)
  • Sel ajal, kus inimesed, keda jumal on loonud võrdseina, jagunesid tänu eelarvamustele kahte teravalt eraldatud kihti — aadlikeks ja mitteaadlikeks —, sel ajal, mööngem seda, võis meest, kelle portree me siinkohal visandasime, eksimatult kõrgest soost aadlikuks pidada. Selleks oli vaid vaja silmitseda ta käsi, mis olid pikad, peened ja nii valged, et iga lihas ja soon vähimagi liigutuse puhul naha all nähtavaks muutus, ja mille sõrmelülid vähimastki pigistusest punetama lõid. (lk 39, jutt on inglise kuningas Charles IIst, kes liigub inkognito)
  • Louis [XIV] oli sel ajal õnnistatud kõigi voorustega, millest koosneb täiuslik aadlik: tal olid säravad, ent mahedad puhtad sügavsinised silmad, kuid ka kõige osavamad füsionomistid, inimhinge parimad tundjad, kellel oleks juhust olnud kohata ta pilku — oletades, et nad oleksid olnud väärilised kuninga pilku köitma —, ka kõige osavamad füsionomistid poleks iial suutnud tungida selle leebe sügaviku põhjani. Sest kuninga silmad olid otsekui mõõtmatu sügavsinine taevas või hirmutava ja peaaegu niisama üleva Vahemere asuursete voogude sügavik, mis ilusal suvepäeval avaneb laevaparda all, — hiiglaslik peegel, milles taevas laseb meeleldi vastu helkida kord tähti, kord äikest. (lk 52)
  • "Astuge lähemale, Louise," ütles Madame.
Ja noor neiu, keda me oleme juba tundma õppinud, lähenes arglikult ning punastades, kuninga pilgu ees peaaegu kokku vajudes.
"Preili Louise-Françoise de la Beaume Le Blanc, markii de La Vallière'i tütar," ütles Madame tseremoniaalselt.
Oma suures tagasihoidlikkuses, mida talle sisendas kuninga juuresolek, kummardas neiu nii veetlevalt, et Louis'l läksid kardinali ja Monsieur' vestlusest mõned sõnad kaduma.
"Tema kasuisaks," jätkas Madame, "on härra de Saint-Remy, minu maître d'hôtel, kelle juhatusel valmistati too suurepärane trühvelküpsis, mida Teie Majesteet nii kõrgelt hindas."
Ei mingi veetlus, ilu ega noorus poleks suutnud sellise esitluse vastu seista. Kuningas naeratas. Kas Madame'i sõnad olid mõeldud naljatusena või tuli see tema naiivsusest, — igal juhul hävitasid need kõik selle, mis Louis'le oli neius tundunud võluvana ja poeetilisena. Madame'ile ja nüüd järelikult ka kuningale oli preili de La Valliere veel ainult tütarlaps, kelle kasuisal oli hiilgav talent trühveldatud kalkuniprae valmistamiseks. (lk 56-57)
  • [Charles II:] "Praegu pole Inglismaa muud kui mängupõrgu, kus igaüks heidab täringuid minu isa krooni peale. Kaks kõige kirglikumat mängijat on Lambert ja Monk. Ma tahaksin samuti osa võtta sellest mängust, mis käib minu kuningamantli peale. Sire, vajan miljonit, et üht mängijaist ära osta, et teda enda liitlaseks teha, või kahtsada prantsuse aadlikku, et neid mõlemaid välja kihutada minu White Halli paleest, nagu Jeesus kaubitsejad templist välja kihutas."
"Niisiis," vastas Louis XIV, "te palute minult..."
"Abi. Seda, mida üksteisele pole kohustatud osutama mitte üksnes kuningad, vaid ka lihtsad kristlased. Teie abi, sire, olgu siis raha või meeste näol; teie abi, sire, ja kuu aja pärast, olgu siis Lambertit Monki vastu või Monki Lamberti vastu kihutades, võidan tagasi oma isa päranduse, ilma et see mu kodumaale ühtki gini või ühtki tilka verd maksma läheks. Minu alamad on purjus revolutsioonist, protektoraadist ja vabariigist, ega soovigi muud kui tuigerdada magama kuningavõimu tiiva alla. Aidake mind, sire, ja ma võlgnen Teie Majesteedile rohkem kui oma isale. Vaene isa! Kui kallilt pidi ta maksma meie soo laostamise eest. Te näete, sire, kui õnnetu ja meeleheitel ma olen, sest süüdistan juba oma isa." (lk 69-70)
  • "Sire," sõnas Louis ootamatult, tõstes pilgu, "te ütlesite, et teil on vaja kas üks miljon või kakssada aadlikku?"
"Sire, ühest miljonist piisab mulle."
"Seda on üsna vähe."
"Kui seda aga pakkuda üheleainsale mehele, on seda üsna palju. Veendumusi on tihti ostetud veel palju odavamini. Mul on tegemist vaid müüdavate hingedega." (lk 71)
"Jah, ja sellel lepingul seisab härra Cromwelli allkiri minu omast kõrgemal."
"Miks te siis kirjutasite nii madalale, sire? Härra Cromwell leidis sobiva koha ja võttis selle. See on just tema moodi. Niisiis, ma tulen tagasi härra Cromwelli juurde. Teil on temaga leping, see tähendab, teil on leping Inglismaaga, sest allakirjutamise ajal kehastas Inglismaad härra Cromwell." (lk 82)
  • Eile õhtul näiteks avasin Prantsuse kuninga ukse Inglise kuningale, kelle isa ma peaaegu oleksin päästnud surmast, kui mitte jumal ise poleks astunud minu vastu, — jumal, kes innustas oma äravalitut, Cromwelli. Ma avasin ukse, avasin venna lossi ukse vennale, ja, sire, see rõhub mu südant! — ma pidin nägema, kuidas tolle kuninga minister kihutas selle pagendatu minema ja alandas oma isandat, määrates viletsusele teise kuninga, kes on ometi temaga võrdne. Ja lõpuks nägin ma oma valitsejat, kes on noor, kaunis, vapper, kelle südames on julgus ja kelle silmis on välk, ma nägin teda värisevat preestri ees, kes naerab tema üle oma alkoovieesriiete taga, kus ta voodis lamades seedib Prantsusmaa kulda, mille ta peidab oma salajastesse peidupaikadesse. Jah, ma mõistan teie pilku, sire. Ma olen meeletuseni julge. Aga mida peaksin ma siis tegema? Olen vana, ja iga teist, kes minu kuuldes lausuks sõnu, mis ma praegu teile ütlen, sunniksin ma neid tagasi võtma. Ja lõpuks nõudsite te ju ise, et ma teie ees oma südame avaksin, sire, ja ma kallan Teie Majesteedi jalge ette kogu selle sapi, mis ma kolmekümne aasta jooksul olen kogunud, nagu ma valaksin oma veregi, kui Teie Majesteet minult seda nõuaks." (lk 106-107)
  • Püsti karanud, pillas Bazin lisaks maha veel aabitsa ja joonlaua, mida ta käes hoidis.
"Teie!" ohkis ta, "teie, härra d'Artagnan!"
"Jah. mina. Kus on Aramis... oh, ei... härra ševaljee d'Herblay... ei, ma eksin jälle... härra peavikaar?"
"Oh, härra," vastas Bazin väärikalt, "monsenjöör ei viibi praegu oma piiskopkonnas."
"Kuidas?" imestas d'Artagnan.
Bazin kordas oma sõnu.
"Mis, kas Aramisel on siis piiskopkond?"
"Jah, härra. Miks mitte?"
"Ta on siis piiskop?"
"Aga kust teie siis tulete," ütles Bazin üsna aupakkumatult, "et te seda ei tea?"
"Armas Bazin, meie, paganad ja mõõgamehed, teame küll, et see või teine on saanud koloneliks või väliadjutandiks või Prantsusmaa marssaliks; aga kas keegi peaks olema saanud piiskopiks, peapiiskopiks või paavstiks... kurat mind võtaks!... see uudis jõuab meie kõrvu alles siis, kui kolmveerand maailma on sellest juba kasu saanud."
"Tasa, tasa!" ütles Bazin silmi pärani ajades. "Ärge rikkuge mu lapsi, kellele ma püüan edasi anda ainult kõrgeid põhimõtteid." (lk 128-129)
  • "Lase mulle laud katta, Bazin," sõnas ta.
"Otsekohe, härra."
"Kanapoeg, puljongit ja pudel veini."
"Täna on paastupäev," vastas Bazin.
"Mul on vabastuskiri," vastas d'Artagnan.
Bazin silmitses teda kahtlustavalt.
"Kelleks sa mind pead, papa prussakas?" vihastas musketär. "Kui sina, kes sa oled vaid teener, loodad saada ajutist ordinatsiooni, et oma musti tegusid teha, miks siis mina, kes ma olen sinu piiskopi sõber, ei peaks saama vabastuskirja, mis lubab mul süüa, nagu mu kõht seda nõuab? Bazin, ole minu vastu viisakas, või jumala eest! ma kaeban kuningale ja sinust ei saa iial preestrit. Sa tead ju, et piiskoppide nimetamisel on kuningal sõnaõigus. Jäme ots on minu käes."
Bazin naeratas silmakirjalikult.
"Noh, meil on jälle härra peaintendant," sõnas ta.
"Sa vilistad siis kuninga peale!"
Bazin ei vastanud, aga ta naeratus oli üsna väljendusrikas. (lk 130-131)
  • Bazin juhtis ta ühte kaunis kehva tuppa, kus ta leidis üsna viletsa voodi. Ent d'Artagnan ei olnud nõudlik. Talle öeldi, et Aramis on oma isiklike ruumide võtmed kaasa võtnud, ja kuna ta teadis, et Aramis on korda armastav inimene, kelle korteris leidub alati palju asju, mida peremees varjata tahab, siis ei hämmastanud see teda põrmugi.
Niisiis, kuigi voodi oli suhteliselt veel kõvem kui kanapoeg, leppis ta sellega niisama vapralt, ja kuna tal oli niisama hea uni kui isugi, ei kulutanud ta une ootamisega rohkem aega kui oli seda ohverdanud prae viimasele kondikesele. (lk 132)
  • Ja üsna mõtlikuna heitis ta uuesti voodisse, küsides endalt, kuidas oli küll võimalik, et Aramis osutus alati kuningriigi kõige võimsama mehe kaitsealuseks.
"Kas tuleb see sellest, et tal on rohkem õnne kui minul, või olen mina rumalam kui tema. Ah, tühi kõik!"
Selle kokkuvõtva sõnaga lõpetas nüüd targaks saanud d'Artagnan iga mõttekäigu ja arutluse. Kunagi minevikus ütles ta alati: "Surm ja põrgu!", mis kõlas nagu kannuselöök, kuid nüüd oli ta vanaks jäänud ja pomises filosoofiliselt:
"Tühi kõik!", mis kõigile ta kirgedele piduriks oli saanud. (lk 133)
  • ... ta lahkus Pierrefonds'ist, nagu ta oli lahkunud Melunist ja nagu ta oli lahkunud krahv de La Fère'i lossist. Seejuures valdas teda nukrus, mida võib vist nimetada kõige mustemaks meeleoluks, mis teda iial oli vaevanud. Pea norus, silmis tardunud pilk, istus ta sadulas, jalad hobuse külgedel lõdvalt rippu, ja rääkis endamisi, vajudes ebamäärasesse unelusse, kus teinekord võidakse olla kõige kõrgemal määral ilukõneline:
"Ei sõpru, ei tulevikku, ei midagi. Mu jõud on murtud, nagu meie möödunud sõpruse fašiin. Oh, juba läheneb külm, halastamatu vanadus. Ta mässib oma musta surnuloori kõik, mis kunagi hiilgas, mis mu nooruses õieehtes oli, heidab selle kalli koorma õlale ja kannab koos kõige muuga surma põhjatusse kuristikku."
Värin läbis gaskoonlase südant, mis ometi oli kõigis eluraskustes vapraks ja tugevaks jäänud, ja mõneks hetkeks näisid pilved talle mustadena ning maapind libedana ja savisena, nagu kalmistul.
"Kuhu ma lähen?..." küsis ta endalt, "mis ma peale hakkan?... üksi... ihuüksi, perekonnata, sõpradeta... Ah, tühi kõik!" hüüdis ta järsku. (lk 141)
  • [Planchet:] "Kohe seletan. Oli tegemist ühe laenuga... võlgnik andis mulle tagatiseks toorsuhkrut, tingimusega, et võin selle maha müüa, kui võlga kindlaksmääratud ajaks ei tasuta. Laenasin talle tuhat liivrit. Tema ei maksnud, mina müüsin suhkru tuhande kolmesaja eest edasi. Tema sai sellest teada ja nõudis sada eküüd endale. Selge, mina keeldusin... ja ütlesin talle, et ma ei võinud ju seda müüa üheksasaja eest. Tema väitis, et olen liigkasuvõtja. Palusin seda korrata linnavalli taga. Mees on endine kaardiväelane, ta tuli. Torkasin teie mõõga tal vasakust kintsust läbi."
"Tuhat ja tuline! Kui kõrget protsenti sa võtad?"
"Kui võtaksin vähem kui kolmteist, rööviksin iseennast," vastas Planchet. "Selline on juba kord mu iseloom."
"Ära võta rohkem kui kaksteist," manitses d'Artagnan, "ja mis üle selle, seda nimeta kurtaažiks ja preemiaks." (lk 144)
"Ei."
"Ahaa! Välismaal?"
"Inglismaal."
"Õige, see on suurte võimaluste maa," sõnas Planchet. "Tunnen seda maad hästi... Kui tohin uudishimulik olla, härra... mis laadi ettevõte see on?"
"See on restaureerimisettevõte, Planchet."
"Mingi monumendi?"
"Jah, monumendi... me restaureerime White Halli." (lk 145)
  • [Planchet:] Nüüd, kus mul on härra luba, ütlen talle kõigepealt, et seal on esiteks parlament."
"Ja lisaks sellele?"
"Sõjavägi."
"Hüva. Kas näed veel mõnd takistust?"
"Ja lõpuks rahvas."
"On see kõik?"
"Rahvas, kes kiitis heaks kadunud kuninga, praeguse kuninga isa kukutamise ja hukkamise ja kes ei taha oma teguviisi valeks tunnistada."
"Sõber Planchet," sõnas d'Artagnan, "sa arutled nagu tainapea. Rahvas... rahvas on tüdinenud neist härradest, kes kannavad labaseid nimesid ja talle muudkui psalme laulavad. Laul lauluks, armas Planchet, aga ma olen tähele pannud, et rahvad armastavad laulda rohkem lorilaule kui vaimulikke viise. Meenuta Fronde'i, mida sel ajal lauldi? Oh, need olid ilusad ajad!" (lk 149)
  • [D'Artagnan:] "Juba muistsest ajast on meil häid eeskujusid selle kohta, kuidas taibukate manöövritega ja taganemisega hoiduti vaenlasest kõrvale, selle asemel et talle vastu astuda. Sina peaksid ju seda teadma, Planchet. Juhtisid sa ju pariislasi tol päeval, kus nad oleksid pidanud musketäridega võitlema, ja sa arvestasid kõik manöövrid ja vastumanöövrid nii hästi välja, et ei lahkunud korrakski Place-Royale'ilt." (lk 150)
  • "Kas mäletad Cromwelli, Planchet?"
"Olen temast palju kuulnud, härra."
"Ta oli sitke sõjamees."
"Ja hirmus õgard."
"Kuidas nii?"
"Aga muidugi, ta neelas korraga alla terve Inglismaa."
"Noh, Planchet, ja kui päev pärast seda, kus ta Inglismaa alla neelas, oleks keegi neelanud härra Cromwelli?"
"Oh härra, see on ju üks matemaatika esimesi aktsioome, et sisaldav peab olema suurem kui sisaldatav.»
"Tore!... Selles meie ettevõte just seisabki, Planchet."
"Aga härra Cromwell on surnud ja tema sisaldajaks on haud."
"Armas Planchet, ma näen rõõmuga, et sinust on saanud mitte üksnes matemaatik, vaid ka filosoof."
"Härra, minu äris kulub palju täistrükitud paberit, see arendab mind." (lk 150-151)
  • D'Artagnan mõtles kogu öö nii hoolega, et järgmiseks hommikuks oli tal plaan küps.
"Käes!" ütles ta endamisi, tõusis voodis istuli, toetas küünarnuki põlvele ja lõua käele. "Käes! Ma otsin välja nelikümmend kindlat ja tugevat meest, kes võivad olla küll pisut kompromiteeritud, aga on distsipliiniga harjunud. Luban neile viissada liivrit kuus, kui tagasi tulevad, ja mitte midagi, kui nad tagasi ei tule, või pool nende osast kaaslastele. Mis puutub toidumoona ja majutamisse, siis on see juba inglaste asi, kellel on ju karjamaal härgi, tünnides soolarasva, kanalais kanu ja aitades vilja. Selle väeüksusega lähen esitlen end kindral Monkile. Ta võtab mu oma teenistusse. Võidan ta usalduse ja reedan ta niipea kui võimalik."
Kuid siinkohal d'Artagnan peatus ja raputas pead.
"Ei," jätkas ta, "ma ei julgeks sellest Athosele rääkida, järelikult on see vahend ebaaus. Tuleb tingimata kasutada jõudu ilma igasuguse sõnamurdmiseta." (lk 157)
  • Ta [d'Artagnan] kuulis, et Inglise kuningas oli tagasi jõudnud oma liitlase, Nassau Wilhelm II, Hollandi stathouderi juurde. Ta kuulis veel, et Louis XIV keeldumine oli pisut jahutanud protektsiooni, mida see kuningale senini oli võimaldanud, ja et ta oli sunnitud asuma väikesse majja Scheveningeni külas luidete vahel mere kaldal, ühe ljöö kaugusel Haagist.
Seal otsis õnnetu maapagulane kuuldavasti lohutust, silmitsedes oma soole iseloomuliku nukrameelsusega ääretut Põhjamerd, mis teda ta Inglismaast lahutas, nagu seda oli kunagi teinud Maria Stuart Prantsusmaal. Seal, ilusa Scheveningeni metsa puude vahel, peenel mereliival, kus kasvas kullakarvaline liivakanarbik, — kidunes Charles II nagu need taimedki, aga veel õnnetumana, sest tema elas mõtte-elu, ta lootis ja samas jälle heitis meelt. (lk 169-170)
  • Sel ajal kui kuningad ja muud inimesed õhinal tegelesid Inglismaaga, mis valitses end üsna iseseisvalt — ja tema kiituseks peab ütlema, et nii viletsat valitsust pole seal iialgi ei enne ega pärast olnud —, sel ajal oli seal mees, kellel oli peatunud jumala pilk ja keda oli puudutanud tema sõrm. Sellele mehele, kes maailma silma all tegi oma salapärast ja julget tööd, oli määratud oma nime hiilgavate tähtedega ajalooraamatusse kirjutada. Ta sammus oma eesmärgi poole, aga keegi ei teadnud, kuhu ta õieti tahtis jõuda, kuigi mitte ainult Inglismaa, vaid ka Prantsusmaa ja kogu Euroopa jälgisid, kuidas ta kindlal sammul ja pea püsti edasi tõttas. (lk 170)
  • Kaks armeed märkasid teineteist Newcastle'i kohal. Lambert jõudis esimesena kohale ja jäi linna laagrisse. Alati ettevaatlik Monk jäi sinna, kus ta oli, ja paigutas oma peakorteri Coldstreami Tweedi äärde. /---/
Monki mõtted aga olid arvatavasti samuti väga nukrad, sest ajalugu jutustab — ja see vooruslik daam ei valeta iialgi —, et Coldstreami saabumise päeval otsis ta terves linnas asjatult ühtainust lammast.
Kui Monk oleks juhatanud Inglise armeed, oleks sellest piisanud, et tervet sõjaväge deserteerima panna. Aga šotlased on hoopis teisest materjalist kui inglased, kellele liha on saanud hädaliseks vajaduseks. Šotlased on vaene ja karske tõug, kes elab kahe kivi vahel peeneks jahvatatud odrast, mida segatakse kaevuveega ja küpsetatakse siis kuumaks aetud koldekivil.
Kui odranorm oli välja jagatud, ei tundnud šotlased niisiis enam muret selle üle, kas Coldstreamis leidub liha või mitte.
Monkil, kes polnud odrakäkkidega harjunud, oli nälg, ja tema staap, kes kannatas vähemalt niisama kibedat nälga kui kindral, vaatas murega ringi, murdes pead, mida küll õhtusöögiks valmistada. (lk 172-173)
  • [Monk Athosele:] Nüüd aga räägite te õilsast üritusest. Mida te selle õilsa ürituse all mõtlete? Meie siin Inglismaal kaitseme praegusel ajal viit või kuut põhimõtet, see aga ei takista kedagi pidamast enda oma mitte üksnes õilsaks, vaid kõige õilsamaks. (lk 196)
  • [D'Artagnan Charles II-le] "Ma tean, kuidas rääkida õnnetute kuningatega. Muide, kui nad õnnetud on, ainult siis nad minuga räägivadki. Kui neil õnne on, ei vaatagi nad mind enam. Seeparast tunnen ma Teie Majesteedi vastu mitte ainult kõige sügavamat aukartust, vaid olen temale ka täiesti ustav. Ja uskuge mind, sire, minu juures tähendab see juba midagi. Kuuldes, kuidas Teie Majesteet oma saatuse üle kaebas, leidsin ma, et olete õilis, suuremeelne ja oskate oma õnnetust hästi taluda."
"Tõepoolest," ütles Charles hämmastunult, "ma ei tea, mida eelistada, kas teie vaba kõneviisi või teie aupaklikkust." (lk 216)
  • "Küll on kuningal ikka ilus amet," ütles too mees [d'Artagnan], kes oli vaatepildist nii kaasa kistud, et jäi keset teed seisma ja laskis korteežil mööduda. "Siin on valitseja, kes on sõna otseses mõttes kaetud kulla ja teemantidega nagu Saalomon ja üle külvatud lilledega nagu kevadine niit. Varsti ammutab ta kahe käega tohutust kirstust kuldmünte, mida talle sinna koorma või paar kokku on kandnud ta alamad, kes talle täna nii truud on, kes aga kunagi nii truudusetud olid. Ta maetakse lillede alla, aga kui ta oleks tulnud kaks kuud tagasi, oleks ta vastu võetud niisama paljude kuulidega kui täna lilledega. Siiski on midagi väärt sündida kuningana, kuigi see ei meeldi matsidele, kellel oma kinnitust mööda pole sellest midagi, et nad matsidena on sündinud." (lk 236-237)
  • "Arutame seda asja, d'Artagnan. Säästke mind. Kui palju ma teile võlgnen?"
D'Artagnan oli võlutud pöördest, mille asjadekäik oli võtnud, kuid ta valitses end suurepäraselt.
"Sire, Teie Majesteedil pole põhjust erutuda. Tookord, kui mul oli õnn röövida Tema Heldus, oli härra Monk ainult kindral. Järelikult võin ma nõuda lunaraha ainult kindrali eest. Andku kindral mulle oma mõõk ja ma loen endale tasutuks, sest maailmas pole midagi muud, mis vääriks kindralit ennast, kui ainult tema mõõk."
"Odds-fish! nagu ütles minu isa!" hüüdis Charles II. "See on alles galantne ettepanek ja galantne mees, eks ole, hertsog!"
"Oma au juures," vastas hertsog, "jah, sire."
Ja ta tõmbas oma mõõga.
"Härra," ütles ta d'Artagnanile. "Siin on see, mida nõuate. Paljudel on olnud paremaid relvi. Aga nii tagasihoidlik kui minu oma ka on, ma ei ole teda iial kellelegi loovutanud."
Uhkusega võttis d'Artagnan vastu mõõga, mille abil oli troonile tõusnud üks kuningas.
"Ohoo!" hüüdis Charles II. "Kas tõesti? Mõõk, mis mulle mu trooni tagasi on andnud, peaks minu kuningriigist välja minema ega kuuluks minu kroonivaranduste hulka! Ei, oma hinge juures, seda ei sünni! Kapten d'Artagnan, ma annan selle mõõga eest kakssada tuhat liivrit. Kui seda on liiga vähe, öelge mulle."
"Seda on liiga vähe, sire," vastas d'Artagnan jäljendamatu tõsidusega, "ja pealegi ei taha ma seda müüa. Kuid Teie Majesteet soovib seda. See on käsk. Kuulan sõna. Ent lugupidamine, mida ma võlgnen suurele sõjamehele, keda ma praegu kuulan, sunnib mind oma võidu panti hindama kolmandiku võrra kõrgemalt." (lk 253)
  • [D'Artagnan ja Athos:] "Armas sõber, lõbud, millega ei olda harjunud, on suuremaks koormaks kui harjumuseks saanud mured. Palun andke mulle nõu. Võin teilt seda küsida, kuna teil on ju alati olnud raha: kui inimesel on raha, mis ta sellega siis teeb?"
"See sõltub asjaoludest."
"Kuidas te käisite ümber omaenda rahadega, nii et need teid ei ihnuriks ega pillajaks ei teinud, sest ihnsus kuivatab südant ja pillamine uputab selle, eks ole?" (lk 257)
  • Leitnant oli kogu oma elu jooksul näidanud, et ta tunneb suurt kunsti valida endale vaenlasi, ja kui nende hulgas leiduski halastamatuid ja võitmatuid, siis sellepärast, et ta mitte mingisugusel ettekäändel ei olnud saanud teisiti talitada. Aga elu muudab tihti meie vaatevinklit. See on nagu võlulatern, mis igal aastal laseb inimsilmal kõike näha hoopis uues valguses. Sellest tulebki, et see, mis veel eelmise aasta viimasel päeval paistis valgena, on järgmisel päeval must, kuigi vahepeal on möödunud üksainus öö. (lk 270)
  • "Selge on, et mul tuleb tingimata härra Monkiga ära leppida ja saavutada vastuvaidlematu tõend, et minevik teda enam põrmugi ei häiri. Kui ta peaks selles suhtes ilmutama tusasust ja tagasihoidlikkust — mille eest teda jumal karistagu —, siis lasen Athosel raha ära viia ja jään ise parajasti nii kauaks Inglismaale kui on vaja jälgede segamiseks. Kuna mul on terav pilk ja kerge jalg, siis panen tähele esimest vaenu märki, lasen jalga ja peidan end selle lord Buckinghami juures, kes näib põhiliselt oleval üsna tubli poiss ja kellele ma tasuks külalislahkuse eest jutustan kogu selle teemantideloo, mis ei või enam kompromiteerida kedagi muud kui üht vana kuningannat, kellele sellest kahju ei või tulla, kui teda peetakse nii toreda isanda nagu Buckinghami kunagiseks armukeseks, kuna ta praegu pole enam rohkem, kui selle haisva kitsipunga härra Mazarini naine." (lk 271)
  • "Noh, jumalaga siis, mu armsaim ja parim sõber."
"Pigemini küll nägemiseni, sest ma ei saa siiamaani aru, miks te ometi ei asu elama minu juurde Blois'sse. Te olete ju nüüd vaba, te olete ju nüüd rikas. Kui sooviksite, ostaksin teile ilusa mõisa Chiverny või Bracieux' ümbruses. Siis oleksid teil maailma kõige ilusamad metsad, mis puutuvad kokku Chambord'i laantega. Ja lisaks suurepärased rabad. Teie, kes te armastate jahti, armas sõber, ja kes te tahes-tahtmata olete poeet, leiate seal faasaneid, rookanu ja rägaparte, kõnelemata päikeseloojanguist ja paadisõitudest, mis Nimrodis ja Apollos endas kadedust võiksid äratada. Kuni ostuni elaksite La Fère'is ja me käiksime viinamägedel harakaid laskmas, nagu tegi kuningas Louis XIII. See on meiesugustele vanakestele sobiv mõistlik meelelahutus."
D'Artagnan haaras Athose käed.
"Armas krahv, ma ei ütle teile ei ega jaa. Lubage, et ma jään mõneks ajaks Pariisi. See on mulle hädavajalik kõigi minu asjade korraldamiseks ja selleks, et vähehaaval harjuda rõhuva ja meelitava mõttega, mis mind painab ja pimestab. Ma olen rikas, ja ma tunnen ennast. Senikaua kuni rikkus ei ole mulle harjumuseks saanud, olen ma väljakannatamatu tüüp. Ma pole aga siiski veel nii rumal, et näitaksin oma vaimupimedust sellisele sõbrale nagu teie, Athos. Ülikond on ilus, ülikond on rikkalikult kullaga tikitud, aga ta on uus ja hõõrub mind õmblustest." (lk 285)
  • Planchet tormas trepist alla, nagu oleks kurat teda näkist hammustanud. Hetke pärast tulid sellid koorma all küüru vajudes trepist üles.
D'Artagnan saatis nad oma katusekambritesse, sulges hoolikalt ukse ja ütles Planchet'le, kes oli nüüd omakorda aru kaotamas:
"Ja nüüd jagame."
Ta laotas maha suure vaiba ning tühjendas sellele esimese koti. Niisamuti tegi Planchet teisega. Siis lõikas d'Artagnan üleni värisedes noaga lõhki kolmanda. Kuuldes kuldraha heledal kõlinat, nähes hiilgavaid eküüsid, mis sädeledes kotist välja voolasid nagu kalad mõrrast, tundes end poolest säärest saadik vajuvat kuldsete või hõbedaste müntide voogu, haaras Planchet'd pööritus. Ta hakkas ühel kohal tiirlema nagu piksest rabatud ja langes raskelt maha rahakuhjale, mille ta kirjeldamatu klirinaga laiali paiskas. Rõõmust lämmatatud Planchet kaotas teadvuse. D'Artagnan heitis talle näkku klaasi valget veini, mis ta otsekohe jälle ellu äratas.
"Ah mu jumal, ah mu jumal, ah mu jumal!" kordas Planchet, kuivatades oma vurre ja habet.
Tol ajal nagu tänapäevalgi, kandsid koloniaalkaupmehed ratsaväelase vurre ja sõjasulase habet. Ainult rahakümblused, mis juba tolgi ajal väga haruldased olid, on tänapäeval peaaegu tundmatuks muutunud. (lk 289)
  • [Mazarin:] "Ikka endine peru toriseja, härra... härra... Kuidas teie nimi nüüd oligi? Oodake... nagu mingi jõe nimi... Potamos... ei, saare nimi... Naxos... ei, per love, mäe nimi... Athos! Käes! Olen väga rõõmus, et teid jälle näen ja et me pole enam Rueil's, kus te oma neetud kaaslastega sundisite mind lunaraha maksma... Fronde! Ikka veel Fronde! Äraneetud Fronde! Oh, milline pärm! Ah, härra, kuidas küll teie antipaatiad elavad kauem kui minu omad? Ja kui kellelgi põhjust oli nuriseda, siis usun ma, et igatahes mitte teil, kes te kõigest sellest mitte ainult et puhtalt välja tulite, vaid ka Püha Vaimu ordeni paela kaela saite." (lk 297)
  • Mida kauem kinkeakti tagasisaatmine viibis, seda rohkem kaldus Mazarin arvama, et nelikümmend miljonit on kindlasti väärt, et nende pärast millegagi riskida, ja eriti veel nii hüpoteetilise asjaga nagu hing.
Kui kardinal ja peaminister oli Mazarin peaaegu ateist ja täielik materialist. (lk 337)
  • "Tahan anda teile nõu," jätkas Mazarin, "jah, väärtuslikumat nõu kui need nelikümmend miljonit."
"Härra kardinal," katkestas teda Louis XIV.
"Sire, kuulake minu nõuannet."
"Ma kuulan."
"Tulge lähemale, sire, sest ma jään üha nõrgemaks... Veel lähemale, sire, veel lähemale."
Kuningas kummardus surija voodi kohale.
"Sire," ütles Mazarin nii vaikselt, et ta sõnade kaja kostis nagu haua põhjast kuninga tähelepanelikkudesse kõrvadesse, "sire, ärge võtke endale iialgi peaministrit."
Louis ajas end üllatunult sirgu. See nõuanne oli pihtimus. See Mazarini siiras ülestunnistus oli aga ka tõeline aare. Kardinali pärand noorele kuningale koosnes vaid kuuest sõnast. Äga nagu Mazarin ütles, olid need kuus sõna neljakümmend miljonit väärt. (lk 344)
  • [D'Artagnan Raoulile] "Athos on Charles II-ga sõbralikus vahekorras. Mine sinna teenima ja löö käega neile näljarottidest maksukogujaile, kes varastavad ühteviisi osavalt nii prantsuse kätega kui itaalia näppudega, löö käega sellele viripillist kuningale, kellest saab uus François II. Kas tunned ajalugu, Raoul?"
"Jah, härra ševaljee."
"Sa tead siis, et François II-l valutasid alati kõrvad?"
"Ei, seda ma ei teadnud."
"Et Charles IV-l valutas alati pea?"
"Või nii?"
"Ja et Henri III-l valutas ilmlõpmata kõht." (lk 369)
  • [Raoul ja d'Artagnan:] "Pööning toob sisse viissada liivrit. Kuid see pole ju elamiskõlblik."
"Ega seal elatagi. Aga nagu sa näed, on pööningul kaks akent väljaku poole."
"Jah, härra."
"Noh, iga kord, kui kedagi rattale tõmmatakse, puuakse, tükkideks kistakse või põletatakse, üüritakse need aknad kuni kahekümne pistooli eest välja."
"Oh!" hüüatas Raoul õudusega.
"See on jälestusväärne, eks ole?" sõnas d'Artagnan.
"Oh!" kordas Raoul.
"See on jälestusväärne, aga nii see kord on... Nood Pariisi logelejad on mõnikord päris inimsööjad. Ma ei mõista, kuidas ristiinimesed võivad sellise asjaga äri teha."
"Tõepoolest!"
"Kui mina elaksin siin majas," jätkas d'Artagnan, "siis·topiksin hukkamiste päeval isegi lukuaugud kinni. Aga ma ei ela siin." (lk 371)
  • [D'Artagnan:] "Ma näen, et sa oled veel naiivsem kui arvasin. Kas sa tõesti kujutled, et ma lähen lihtsalt Louvre'isse ja annan end selle väikese kroonitud hundikutsika käsutusse?"
"Hundikutsikas! Kuningas? Härra ševaljee, te olete aru kaotanud!"
"Otse vastupidi, mu mõistus pole iialgi olnud selgem. Sa ei tea siis, mis see Louis Õiglase vääriline poeg minuga mõtleb teha?... Surm ja põrgu, see on ju poliitika... Ei muud midagi kui mind lihtsalt Bastille'sse pista."
"Mispärast?" hüüdis Raoul, kohkunud sellest, mis ta kuulis.
"Selle pärast, mis ma talle ühel teatud päeval Blois's ütlesin... Olin üsna äge. Ta pidas seda meeles."
"Ja mis te talle ütlesite?"
"Et ta on kitsipung, argpüks ja loll."
"Jumal hoidku!..." hämmeldus Raoul. "On see võimalik, et teie suust tulid sellised sõnad?"
"Ma ei anna oma sõnade vormi võib-olla mitte päris täht-tähelt edasi, aga mõtte igatahes küll."
"Kuid kuningas oleks teid ju otsekohe vahistada lasknud."
"Kelle abil? Mina ise olin ju musketäride komandör. Oleksin ise pidanud endale käsu andma vanglasse minna. Ja ma ei oleks iialgi oma sõna kuulanud, oleksin endale vastu hakanud..." (lk 375)
  • Niisiis oli Saint-Antoine'i eeslinn ja tänav rahvast tungil täis, sest tähtsate hukkamiste päevil jaguneb Pariisi elanikkond kahte liiki: ühed, kes tahavad näha hukkamõistetute möödumist — need on tagasihoidlikud ja õrnasüdamelised ning tunnevad äsja vastu filosoofilist huvi —, ja teised, kes tahavad näha hukkamõistetute surma —, need on sellised, kelle südamed janunevad vapustavaid elamusi. (lk 435)
  • D'Artagnan sammus ees. Ta küünarnukk, ranne ja õlg moodustasid talva, mille ta oskas inimmassi suruda ja seda lõhestada ning osadeks lõhkuda nagu puuhalu. Tihti võttis ta abiks oma raudse mõõgapideme. Selle torkas ta kõige mässulisemate vastaste ribide vahele ja kasutas seda hoovana või kangina, eraldades vajaduse korral mehe naisest, onu vennapojast, venna vennast. Ja kõike seda tegi ta nii loomulikult, nii meeldiva naeratusega, et oleks tarvis olnud pronksist ribisid, et mitte karjatada, kui mõõgapide oma tööd tegi, ja teemandist südameid, et mitte lasta end võluda naeratusest, mis lehvis musketäri huulil.
Sõbrale järgnedes hoolitses Raoul naiste eest, kes imetlesid ta ilu, ja hoidis vaos mehi, kes said tunda ta lihaste kõvadust, ning sellise manöövri abil lõhestasid nad pisut liiga paksu ja räpast rahvavoogu. (lk 439)
  • "Palju teil saada on, härra?"
"Umbes viis tuhat liivrit, monsenjöör."
"Saamata jäänud palga arvel?"
"Veerandaasta eest."
"Ühe veerandaasta eest viis tuhat liivrit!" hüüdis Fouquet, heites musketärile terava pilgu. "Tähendab, kuningas maksab teile siis kakskümmend tuhat liivrit aastas."
"Jah, monsenjöör. Kakskümmend tuhat liivrit. Kas leiate, et seda on liiga palju?"
"Mina!" hüüdis Fouquet ja naeratas kibedalt. "Kui ma tunneksin inimesi, kui ma poleks mitte kergemeelne, järjekindlusetu ja edev, vaid ettevaatlik ja kaalukas, ühesõnaga, kui ma oleksin osanud, nagu mõned teised inimesed, õigesti korraldada oma elu, siis ei saaks te mitte kakskümmend tuhat liivrit aastas, vaid sada tuhat ja te poleks mitte kuninga, vaid minu mees."
D’Artagnan punastas kergelt.
Kiituses, meelitaja hääles ja tema armastusväärses kõneviisis peitub nii magus mürk, et tugevaimagi iseloomuga inimene sellest mõnikord joobub. (lk 456-457)
  • Madala hingelaadiga inimestel on sünnipärane meelitamisvaist, see on neil peenelt välja arenenud, nagu metsloomal kuulmine või haistmine. (lk 458)
  • D'Artagnan lõi endale tasku pihta ja naeris, näidates Colbert'ile kolmekümmend kahte hammast, mis olid niisama valged kui kahekümne viie aastasel noormehel, ja mis näisid omakeeli ütlevat: "Serveerige meile kolmkümmend kaks väikest Colberti ja me pistame need meelsasti kinni."
Madu on niisama vapper kui lõvi, kanakull niisama vapper kui kotkas; selle vastu ei saa vaielda. Pole ainustki looma (isegi nende hulgas, keda üldiselt argpüksideks peetakse), kes ei ilmutaks vaprust, kui asi puutub enesekaitsesse. D'Artagnani kolmkümmend kaks hammast ei kohutanud Colberti. (lk 463)
  • "Jõuate ometi lõpuks koju, armas härra," ütles Planchet.
"Ei, mu sõber," vastas musketär, "otse vastupidi, ma sõidan kõige kiiremas korras minema, see tähendab, ma tahan õhtust süüa, voodisse heita, viis tundi magada ja homme päevatõusul sadulasse hüpata. Kas mu hobusele on poolteistkordne toiduratsioon antud?"
"Kallis härra," vastas Planchet, "te teate ju, et teie hobune on minu maja ehteks, keda mu sellid päev otsa musutavad ja kellele nad mu suhkrut, mu pähkleid ja mu küpsiseid söödavad. Te küsite, kas ta on saanud oma kaeraratsiooni? Küsige pigem, kas ta pole saanud nii palju, et oleks sellest võinud juba kümme korda kärvata." (lk 465)
  • Ahnus on väga pealetükkiv nõuandja. Ta viib oma ohvri kõrgele mäele, nagu saatan seda tegi Jeesusega, ja kui ta on kord mõnele õnnetule näidanud kõiki maailma kuningriike, võib ta rahulikult puhata, teades, et ta on istutanud oma ohvri südamesse kustutamatu ja näriva varandusejanu. (lk 466)
  • "Mida aga taotleb praegu kuningas? See pole minu asi. Mida taotleb härra Colbert? See on juba midagi muud. Härra Colbert tahab kõike seda, mida härra Fouquet ei taha.
Mida siis tahab õieti härra Fouquet? Oh, see asi on juba tõsisem. Härra Fouquet tahab täpselt sedasama, mida tahab kuningas."
D'Artagnan lõpetas oma monoloogi ja puhkes jälle naerma, vihistades oma ratsapiitsa. Ta oli juba suurel maanteel, ehmatas linde põõsastarades, kuulatas igal sammul luidooride kõlinat oma nahktaskus, ja tunnistagem: alati kui d'Artagnan leidis end umbes sellises olukorras, polnud ta peapatuks igatahes mitte hellatundelisus.
"Noh, retk ei ole mitte eriti hädaohtlik," mõtles ta, "ja minu reis kujuneb vist umbes niisamasuguseks kui too näitemäng Londonis, mida härra Monk mind vaatama viis ja mille pealkirjaks oli, kui ma ei eksi, "Palju kära ei millestki"." (lk 468-469)
  • Kuigi ta polnud Epikurose või Sokratese mõõdupuu järgi just suur filosoof, oli tal ometi vaba vaim, mis oli tugev nii teos kui mõttes. Ei saa olla nii vapper, ei saa olla nii seiklushimuline, ei saa olla nii osav nagu d'Artagnan, olemata samal ajal ka pisut unistaja. Ta oli meelde jätnud mõned raasud härra de La Rochefoucault'st, mis olid väärt, et Port-Royali härrad need ladina keelde oleksid tõlkinud, ja ta oli Athose ja Aramise seltskonnas juhuslikult kogunud hulga palasid Senecast ja Cicerost, mis ta sõbrad ise olid tõlkinud ja igapäevaseks eluks kohandanud.
Põlgus rikkuse vastu, millele meie gaskoonlane oli oma elu esimese kolmekümne viie aasta kestel truuks jäänud nagu usureeglile, oli tema silmis kaua aega vahvusekoodeksi esimeseks paragrahviks.
"Paragrahv 1," ütles ta:
"Ollakse vapper, sest ei omata midagi.
Ei omata midagi, sest põlatakse rikkust." (lk 469)
  • Võõral, keda d'Artagnan nägi esimest korda, sest all oli ta teda ainult põgusalt silmanud, olid säravad mustad silmad, kollakas jume ja viiekümne aasta koorma all pisut kortsu tõmbunud laup; ta näos oli lihtsameelset heasüdamlikkust, kuid ta pilgus ei puudunud kavalus.
"Paistab, et see vennike on alati kasutanud vaid oma pea ülemist poolt, silmi ja aju," mõtles d'Artagnan. "See on vist mõni teadusemees: ta suu, nina ja lõug ei ütle absoluutselt mitte midagi." (lk 476)
  • "Teie terviseks," ütles Jupenet meelitatult.
"Teie terviseks, surm ja põrgu! teie terviseks. Kuid üks hetk, mitte selle õunaveiniga. See on jälk jook ja ei vääri meest, kes kustutab oma janu Hippokreene allikast. Nõnda teie, poeedid, seda ju nimetate?"
"Jah, härra. Nõnda nimetatakse tõepoolest meie allikat. See tuleb kahest kreekakeelsest sõnast — hippos, mis tähendab hobune... ja..."
"Härra, ma tahan teile pakkuda jooki, mis tuleb ühestainsast prantsuskeelsest sõnast, kuid mis pole sellepärast veel sugugi halvem, nimelt — sõnast "viinamari". See õunavein ajab mu südame pahaks ja paisutab mu magu. Lubage, et ma lähen küsin meie peremehelt, kas tal ei juhtuolema keldris paar pudelit Beaugency või Cerani veini." (lk 481)
  • Sadamasse jõudmine, isegi siis, kui on tegemist üsna tillukese purjepaadiga, põhjustab alati sagimist ega jäta vaimule vabadust, mida oleks vaja, et uue paigaga esimest põgusat tutvust teha.
Falltrepi allalaskmine, sekeldavad madrused, lainete loksumine kaldakividel, kail ootajate kisa ja kiirustavad hüüded, — need on selle sündmuse mitmekülgsed üksikasjad, mis lõppkokkuvõttes esile kutsuvad vaid ühe tunde: kõhkluse. (lk 491)
  • "Peate jutustama sellest, kuidas Aramis nimetati..."
"Ahaa! Vannes'i piiskopiks!"
"Just nimelt," kinnitas d'Artagnan, "Vannes'i piiskopiks. See armas Aramis. Kas teate ka, et ta teeb karjääri?"
"Jah, jah, jah. Rääkimata sellest, et ta veel sinna peatuma ei jää."
"Mis? Te arvate siis, et ta ei lepi lillade sukkadega, vaid et tal on vaja punast mütsi?"
"Tss, see on talle lubatud."
"Vaevalt usutav! Kuninga poolt?"
"Kellegi poolt, kes on võimsam kui kuningas."
"Kurat võtaks, Porthos, nüüd te räägite mulle päris uskumatuid asju!"
"Miks uskumatuid? Eks ole ju Prantsusmaal alati olnud keegi, kes on vägevam kuningast."
"Tõsi küll. Kuningas Louis XIII ajal oli see hertsog Richelieu, regendi valitsusajal oli see kardinal Mazarin, Louis XIV ajal on see härra..."
"Noh, öelge."
"Härra Fouquet."
"Tema. Tabasite kohe õigesti." (lk 500)
  • [Aramis selgitab Fouquet'le, et neil pole d'Artagnani ees erilist edumaad:] "Kannatust... D'Artagnan tuleb varsti kuninga juurde oma missioonist aru andma."
"Oh, meil on aega järele mõelda."
"Kuidas nii?"
"Usun, et teil on tema ees tubli edumaa."
"Umbes kümme tundi."
"Noh, kümne tunniga..."
Kahvatu Aramis vangutas pead.
"Vaadake ruttavaid pilvi taevas, vaadake õhus tiirutavaid pääsukesi. D'Artagnan on kiirem kui pilv või lind, d'Artagnan on tuul, mis nad kaasa viib." (lk 539)
  • [Aramis selgitab Fouquet'le, et neil pole d'Artagnani ees erilist edumaad:] "Kuulake minu arvestust, härra: saatsin härra du Valloni teele kell kaks öösel; härra du Vallonil oli minu ees kaheksa tundi edumaad. Millal ta pärale jõudis?"
"Umbes kella nelja paiku."
"Nagu näete, võitsin ma temalt neli tundi tagasi ja ometi on Porthos vastupidav ratsanik; ta tappis teel kaheksa hobust, kelle korjused ma leidsin. Mina kihutasin viiskümmend ljööd posthobustega, kuid mul on podagra ja neerukivid ja ei tea mis veel. Nii et pingutused mõjuvad mulle tapvalt. Tours'is pidin sadulast maha tulema. Edasi sõitsin tõllas poolsurnuna; katsusin lamada, loksusin vastu tõlla külg- ja tagaseina, kihutasin nelja pöörase hobusega vahetpidamata galopis ja jõudsin kohale, võites Porthoselt neli tundi. Kuid võtke arvesse, et d'Artagnan ei kaalu kolmsada naela nagu Porthos, ja et tal pole podagrat ega neerukive nagu minul. D'Artagnan pole ratsanik, vaid kentaur. Ta lahkus parajasti Be11e-Isle'ilt, kui mina asusin teele Pariisi ja kuigi mul oli tema ees kümme tundi edumaad, jõuab ta kohale kaks tundi pärast mind."
"Kuid võib ju õnnetusi juhtuda."
"Tema jaoks pole õnnetusi olemas." (lk 539)
  • Oli tõepoolest kuulda nagu näljase [[tiiger|tiigri] või kannatamatu lõvi tumedat urinat.
"Oh ärge ehmuge," ütles Pellisson naeratades.
"Kuid...?"
"See on härra du Vallon, kes norskab." (lk 541)
  • Pellissoni käsu põhjal oli üks kammerteener Porthose saapad katki lõiganud, sest ükski maine võim poleks suutnud tal neid jalast tõmmata. Neli lakeid olid seda asjata proovinud, tirides nagu oleksid tahtnud ankrut merepõhjast üles vinnata.
Nad polnud suutnud Porthost isegi mitte äratada.
Saapad lõigati tükikaupa maha ja jalad vajusid tagasi voodile. Ka riided lõigati tal seljast ja kanti ta siis vanni; sinna jäeti ta tunniks ajaks, seejärel pandi talle puhas pesu selga ja asetati soojendatud voodisse. Kõige selle juures nähti nii palju vaeva ja tehti selliseid pingutusi, mis oleksid isegi surnu üles äratanud, kuid Porthos ei paotanud seejuures silmagi ega katkestanud hetkekski oma koletu oreli mürinat.
Ka Aramis, kuiv ja närviline, julge ja peen loomus, nagu ta oli, tahtis väsimust trotsida ja koos Gourville’i ja Pellissoniga töötada; kuid ta minestas toolil, millele ta kangekaelselt oli istuma jäänud. (lk 541-542)
  • Õukondlased on nagu vanad sõdurid, kes oskavad läbi tuulekohina ja puulehtede sahina mõne kaugel marssiva väeosa sammukaja kuulmise järgi umbes ütelda, kui palju mehi marsib, otsustada, kui palju neil relvi on ja kui palju kahureid nad kaasa veavad. (lk 546)
  • "Kas tead, kes on määratud musketäride kapteni kohale? Kohale, mis on rohkem väärt kui peeritiitel, kohale, mida eelistatakse Prantsusmaa marssali nimetusele."
Raoulile hakkas puna näkku tõusma, sest ta taipas, kuhu de Wardes sihib.
"Ei, kes selleks siis nimetati? See pidi sündima igatahes üsna hiljuti, sest nädala aja eest oli koht vakantne. Tean seda, sest kuningas keeldus täitmast Monsieur' palvet, kes soovis seda ühele oma kaitsealusele."
"Noh teate, mu armas, kuningas keeldus sellest Monsieur' kaitsealusele, et anda see ševaljee d'Artagnanile, päranduseta gaskoonlasele, kes on kolmkümmend aastat lohistanud oma mõõka mööda eeskodasid."
"Vabandage, härra, kui ma teid peatan," ütles Raoul, heites de Wardes'ile pilgu täis sügavat tõsidust, "kuid mul on mulje, et te ei tunne seda, kellest te räägite."
"Mina ei tunne härra d'Artagnani! Jumal hoidku! Kes siis teda ei peaks tundma!"
"Need, kes teda tunnevad, härra," jätkas Raoul äärmiselt rahulikult ja külmalt, "on sunnitud tunnistama, et kui ta pole mitte niisama heast aadlist kui kuningas — see pole mitte tema süü —, siis on ta võrdne kõigi maailma kuningatega julguse ja truuduse poolest. See on minu arvamine, härra, ja tänu jumalale, ma tunnen härra d’Artagnani juba oma sündimisest saadik." (lk 593)
  • De Guiche silmitses de Wardes'i teravalt ja judin jooksis tal üle keha, nähes noormehe õelat naeratust. Ta mõttes kihvatas nagu mingi eelaimus ning ta ütles endale, et avalike mõõgavõitluste aeg aadlike vahel on möödas, kuid et südames keev viha jääb ikkagi vihaks, kuigi ta vabalt välja pursata ei saa. Ta mõistis, et naeratus võib mõnikord olla niisama kurjakuulutav kui ähvarduski ning et isade järel, kes oma südames viha kandsid ja, mõõk käes, teineteise vastu võitlesid, tulevad pojad, kes niisamuti kannavad südames viha, kuid kes võitlevad veel ainult intriigi ja reetmise abil. (lk 595-596)
  • Pilgud, naeratused, tualetid sadasid kuulirahena noormeeste pihta, neid tublisti kriimustades. Samast ammendamatust arsenalist toodi veel välja silmategemised, õhusuudlused ja tuhat mitmesugust õrnust, mis kaugelt tabasid eskorti kuuluvaid aadlikke, ohvitsere ja kodanlasi linnades, kust läbi sõideti, paaže, rahvast ja lakeisid. See oli üldine laastamine, piiritu hävitustöö. (lk 638)
  • "Tasa, tasa!" ütles kuninganna, suudeldes hertsogit väljendamatu õrnusega laubale. "Minge, minge! Ärge pange mind enam heldima, ärge unustage end enam. Mina olen Prantsuse kuninganna, teie olete Inglise kuninga alam. Kuningas Charles ootab teid. Jumalaga, Villiers! Farewell, Villiers!"
"For ever!" vastas noormees.
Ja ta põgenes, varjates oma pisaraid.
Anna tõstis käe laubale ja vaatas peeglisse.
"Räägitagu mistahes," sosistas ta, "naine on alati noor. Kuskil südamesopis ollakse alati kahekümne aastane." (lk 676)


Teine osa[muuda]

  • "Vaadake nüüd," ütles Athos naeratades. "D’Artagnan tõstab mu pilvedeni, teeb minust mingi jumala, seab mu Olümpose tipule ja surub mu siis põrmu. Mul on kõrgemad püüded, sõber. Olla minister, see tähendab ju olla ori. Eks ole ma praegu suurem, sest ma pole midagi. Mäletan, et kuulsin teid mõnikord nimetavat mind suureks Athoseks. Ma ei usu, et ma ministrina võiksin seda epiteeti õigustada. Ei, ei, ma ei lase end nii kergesti püüda." (lk 21)
  • Porthos oli söönud tubli õhtueine, mis koosnes küpsetatud lambakintsust, kahest praetud faasanist ja tervest mäest vähkidest. Seejärel oli ta lasknud oma keha võida aromaatsete õlidega nagu muistne atleet. Pärast võidmist oli ta ööriided selga tõmmanud ja lasknud end soojendatud voodisse kanda. (lk 33)
  • "Monsenjöör, on olukordi, kus Bastille’ komandant võib osutuda väga kasulikuks tutvuseks."
"Mul on õnn teid mitte mõista, d'Herblay."
"Monsenjöör, meil on oma poeedid, oma insener, oma arhitekt, oma muusikud, oma trükkal, oma maalikunstnikud. Meil oli vaja ka oma isiklikku Bastille’ komandanti."
"Arvate seda?"
"Monsenjöör, ei maksa endale illusioone teha, Me võime väga kergesti Bastille’sse sattuda, armas härra Fouquet," lisas prelaat, näidates oma kahvatute huulte vahelt hambaid, mis olid ikka veel niisama ilusad kui kolmekümne aasta eest, mil Marie Michon neid jumaldas. (lk 37)
  • "Olen rahul kõikjal, kus minu mõõgal on au kohata teie oma, milord."
"Lähme siis. Kahetsen väga, et pean teid sundima jalgu märjaks tegema, härra de Wardes. Kuid minu arvates on see vajalik, et võiksite oma kuningale öelda: "Sire, ma ei ole võidelnud Teie Majesteedi pinnal." See on küll pisut subtiilne, kuid Port-Royali aegadest peale oletegi te kõik ülisubtiilsed. Ei maksa kahetseda, see laseb teil esineda võluvalt vaimukana, nagu see vaid teie rahvusele omane on. Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis kiirustame, härra de Wardes, sest meri tõuseb ja öö on lähedal." (lk 90)
  • Vestlused de Guiche’iga võtsid peagi suuna, milles oli võimatu mitte näha suure kire eelmängu. Kui uuritakse pikalt kõne all olevate riidekangaste värvitoone, kui kulutatakse terve tund mõne parfüümisordi või lille aroomi analüüsimiseks, siis võivad sedalaadi vestlust küll kõik kuulda, kuid seejuures on liigutusi ja ohkeid, mida mitte kõik näha ei oska. (lk 96)
  • [Leskkuninganna Anna:] "Noored naised on tujukad. Heita neile ette seda, mida nad pole teinud, on mõnikord niisama hea kui neile öelda, et nad võiksid seda teha." (lk 112)
  • [Madame, kuninga vennanaine oma abikaasa kohta:] "Monsieur ei hakka iial ühtki naist armastama," jätkas ta. "Monsieur armastab iseennast liiga palju. Minu õnnetuseks on Monsieur kõige halvemat liiki armukadetseja. Ta on armukade ilma armastuseta." (lk 119-120)
  • Kuningas laskus ühele põlvele ja haaras Madame'i käe. Naeratusega, mida ükski kunstnik ei suudaks edasi anda ega ükski poeet kirjeldada, ulatas Madame kuningale oma mõlemad käed, millesse see peitis oma kuumava lauba.
Kumbki ei suutnud sõnagi lausuda. Kuningas tundis, et Madame tõmbas oma käed tagasi,riivates ta põski.
Ta tõusis järsku ja lahkus ruumist.
Õukondlased panid ta õhetust tähele ja otsustasid, et oli toimunud tormiline stseen.
Kuid ševaljee de Lorraine kiirustas ütlema:
"Oh ei, härrad, rahustuge, kui Tema Majesteet on vihane, siis on ta kahvatu." (lk 124)
  • Ei maksa arvata, et Louis plaanitses teadlikult ta võrgutamist: sidemed, mis ühendasid Madame'i tema vennaga, olid või vähemalt tundusid talle olevat ületamatu tõke. Ja pealegi oli ta sellest tõkkest esialgu veel liiga kaugel, et selle olemasolu üldse märgatagi. Kuid südant hellitavate kirgede järsul nõlvakul ei aima keegi iial ette, kus ta peatuma jääb, isegi mitte see, kes on kõik edu- ja vääratusevõimalused läbi kaalunud. (lk 125)
  • Kuninganna Annal polnud härra de Guiche’i suhtes samasuguseid põhjusi leebuseks kui härra Buckinghami suhtes.
Juba esimestest sõnadest nägi ta, et Louis ei kavatse olla karm. Seepärast oli ta seda ise. See oli üks kuninganna tavalisi kavalusi, mille abil ta oskas tõde teada saada.
Kuid Louis oli õppeaja läbi teinud. Juba peaaegu aasta oli ta kuningas. Selle aasta jooksul oli ta jõudnud teesklema õppida. (lk 127)
  • On üldtuntud tõde, nagu kõik naised kinnitavad, et armastaja ja abikaasa ilu vahel on alati tohutu suur vahe. (lk 133)
  • Miski ei rõhuta selgemini inimese alaväärsust kui ta kindel veendumus enda üleolekust. (lk 134)
  • Seejärel defileerisid kuninga ja kuningannade ees senjöörid, avaldades Tema Majesteedile tänu austava kutse eest.
Jõudis kätte de Guiche’i kord.
"Ah, härra," ütles talle kuningas, "ma ei märganudki teid."
Krahv kummardas, Madame kahvatas.
De Guiche avas suu, et lausuda tänusõnu.
"Krahv," ütles kuningas, "kevadkülvi aeg on käes. Ja ma olen kindel, et teie Normandia talunikud näeksid teid rõõmuga teie mõisates."
Pärast seda julma hoopi pööras kuningas õnnetule krahvile selja. (lk 134-135)
  • Härra Colbert oli kokku saanud neli miljonit ja kulutas need ära targa kokkuhoidlikkusega. Teda ehmatasid kulud, milleni võis viia mütoloogia. Iga silvaan, iga trüaad maksis vähemalt sada liivrit päevas. Iga kostüüm maksis keskmiselt kolmsada liivrit. Igal ööl ilutulestikuks kulutatud püssirohu ja väävli hind tõusis saja tuhande liivrini. Sellele lisaks oli veel illumineeritud tiigi ümbrus, mis nõudis kolmkümmend tuhat liivrit õhtu pealt. (lk 136)
  • Igal õhtul jõudis Madame surmväsinult oma ruumidesse. Ratsasõidud, suplused Seine’i jões, teatrietendused, lõunasöögid vabas õhus, ballid suure tiigi kaldal, kontserdid — kõigest sellest oleks jätkunud, et lossi kõige tugevamal šveitsi kaardiväelasel hing välja võtta, rääkimata saledast ja haprast naisest.
Tõsi küll, kui asi puutub tantsimisse, kontsertidesse ja jalutuskäikudesse, siis võib naine osutuda tugevamaks kui kolmeteistkümne kantoni kõige tarmukam poeg. Ent nii ammendamatu kui ühe naise jõud ongi, sel on siiski piir. Ja kaua see sellisele režiimile vastu panna ei suuda. (lk 137)
  • "Kuidas? Kuningas läheb koos minu naisega suplema ega võta kuningannat kaasa. Madame läheb koos kuningaga suplema ega tee mulle seda au, et laseks mulle sellest teatada. Ja teie arvates peaks minu vennanaine sellega rahul olema. Teie arvates peaksin mina sellega leppima?"
"Armas Philippe," ütles kuninganna Anna, "te lähete liiale. Te lasksite minema kihutada härra Buckinghami, te sundisite härra de Guiche'i maapakku minema. Kas te tahate siis nüüd kuningat Fontainebleaust minema saata?"
"Oh, nii auahne ma ei ole, Madame." ütles Monsieur kibestunult. "Kuid mina ise võin lahkuda ja ma lahkungi."
"Armukade kuninga peale, armukade oma venna peale!"
"Armukade oma venna peale! Kuninga peale! Jah, Madame! Armukade! Armukade! Armukade!"
"Tõesti, härra," hüüdis kuninganna Anna, teeseldes meelepaha ja viha, "ma hakkan arvama, et olete hull ja kindlalt otsustanud minu meelerahu hävitada. Ma lahkun teist, sest selliste meeletute kujutluste vastu ei suuda ma end kaitsta."
Ta tõusis ja jättis Monsieur' kõige pöörasemasse vihahoogu.
Hetkeks jäi prints jahmunult seisma. Siis toibus ta ja läks selleks, et end koguda, uuesti talli, nägi jälle tallipoissi ja küsis uuesti tõlda, küsis uuesti hobust. Ja vastuse peale, et tal pole hobust ega tõlda, kiskus Monsieur ühe tallimehe käest ratsapiitsa ja hakkas vaest vennikest tugevate piitsahoopidega mööda teenijate hoovi ringi kihutama, hoolimata tema hädakisast ja vabandustest. Seejärel läks ta hingetuna, higist leemendavana ja kogu kehast värisedes oma ruumidesse, lõi kildudeks oma kõige kaunimad portselanesemed ja heitis siis kõigi saabaste ja kannustega voodisse, karjudes:
"Appi!" (lk 140-141)
  • Valvins’is, õitsvate pajude tiheda võlvi all, mis kummardasid oma rohelisi päid ja niisutasid oksaotsi sinavas vees seisis pikk madal paat, mis kandis sinise riidega ületõmmatud sõrestikku. See oli pelgupaigaks suplevaile Dianadele, keda veest väljumisel jälgisid kakskümmend suletuttidega ehitud Acteoni, kes innukalt ja himuralt jõekese lõhnaval sammaldunud kaldal edasi-tagasi ratsutasid.
Kuid Diana, isegi häbelik Diana, kes kandis pikka tuunikat, polnud nii vooruslik, nii hoolsasti kaetud kui Madame, kes oli noor ja ilus nagu jumalanna, sest jumaliku naisküti peen tuunika laskis siiski näha ümarat valget põlve ja nooletupp ei varjanud täiesti kuldset õlga, kuna aga sajakordne loor, millesse oli mähkunud Madame, kes end nüüd oma ümmardajate hoolde andis, pidas kinni ka kõige ebadiskreetsemad ja teravamad pilgud. (lk 141)
  • "Ettevaatust, sire, ettevaatust!"
"Jumal hoidku, mis ma siis jälle tegin?"
"Nüüd pean ma küll tagasi võtma komplimendid, mis ma just praegu tegin... Ütlesin, et olete ettevaatlik, olete tark!... Ja kohe teete te algust hirmsate rumalustega. Kas siis kirg süttib sel kombel ainsa hetkega nagu tõrvik? Kas võib siis üks kuningas ilma mingi ettevalmistuseta langeda La Vallière’i taolise tüdruku jalge ette?"
"Henriette! Henriette! Henriette! Millelt ma teid taban! Me pole oma sõjakäiku veel alustanudki ja juba te ründate mind."
"Ei, kuid ma katsun teile mõistust pähe panna. Laske oma armuleegil süttida vähehaaval, ärge seda sel kombel ainsa hetkega loitma puhuge. Enne kui Jupiter lossid põlema süütab, müristab ta ja laseb välku sähvida. Kõigel peab olema oma eellugu. Kui te sellist tulisust ilmutate, ei usu keegi, et olete armunud, ja kõik peavad teid hullumeelseks — kui just teie plaane läbi ei nähta. Inimesed pole tihti sugugi nii lollid kui paistavad." (lk 158)
  • "Hästi, olgu nii," ütles ta. "Mõtlen oma rünnakuplaani läbi. Kindralid, nagu näiteks minu nõbu de Condé, uurivad põhjalikult oma strateegilisi kaarte, enne kui liikuma panevad esimese etturi, mida nimetatakse armeekorpuseks. Minagi tahan koostada tõelise rünnakuplaani. Nagu teate, on Õrnuste Maa jaotatud paljudeks piirkondadeks. Ma peatun kõigepealt Väikeste Tähelepanekute külas, Armastuskirjade talu juures, enne kui pöördun Nähtava Armastuse teele. Tee on selgesti tähistatud, nagu teate, ja too vaene preili de Scudéry ei andestaks mulle, kui ma kõiki neid etappe korralikult läbi ei teeks." (lk 158)
  • Müriseva aplausi saatel ilmus kuningas lavale.
Ta kandis lilleõitest tuunikat, mis siiski ei suutnud varjata ta saledat ja kaunikujulist pihta. Ta sääri, mis olid elegantsemaid kogu õukonnas, lasksid ihuvärvi siidsukad veelgi nägusamatena paista — sukad ise olid nii peened ja läbipaistvad, et neid peaaegu märgatagi polnud. Ta väikesi jalgu kängitsesid helelillad satäänkingad lilledest ja lehtedest tupsudega. Ülemine pool kehast oli alumisega kooskõlas. Ilusad lainetavad juuksed ja värske näojume, mida veelgi esile tõstsid südantpõletavalt säravad sinisilmad, meelitavate huultega suu, mis suvatses naeratada, — selline oli aasta valitseja, keda tol õhtul täie õigusega oleks võinud kõigi Amorite kuningaks nimetada.
Tema kõnnakus oli midagi, mis meenutas jumala kerget majesteetlikkust. Ta ei tantsinud, ta hõljus. (lk 163)
  • Sõidumürinale vastas kauge muusika, ja kui see vaikis, pühendas uhke laulik ööbik varjuliste puude alla kogunenud seltskonnale oma kõige keerulisema, kõige kaunima ja kõige peenema meloodia.
Laulja ümber, suurte puude all valitsevas pimeduses hiilgasid siin-seal mõne muusikat armastava öökulli silmad.
Õukonna pidu oli seega ka metsa salapärastele elanikele peoõhtuks. Sest kindlasti jäi sõnajalgade vahel kuulatama hirv, faasan puuoksal ja rebane oma urus. (lk 173)
  • [Athénaïs:] Seda nimetatakse koketeriiks, preilid. Mehed, kes on narrid paljudes asjades, on seda eriti selles, et nad mõistavad koketerii all nii naise uhkust, kui ka tema muutlikkust. Mina olen uhke, see lähendab vallutamatu. Ma kohtlen karmilt oma austajaid, ilma et ma vähimalgi määral püüaksin neid enda juures hoida. Mehed ütlevad, et ma olen koketne, sest nende enesearmastus sunnib neid uskuma, et ma ihaldan neid. Teised naised, nagu näiteks Montalais, lasevad endid algul meelitajaist võluda, ja nad oleksid kadunud, kui mitte vaist neid õnnelikul kombel ei sunniks äkki meelt muutma ning nuhtlema seda, kelle austusavaldusi nad kunagi vastu võtsid."
"Väga õpetatud kõne," ütles Montalais nõutleva asjatundja toonil.
"Hirmus," sosistas Louise.
"Tänu sellele koketeriile — ja see ongi tõeline koketerii —," jätkas preili de Tonnay-Charente, "kaotab alles äsja uhkusest nii puhevil olnud armastaja kogu oma iseka upsakuse. Ta võttis juba võiduka poosi, kuid peab taganema. Ta hakkas meisse suhtuma soosiva üleolekuga, nüüd lamab ta jälle maas. Ja nii on meil armukadeda, tülika ja tüdinud abikaasa asemel alati värisev armastaja, alati ihalev, alati alandlik, ja kõige selle ainsaks põhjuseks on, et ta leiab meis alati uue armukese. See on tõeline koketerii, preilid, ja võite ise otsustada, mis see väärt on. Ka sel kombel võib naine kuningannaks saada, kui ta pole jumalalt saanud kallihinnalist andi oma südant ja vaimu püsivalt ohjes hoida." (lk 178)
  • "Tõesti, preilid, ma ei mõista enam midagi!" hüüdis kitsikusse aetud La Vallière. "Kuidas? Teil on ju süda nagu minulgi, teil on silmad nagu minulgi, ja te räägite mulle härra de Guiche'ist, härra de Saint-Aignanist ja ma ei tea kellest veel, kuna seal oli ju ometi kuningas."
Need kiiruga ja väriseval kirglikul häälel lausutud sõnad tõid mõlema neiu suust kuuldavale hüüatuse, mis Louise’i ehmatas.
"Kuningas!" hüüdsid Montalais ja Athenais korraga.
La Vallière peitis näo käte vahele.
"Oh jaa, kuningas, kuningas," sosistas ta. "Kas olete kunagi näinud kedagi, kes kuninga sarnane oleks?"
"Teil oli õigus, kui te ütlesite, et teil on head silmad, preili, sest te näete väga kaugele, liiga kaugele. Kuningas ei kuulu õnnetuseks nende hulka, kelle poole meil on õigus pöörata oma vääritut pilku."
"Jah, see on tõsi, see on tõsi!" hüüdis La Vallière. "Mitte kõik ei tohi otse päikesesse vaadata. Kuid mina vaatan, peaksin ma kas või pimedaks jääma." (lk 183)
  • "See on vast seiklus," ütles Saint-Aignan, "ja tabagu mind katk, kui ma sellest esimesena jutustada ei saa."
Kuningas astus talle lähemale ja ütles väriseval häälel raevuka käeliigutusega:
"Krahv, mitte ainustki sõna."
Vaene kuningas unustas, et ta tund aega tagasi oli just samale mehele sama korralduse andnud otse vastupidisel eesmärgil, see tähendab, soovides, et mees kindlasti lobiseks.
Seepärast jäi see teinegi nõue niisama ülearuseks kui esimene.
Pool tundi hiljem teadis kogu Fontainebleau, et preili de La Vallière’il oli kuningliku tamme all olnud kõnelus Montalais’ ja Tonnay-Charente'iga ja et ta selles kõneluses oli pihtinud neile oma armastusest kuninga vastu. (lk 192)
  • Arst võttis munga käe ja katsus pulssi.
"Ohoo, halvaloomuline palavik," ütles ta.
"Mis tähendab halvaloomuline palavik?" küsis haige käskival ilmel.
"Esimese või teise aasta ordukaaslasele ütleksin, et sellest võib paraneda," sõnas arst haigele uurivalt silma vaadates.
"Kuid minule?" küsis frantsiskaanlane.
Arst kõhkles.
"Vaadake minu halle juukseid ja mõtteist kortsu läinud laupa," jätkas ta. "Vaadake vagusid mu näol ja otsustage nende järgi, millised katsumused mul selja taga on. Olen üheteistkümnenda aasta jesuiit, härra Grisart."
Arst võpatas.
Üheteistkümnenda aasta jesuiit, see pidi olema mees, kes on pühendatud kõigisse ordu saladustesse, mees, kellele teaduses pole enam saladusi, kellele ühiskonnas pole enam tõkkeid ja kellel selle maailmaga pole enam mingeid kohustavaid sidemeid. (lk 266)
  • Meile näib, et rikas ja tugev võib olla vaid selline loomus, mis otsekui hea ja kurja tundmise puu kasvatab korraga nii head kui halba vilja, mis on alati õites, alati viljarikas, mille head vilja oskavad eraldada need, kes selle järele nälga tunnevad, kuid mille halb vili tapab tühised parasiidid, kes seda on söönud, ja see pole suurem õnnetus. (lk 305)
  • Ei, Madame tahtis lihtsalt kuningat karistada selle eest, et see oli teda naiseliku kavalusega ninapidi vedanud. Ta tahtis kuningale selgeks teha, et kui see tema vasta selliseid relvi kasutab, siis leiab tema kui tark ja kõrgest soost naine oma kujutlusvõime arsenalist kindlasti kaitsevahendeid, mis isegi kuninga hoope trotsida suudavad. Teiseks tahtis ta tõendada, et niisuguses sõjas ei tunnistata enam kuningaid, või vähemalt, et kuningad, kes sellises lahingus võitlevad iseenda eest, nagu tavalisedki inimesed, võivad esimesel tõsisemal kokkupõrkel oma krooni kaotada. Ja lõpuks tahtis ta näidata, et kui kuningas oli algul lootnud kõigis õukonna daamides oma palja ilmumisega imetlust äratada, siis oli see puhtinimlik ja hulljulge auahnus, mis solvas neid, kes teistest kõrgemal seisid. Ta lootis, et see paras õppetund kuningale, kes oma pead liiga uhkelt püsti hoidis, tingimata mõju avaldab. (lk 326)
  • Kõiki oma muresid vaimus põhjalikult kaalunud ja vaaginud, leidis Louis XIV oma mõtisklusi lõpetades üllatusega, et lisaks juba seotud haavadele vaevab teda veel mingi raske, talumatu ja senitundmatu valu. Ta ei julgenud iseendalegi tunnistada, et selle tuikava valu asupaik oli ta südames, ja ka ajaloolane peab lugejale tunnistama seda, mida kuningaski lõpuks iseendale tunnistas: La Vallière'i naiivne armuavaldus oli ta südant hellitlevalt puudutanud. Ta oli hakanud uskuma puhtasse armastusse, armastusse tema kui inimese vastu, täiesti omakasupüüdmatusse armastusse. Ja tema hing, mis oli noorem ja eriti just naiivsem kui arvata võidi, oli tõtanud vastu tollele teisele hingele, kes oli paljastanud talle oma igatsused.
Armastuses juhtub äärmiselt harva, et kaks südant korraga süttivad. Armastuse üheaegne tärkamine on niisama haruldane kui kahe armastaja tunnete üheväärsus. Peaaegu alati hakkab üks armastama varem kui teine, niisamuti kui peaaegu alati lõpeb ühe armastus varem kui teisel. Kahe inimese vahel tekib otsekui elektrivool, mille tugevus sõltub esimesena tärganud kire tugevusest. Mida suuremat armastust oli näidanud preili de La Vallière, seda tugevamaid tundeid oli see äratanud kuningas. (lk 328)
  • Muide, teatud jumala poolt eelistatud maapealsetes riikides on aegu, mil usutakse, et maapealse kuninga tahe võib mõjutada jumalikku tahet. Augustusel oli Vergilius, kes ütles: "Nocte placet tota redeunt spectacula mane". (Kogu öö sajab, hommikul muutub kõik kauniks.) Louis XIV-ndal oli Boileau, kes ütles hoopis midagi muud ja jumal suhtus temasse peaaegu niisama heatahtlikult kui Jupiter Augustusesse.
Louis kuulas missat nagu tavaliselt, kuid peame möönma, ei ta suhtus pisut hajameelselt loojasse, mõeldes rohkem ühele jumala loodud olendile. Jumalateenistuse ajal arvutas ta korduvalt minuteid, siis sekundeid, mis teda lahutasid väljasõidu alguse õnnehetkest, see tähendab hetkest, millal Madame asub teele koos oma kojaneitsitega. (lk 350)
  • Kuid jumal on nii heatahtlik noorte patustajate suhtes — kõik, mis on seotud armastusega, isegi keelatud armastusega, leiab nii kergesti armu vanajumala isaliku pilgu ees, et missalt lahkudes ja silmi taeva poole tõstes võis Louis pilvelõhede vahelt näha nurgakest sinisest taevavaibast, millele astub jumala jalg. (lk 351)
  • Kuninganna Anna kukkur oli pungil. Talle kuulus tubli summa raha, mille Mazarin oli tema jaoks kogunud ja kindlasse kohta paigutanud. Temale kuulusid Prantsusmaa kauneimad juveelid, eelkõige hiigelpärlid, mis panid kuninga ohkama iga kord, kui ta neid nägi, sest tema kroonipärlid paistsid nende kõrval tillukeste hirsiteradena. (lk 379)
  • Käevõrude peaosa moodustasid hindamatud vanaaegsed kameed. Briljantide väärtus iseendast polnud kuigi suur, kuid omapärase harukordse töötluse tõttu õukondlased mitte üksnes ei ihaldanud neid endale, vaid olid tänulikud ka lihtsalt selle eest, kui võisid neid kuninganna randmetel silmitseda. Päevadel, kus kuninganna käevõrusid kandis, tähendas suurt soosingut, kui tohiti neid imetleda kuninganna kätt suudeldes.
Õukondlaste seas oli käibel isegi omamoodi galantne kõnekäänd, et käevõrud poleks midagi väärt, kui nad õnnetuseks poleks kuningannataolise naise kätel. Sellele komplimendile langes osaks au, et see tõlgiti kõikidesse Euroopa keeltesse. Sel teemal liikus ringi rohkem kui tuhat ladina- ja prantsuskeelset distihhoni. (lk 380)
  • D’Artagnan — teda tuleb mainida nimepidi, et üldse meenutada tema olemasolu — ei osanud tõesti absoluutselt mitte midagi peale hakata selles säravas kerglases seltskonnas. Kui ta oli viibinud kaks päeva kuninga saatjate seas Fontainebleaus ning oli jälginud oma valitseja lamburi-idülle ja heroilis-koomilisi maskeraade, tundis musketär, et tema elu sisustamiseks sellest ei piisa.
Alalõpmata astusid ta juurde inimesed, kes küsisid: "Kuidas mu riietus teie arvates mulle sobib, härra d’Artagnan?"
Rahuliku pilkava häälega vastas ta neile: "Minu arust olete niisama hästi riietatud kui kauneim ahvipärdik Saint-Laurenti laadal."
Taolisi komplimente tavatses d’Artagnan ütelda siis, kui ei suvatsenud teha teistsuguseid. Tahes-tahtmata tuli sellega leppida.
Ja kui talt küsiti: "Härra d’Artagnan, mida kavatsete täna õhtul selga panna?", siis vastas ta: "Kavatsen ennast alasti võtta." (lk 391)
  • Poollamaskil madala seljaga tugitoolis, jalad mitte välja sirutatud, vaid lihtsalt asetatud taburetile, moodustab d’Artagnan kõige nürima nurga, mida võib kujutleda. (lk 392)
  • Niiviisi lebades, tardunud pilk juhitud läbi akna, pole d'Artagnan enam sõjamees, d'Artagnan pole enam paleeohvitser, vaid lihtsalt väikekodanlane, kes kuidagi oleskleb lõunasöögist õhtusöögini ja õhtusöögist magamaminekutunnini. Ta on üks neist tublidest luustunud ajudest, kus ei leidu paigakest ainsagi mõttekese jaoks, sest mateeria luurab nii tigedalt arukuse väravatel ja valvab, et salakaubana mõttevarjugi koljusse ei toodaks. (lk 393)
  • "Planchet," lausus d’Artagnan, "kinnitan sulle, et mul pole põrmugi igav."
"Kui asi on nii, miks olete siis seal siruli nagu surnu?"
"Sõbrake Planchet, kui olin La Rochelle’i piiramisel, kus olid sinagi, ühe sõnaga, kui viibisime koos, siis oli seal üks araablane, kuulus serpentiinist laskja. See oli tark poiss, kuigi naljakat nahavärvi, nagu sinu oliivid. Nojah, kui see araablane oli söönud või tööd teinud, heitis ta pikali, nii nagu olen praegu pikali mina, ja suitsetas mingit võlurohtu suurest, merivaigust kahaga piibust Ja kui mõni ülemus heitis talle ette, et ta ühtevalu magab, vastas araablane rahuga: "Parem istuda kui seista püsti, parem lamada kui istuda, parem olla surnud kui lamada."
"Selle araablase nahavärv ja tarkussõnad on ühteviisi jubedad," ütles Planchet. "Mäletan teda hästi. Suure mõnuga lõikas ta protestantidel päid otsast."
"Just-just. Ja balsameeris ära, kui need seda väärisid."
"Jah, ja kui ta balsameeris oma rohtude ja taimedega, oli ta nagu korvipunuja korvi punumas." (lk 394)
  • [Planchet d'Artagnanile:] "Ei, te olete geniaalne inimene, ja kui tegu on sõjaga, üllatamistega, taktikaga ja osavate löökidega, — pergel!— siis on kuningad teie kõrval üsna vähe väärt. Mis puutub aga hinge puhkusesse, keha eest hoolitsemisse, elumaitsmisse, kui nii võib öelda, ah, härra, siis ärge tulge mulle lobisema geniaalsetest inimestest, nad on iseenese timukad." (lk 400)
  • Aga d’Artagnan kahtlustas, ja kui juba kord kahtlus tema hinge turgatas, ei tukkunud ta mõistus enam. Nii nagu kass neljajalgsete peres, oli tema inimeste seas rahutuse ja kannatamatuse kehastuseks. Rahutu kass ei püsi rohkem paigal kui siidiebemekene, mida kiigutab iga tuulehõng. Luurav kass on otsekui surnud oma luurepostil, ja ei nälg ega janu suuda teda mõtisklustest välja kiskuda.
Kärsitusest põlev d’Artagnan raputas endalt äkki selle tunde nagu liiga raske mantli. Ta jõudis veendumusele, et pidi just seda teada saama, mida tema eest varjati. (lk 403)
  • Viimaks jõudis d'Artagnan lossi kaugemasse ossa, mida piiras paksuleheliste, tugevate ja lopsakate paljuõieliste ronitaimedega kaetud raidkivimüür. Müüril kõrgusid teatud kindla vahemaa järel kartlikes või saladuslikes poosides raidkujud. Voogavatesse peplostesse peidetud vestaneitsid, marmorrüüsse suletud osavad valvurid, vargsed pilgud pööratud ihalevalt lossi poole.
Hermes, sõrm suul, sirutatud tiibadega Iris, magunitega ülepuistatud Öö kõrgusid puude vahelt paistvale hoonete ja aedade keskel. Kujud joonistusid valgete siluettidena kõrgete, musti tiputeravikke taeva poole sirutavate küpresside taustal.
Saja-aastased küpresside ümber väänlevad roniroosid kinnitasid oma õievõrad iga oksaharu külge ja külvasid alumistele okstele ning raidkujudele lõhnavat õievihma.
Musketärile paistsid need imed inimvaimu ülima saavutusena. D’Artagnan oli väga luulelises meeleolus. Mõte, et Porthos elab niisuguses Eedenis, andis tema silmis Porthosele kaalu juurde, sest teatavasti alluvad isegi üllaimad vaimud ümbruse mõjule. (lk 408)
  • D’Artagnan juhatati salongi.
Ta ei tarvitsenud kaua oodata: kõrvaltoa parkett värises tuttavate sammude all, uks avanes või õigemini paiskus valla, tuli Porthos ja heitis end oma sõbra käte vahele kuidagi kohmetult, mis aga muide ei sobinud talle sugugi halvasti.
"Teie siin?" hüüdis ta.
"Ja teie?" ütles d’Artagnan. "Vaata mul salalikku!"
"Jah," ütles Porthos, naeratades ebalevalt, "kas on natuke üllatav, et leiate mu härra Fouquet’ juurest?"
"Ei sugugi. Miks te ei võiks olla härra Fouquet’ sõber? Härra Fouquet’l on kenakesti sõpru, eriti vaimuinimeste seas."
Porthosel piisas tagasihoidlikkust, et mitte komplimenti enda arvele kirjutada.(lk 409)
  • "Lühidalt, minu ees oli vahesein. Proovisin paremat saabast jalga tõmmata. Ma tirisin kätega, pingutasin säärt, tegin ennekuulmatuid ponnistusi, kuni äkki jäid mulle kätte kaks saapakõrva, jalg aga põrutas minema nagu katapult."
"Katapult! Kallis Porthos, olete teie alles kõva käsi kindlustuseasjades!"
"Jah. Jalg põrutas minema nagu katapult, kohtas vaheseina ja lõi selle sisse. Kallis sõber, ma uskusin, et olen lammutanud templi nagu Simson. Lendas seal alles maale, portselani, lillevaase, vaipu, kardinapuid, lausa ennekuulmatu!"
"Tõsi või?"
"Rääkimata veel sellest, et otse teisel pool vaheseina seisis portselaniriiul."
"Kas lükkasite selle ümber?"
"Virutasin selle toa teise otsa." (lk 413)
  • "Ja lõpuks lendas veel lühter mulle otse lagipähe ja purunes tuhandeks tükiks, ha-ha-haa!"
"Otse pähe?" naeris dArtagnan, hoides kõhtu kinni.
"Täitsa otse!"
"See lõi ju teil pea lõhki?"
"Ei, otse vastupidi, ma ju ütlesin, et lühter läks puruks. See oli klaasist."
"Ah, või lühter oli klaasist?"
"Veneetsia klaasist. See oli haruldus, mu armas, teist säärast ei ole, see kaalus kakssada naela."
"Ja langes teile pähe?"
" Ot... se... pä... he...! Kujutage ette, üleni kullatud, altpoolt inkrusteeritud kristallkuul. Kui lühter on süüdatud, põlevad ülal aromaatsed õlid, lühtril on leekiheitvad harud."
"Kujutan küll. Aga ega lühter ei põlenud?"
"Õnneks ei, muidu oleksin läinud põlema."
"Lühter lõi teid siis lihtsalt laperguseks?"
"Ei."
"Kuidas ei?"
"Ei. Lühter prantsatas vastu pealuud. Paistab, et meie peanuppu katab põrgulikult kõva kooruke."
"Kes seda ütles, Porthos?"
"Arst. Midagi kuplitaolist, mis kannataks välja isegi Pariisi Jumalaema kiriku."
"Tühi jutt!"
"Ja-jaa! Ilmselt on meie pealuu nii ehitatud."
"Rääkige 'enda eest, kulla sõber, pealuu on nii ehitatud teil, aga mitte teistel inimestel." (lk 413-414)
  • "Kohtamiste park! See etendavat tähtsat osa peaintendandi salapärastes lugudes?"
"Seda ma ei tea. Minul pole olnud siin mingeid kohtamisi ega salapäraseid lugusid, aga mul on siin vaba voli muskleid harjutada. Ma kasutan seda ja kisun puid koos juurtega maa seest välja."
"Mis tulu te sellest saate?"
"Et käsi oleks vormis ja et linnupesi kätte saada. Minu arust on see mugavam kui puu otsa ronimine."
"Oi-oi, kulla Porthos. Armastate karjuseidülli nagu Tircis."
"Jah, mulle meeldivad tillukesed munad. Ma armastan neid lõpmatult rohkem kui suuri. Te ei oska arvatagi, kui hõrgutav on omlett neljastsajast või viiestsajast kanaarialinnu, vindi, künnirästa ja musträsta munast."
"Viiestsajast munast — see on lausa jube!"
"See mahub ühte salatikaussi," kinnitas Porthos.
Viis minutit imetles d’Artagnan Porthost, nagu näeks teda esimest korda elus. (lk 415-416)
  • "Lühidalt, me ei saada oma sõbra juurde enam või vähem ustavaid kullereid, vaid viime kirja ise sinna."
"Sellele ma ei tulnudki. Ja ometi on see nii lihtne."
"Porthos, seepärast peame ilmtingimata jalamaid teele asuma."
"Tõesõna, mida varem teele asume, seda vähem hilineb kiri Aramise juurde."
"Porthos, teie arutlused on ikka võimsad. Loogika peab teie juures sammu kujutlusvõimega." (lk 419)
  • Kuid meie koloniaalkaupmehel oli kuldne süda, väärtuslik reliikvia vanadest headest aegadest, mille all vanad inimesed mõtlevad noorusaega ja noored inimesed — esiisade vanaduspäevi. (lk 423)
  • "Oi, härra, olge ettevaatlik!" hoiatas ta.
"Mispärast, sõbrake?" küsis Porthos.
"Teil hakkab sees kõrbema!"
"Kuidas nii, kulla sõbrake?" küsis Porthos.
"Need on kõik niisugused söögid, mis ajavad seest kuumaks."
"Mis söögid?"
"Viinamarjad, pähklid, mandlid."
"Ah soo! Aga kui mandlid, pähklid ja viinamarjad ajavad kuumaks..."
"Kindlasti ajavad, härra."
"Siis mesi värskendab."
Ja ta sirutas käe avatud meepüti poole, kuhu oli torgatud puulabidakene ostjate tarvis, ja neelas alla oma tubli pool naela mett.
"Sõbrake, ma palun teilt nüüd vett," ütles Porthos.
"Kas ämbriga, härra?" küsis sell kohtlaselt.
"Ei, karahviniga. Karahvinist jätkub." ütles Porthos heatahtlikult.
Ta tõstis karahvini suule nagu pasunapuhuja ja tühjendas selle ühe sõõmuga. (lk 425)
  • "Planchet, mis kell me õhtust sööme?" küsis Porthos. "Mu kõht on tühi."
Peasell pani käed risti.
Kartusest, et Porthos võiks tunda värske liha lõhna, hiilisid ülejäänud kaks leti alla.
"Siin võtame ainult kerget õhtuoodet," ütles dArtagnan. "Kui me oleme juba kord Planchet’ talus, siis sööme õhtust."
"Ah, või meie läheme teie tallu, Planchet? Seda parem," kiitis Porthos.
"Teete mind väga õnnelikuks, härra parun."
"Härra parun" avaldas tugevat mõju sellidele, kes nägid, et päratu isu kuulub kõrgema seisuse juurde.
Pealegi rahustas neid see tiitel. Nad polnud kunagi kuulnud, et inimsööjat tituleeritaks "härra paruniks". (lk 425-426)
  • Planchet ajas silmad jõlli.
"Härra parun, kas teil on sedasorti mets nagu Fontainebleaus?" kogeles ta.
"Jah. Mul on isegi kaks metsa, aga Berry mets on mulle armsam."
"Miks?" küsis Planchet armastusväärselt.
"Esiteks ma ei tea, kus ta lõpeb, ja teiseks on seal hästi palju salakütte."
"Aga kuidas saab see mets armas olla, kui seal on palju salakütte?"
"Nemad kütivad mu jahiloomi, mina jälle kütin neid. Nii saan ma omamoodi väikese sõjapildi keset rahuaega." (lk 430)
  • "Vast maitsete neid kreeme?" lausus kuningas Porthosele.
"Sire, Teie Majesteet suhtub minusse nii armulikult, et pean teile rääkima puhast tõtt."
"Kõnelge, kõnelge, härra du Vallon!"
"Sire, magustoitudest tunnistan ma ainult pirukaid ja pealegi hästi tihedaid pirukaid. Kõik need kreemid ajavad mul seest täis, ja ma ei raatsi nii halvasti oma hinnalist ruumi kasutada."
"Ah, härra, näete, kus on alles eeskujulik gastronoom!" kiitis kuningas Porthosele viidates. "Nii sõid meie isad, kes olid suured asjatundjad söögi alal. Meie aga ainult näkime." (lk 493)
  • "Ausõna, on alles loll olukord!" sõnas ta. "Jätta enda teada niisugune saladus on sama hea, kui hoida taskus hõõguvat sütt ja loota, et see riiet läbi ei põleta. Mitte hoida saladust, kui on tõotatud, see oleks jälle autu inimese tegu. Tavaliselt tulevad mulle head mõtted jooksu pealt. Seekord aga, kas ma eksin rängalt või pean ma tõesti hirmus palju ringi jooksma, et leida lahendust sellele olukorrale... Aga kuhu joosta?... Jumala eest, lõpuks võib ju minna Pariisi poole. See on hea koht... Jookseme aga kähku... Aga kiireks jooksuks on neljast jalast rohkem tulu kui kahest. Õnnetuseks on mul praegu ainult kaks jalga... Oleks vaja hobust! "Kuningriik hobuse eest!" nagu olen kuulnud öeldavat teatris!... Peab järele mõtlema, mulle ei lähe see nii palju maksma... Conference'i väravate juures on musketäride patrull, ja ühe hobuse asemel, mida mul vaja, võin ma sealt saada kümme." (lk 563-564)
  • Peeglist möödudes märkas ta oma punaseid silmi. Ta põrutas vihaselt jalaga vastu maad.
Kuid oli hilja: Malicorne ja d’Artagnan, kes seisid ukse taga, märkasid ta silmi.
"Kuningas on nutnud," mõtles Malicorne.
D’Artagnan astus aupaklikult kuninga juurde.
"Sire," lausus ta sosinal, "peaksite kõrvaltrepi kaudu oma ruumidesse siirduma."
"Miks?"
"Teetolm on jätnud jäljed teie näole," ütles d’Artagnan. "Minge, minge, sire! Surm ja põrgu!" mõtles ta, kui kuningas alistus kuulekalt nagu laps, "häda neile, kes panevad pisaraid valama selle, kelle pärast kuningas nutab!" (lk 590-591)
  • Armastusest leegitsevad mõtted ja meel ei armasta reeglina valgust mujal kui ainult mõtteis ja südames. (lk 593)
  • Haiguse puhul, mida nimetatakse armastuseks, esinevad haigushood peale haiguse teket järjest tihenevate vaheaegadega.
Hiljem, sedamööda kuidas toimub tervenemine, esinevad haigushood harvemini. (lk 626)
  • La Vallière kandis rasket pärlhalli roosakalt helkivat siidkleiti; gagaatehe rõhutas veelgi tema säravvalget nahka; tema peened läbipaistvad käed muserdasid maitsekate lehtedega aedkannikeste, bengaalirooside ja elulõngade kimbukest, mille keskelt kerkis parfüümikarikana suurepärasest liigist hallikasvioletsete kroonlehtedega haarlemi tulp — see oli läinud aednikule maksma viis aastat aretamisvaeva ja kuningale viis tuhat liivrit.
La Vallière'i tervitades oli kuningas talle kimbu ulatanud. (lk 627-628)
  • Võib-olla armastas ta [Charles II] Kaspia mere voogudega sarnanevaid punakaid veevooge, avarat vetepinda, mida jahe tuul viirutab nagu Kleopatra juustelaineid. Või armastas ta tiike neil kiikuvate kressidega ja lopsakakrooniliste valgete vesiroosidega, mis puhkedes näitavad kollendamas kuldset idu piimvalge ümbrise taustal nagu munas — neid salapäraseid sosistavaid tiike nende pinnal ujuvate mustade luikede ja ablaste pardipoegadega, siidiseis udusulis hapra pesakonnaga, kes jälitab rohelisi kärbseid kuremõõkadel või konni samblases redupaigas. (lk 635)
  • Lisaks olid seal veel valgete rooside spaleerid, mis ronivad kõrgeid võrestikke mööda ülespoole, et pillata maapinnale lõhnavat õielund; pargis kõrguvad rohekate tüvedega iidsed sükomoorid, mis niisutavad oma jalgu poeetilises ja lopsakas samblakattes. (lk 635)
  • Aramis helistas.
Salongi toodi valgus.
Piiskop seisis küünalderingis, mille hele valgus langes hertsoginna vananenud näole.
Kaua peatus Aramise irooniline pilk kahvatunud, närtsinud palgetel, silmadel, mis särasid ripsmeteta laugude alt, suul, mille huuled hoolikalt varjasid mustunud hõredaid hambaid.
Teesklevalt tõstis Aramis sujuva liigutusega oma sirget tugevat jalga, heitis kuklasse särava uhke pea ja naeratas, et näidata oma hambaid, mis tule valgel veel küllaltki särasid. Vana edvistleja mõistis galantset pilkajat.
Hertsoginna seisis otse suure peegli ees, kus tema nii hoolikalt varjatud vanadus kontrasti tõttu selgelt silma paistis.
Ta pöördus minekule taarudes, kiirustamisest raskel sammul ja ta ei vastanud isegi kummardusele, mille Aramis tegi ta ees nõtkelt ja veetlevalt nagu kunagine musketär.
Aramis libises parketil nagu Zefiir ja saatis teda ukseni.(lk 672)

Välislingid[muuda]