Oliver Cromwell

Oliver Cromwell (25. aprill 1599 Huntingdon, Huntingdonshire, Inglismaa – 3. september 1658 London) oli Inglise riigimees ja sõjaväelane, kelle juhtimisel kukutati Inglise monarhia ja pärast kuningas Charles I hukkamist 1649. aastal kehtestati vabariik, mida Cromwell juhtis Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa lordprotektorina 1653. aastast kuni surmani.

Tema kohta

"Ja šotlased?" küsis Cromwell.

"Nad pidasid sõna ega liikunud paigast," ütles Mordaunt.

"Viletsad!" pomises Cromwell.

"Nende ohvitserid soovivad teid näha, härra."

"Mul pole aega. Kas neile on makstud?"

"Täna öösel."

"Lahkugu nad siis ja pöördugu tagasi oma mägedesse, peitku sinna oma häbi, kui need mäed on küllalt kõrged, et seda varjata." (lk 572)

"Oh," hüüdis d'Artagnan, "mis on mul lõpuks tegemist härra Cromwelliga, kes on inglane ja mässab oma kuninga vastu, kes on pealegi šotlane. Mina olen prantslane ja kõik need asjad ei lähe mulle korda. Miks te tahate mind nende eest vastutavaks teha?"

"Tõepoolest, mispärast?" küsis Porthos.

"Sellepärast, et kõik aadlikud on vennad, sellepärast, et teie olete aadlikud ja et kõigi maade kuningad on esimesed oma aadlike hulgas, pime, tänamatu ja rumal pööbel aga tunneb alati rõõmu nende alandamisest, kes temast kõrgemal seisavad. Teie, d'Artagnan, kes te pärinete vanast aadlist ja kannate ilusat nime, teie, kes te olete nii hea sõjamees, teie aitasite kaasa ühe kuninga sahkerdamisele õllekaupmeeste, rätsepate ja voorimeeste kätte! Ah, d'Artagnan, sõdurina te võib-olla täitsite oma kohust, kuid aadlikuna olete süüdlane, ja ma ei karda seda teile öelda." (lk 579)

[Athos?:] "Ja milline karistus teie arvates kuningale määratakse?"

[D'Artagnan:] "Ma kardan väga, et surmanuhtlus. Nad on tema vastu liiga nalju patustanud, et talle armu anda. Nende ainus võimalus on ta tappa. Kas te ei ole siis kuulnud, mis ütles härra Oliver Cromwell, kui ta Pariisis käis ja talle näidati Vincennes'i kindlusvanglat, kus peeti kinni härra de Vendôme'i?"

"Mis ta siis ütles?" küsis Porthos.

"Valitsejaid võib haavata ainult kaelast."

"Olen seda kuulnud," vastas Athos.

"Ja kas te arvate, et ta nüüd, kus kuningas tal peos on, oma maksiimi ellu ei rakenda?" (lk 593)

"Kuid miks peaks meid ähvardama suurem hädaoht kui Athost ja Aramist?" küsis Porthos.

"Sellepärast, et nemad ei teinud muud, kui vaid püüdsid täita ülesannet, mille olid saanud kuninganna Henriette'ilt. Meie aga reetsime Mazarini. Meid lähetati kulleritena Cromwelli juurde, meie aga muutusime kuningas Charles'i toetajateks. Ja selle asemel, et kaasa aidata tema kuningliku pea maharaiumisele, nagu olid otsustanud need lurjused härrad Mazarin, Cromwell, Joyce, Pridge, Fairfax jne jne, oleksime ta peaaegu ära päästnud." (lk 757)

Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

Välislingid