Häbi

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Häbi ehk piinlikkus on moraalne tunne, milles inimene mõistab hukka mõne oma teguviisi või mõtte.

Proosa[muuda]

  • Nii suured inimesed kui ka lapsed ei kata häbenedes nägu mitte sellepärast, et seda teiste eest varjata, vaid selleks, et teisi enda eest varjata, kuna häbi tundes tundub inimeste juuresolek väljakannatamatu.


  • See oli toosama tuttav häbi, mis vaevas meid pärast puhastusoperatsioone, iga kord, kui tuli pealt vaadata või taluda mõnd teotust - häbi, mida sakslased ei tundnud, aga mida tunneb aus inimene, kui seisab silmitsi teiste süüga, süüga, mis pelgalt oma olemasoluga närib hinge seest, sellega, et teda ei saa tegelikkusest kõrvaldada ja et su hea tahe oli olnud kas tühine või vähene ja maailma kaitsmiseks polnud sellest piisanud.
    • Primo Levi, "Hingetõmbeaeg". Tõlkinud Mailis Põld. Vagabund, 2004, sari "Luukamber", lk 150


Luule[muuda]

Ja kui ma sinna vahest jälle tulen,
kus kodumände kohab tuulte käes,
siis minu isa ruttab vastu mulle
ning rõõmsat muhelust ta näol ma näen.

Kõik on ju alles, aga ometigi
nüüd nagu piinlikkus mu tundeid seob.
Ja siiski üsna tema põse ligi
kui väike laps ma tahaks hoida peod.

  • Ilmi Kolla, "Minu taat", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 32-33

Allikata[muuda]

Vanasõnad[muuda]

  • Ega häbi ole härja suurune, häbi nii suur kui tehakse.
  • Häbenemine ei teota tütarlast.
  • Häbi Hiiumaal äkkeks tehtud (ütlus häbistajale).
  • Häbi läks härjaga randa, rannast mere jääle, kukkus sisse karsumdi.
  • Häbi nii suur kui häbenetakse.
  • Häbi rääkida, vaev vait olla.
  • Lühike au, suur häbi.
  • Parem auga hauda minna (surra), kui häbiga elada.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel