Tuija Lehtinen

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tuija Lehtinen 2011

Tuija Kirsti Hillevi Lehtinen (sündinud 12. detsembril 1954 Helsingis) on Soome kirjanik.

Eesti keeles on tema mahukast loomingust ilmunud noorsooromaan "Tiivad varvaste vahel".

"Tiivad varvaste vahel"[muuda]

Tuija Lehtinen, "Tiivad varvaste vahel". Tõlkinud Sander Liivak. Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, 2005.

  • Ma nägin ükskord ühe platsi peal tuvi, kes kõndis imelikult taarutades. Kui ma lähemale jõudsin, panin tähele, et tal olid küünte vahele kasvanud väiksed tiivad, otsekui oleksid tal narmendavad lumelauad all. Ma sain kohe aru, et see tuvi on täiega minu moodi, ühes laulus öeldakse, et igal poisil on tiivad kandade küljes, aga minu puhul pole see kunagi paika pidanud. Minul on tiivad varvaste vahel nagu tollel tuvil ja sellepärast on mu elu vahel täitsa armetu ukerdamine. (lk 9)
  • Igal aastal sain ma kellegi käest kere peale ja Signe käest veel lisa, et lasin oma riided puruks kiskuda. Mamps püüdis mõnikord vahele segada, aga Signe kärkis vastu, et mida valusam vits, seda armsam laps. Ta tümitas mu kintse luuaga ja lappis mu riideid üha karedamate paikadega. See viis pidevate kakluste nõiaringi ja selleni, et ma kaotasin täielikult usalduse vanasõnade vastu. (lk 10)
  • Ma mõtlesin vahel, et kui Signe oleks omal ajal misjonäriks läinud, oleks Aafrika praegu viks kristlik maailmajagu. Ja pühade ajal, kui ta tiris mind teleka ette jumalateenistust vaatama ja kirikulaule kaasa laulma, soovisin ma veel rohkem, et ta oleks omal ajal paganate juurde põrutanud. Kui ilmas oleks olnud õnne, oleks ta esimeses ristiusku pööratavas külas nahka pistetud. (lk 11)
  • - Kas sul kondosse on? küsis Prulla isalikult ja ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Prulla nägi mu näost ära, et ma olin valmistunud tuumasõjaks ja hiinlaste okupatsiooniks, aga mitte Tõeliselt Tähtsateks Asjadeks. Ta ohkas sügavalt, matsutas suud ja keeras kirjutuslaua lukkukäiva sahtli lahti. - Vali välja, kutsus ta.
Ma läksin sahtli juurde ja nägin, et ta on valmistund seksiks iga hiina okupandiga. (lk 23)
  • Ma panin kaks küünalt põlema, võtsin karikakra puudumisel telefoniraamatu ja hakkasin sealt lehti välja rebima. Armastab, ei armasta, armastab, ei armasta... Ma olin parasjagu m-tähe juures, kui mamps ja Mauri linnast tagasi tulid. Mamps imestas esikus, et kes see hull küll telefoniraamatu tänava peale laiali on käristanud, ja alles siis ma märkasin, et loobin iga väljarebitud lehe aknast välja. (lk 118)
  • Mul oli ta [kilpkonn Ines] ikka veel Muskale ette näitamata, sest kuigi ma olin talle seda meelde tuletanud, ütles Muska, et kunagi hiljem, kui tal on rohkem aega. Võib-olla tuleb ta külla, kui pinsile läheb, Ines peaks ju isegi siis kraps tüdruk olema. Oleks päris tore, kui me Muskaga kummarduks vaevaliselt tema poole ja meie hallid kiharad vaiba kohal hõljuksid. Järgmisel päeval õnnestuks meil end ehk jälle püsti ajada, ja Ines oleks selle aja sees juba tervelt pool meetrit edasi lidunud. (lk 122-123)
  • ... läksin siis noorteraamatute riiulite juurde vaatama, kas seal on mõnda stoorit, kus arutataks samu probleeme, mis mul tegelikus elus olid. Ma leidsin mõne raamatu, kus räägiti murdeealistest kuttidest, aga need kõik erinesid minust, sest üle poole nende maailmast hõlmas sport ja see aitas neid igas asjas. Ma juurdlesin neid lehitsedes, kas mul on hilja alustada mõne spordialaga. Aga kuna ma olin juba igivana, siis ma läheksin kahtlemata mõne dopingušamaani ainete õnge. Ja siis läheks nii nagu mõnel endisel sportlasel, et mis joostes tuli, see kustes läks. (lk 134-135)
  • Sabas seistes sirvis ta [Muska] paksu köidet, kus oli juttu horoskoopidest ja käe järgi ennustamisest.
- Usud sa seda värki? küsisin ma, kui ta keeras ette oma tähtkuju ja luges iseloomujooni.
- Mitte eriti. Muidugi kui mõni väga hea astroloog horoskoobi teeks, võiks selles midagi olla. Aga see käejoonte värk tundub kuidagi tobe.
- Minu meelest on sel mõte sees. Mõtle niimoodi, et kui Issand Jumal lõi inimese oma näo järgi, siis kuigi ta on kõige kõrgem ja tema teadmata ei kuku isegi varblane oksalt maha, siis ta ei jaksa ju kõike tulevat niisama lihtsalt meeles pidada. Ma olen kindel, et jooned inimese peopesas on jumala spikker, mida see aeg-ajalt piilub ja, kui vaja, sekkub inimese ellu. Ja mõni ennustaja, kellel on tundlad õiges kaldes, võib osata tema märkmeid tõlgendada ja mõista anda, mis inimest ees ootab. (lk 142-143)
  • - Armastus on imeline jõud, ütlesin ma vagasti.
- Tavaliselt teeb see inimese idioodiks, ütles Muska ja vaatas mind nii läbitungiva pilguga, nii et ma läksin näost sama kirjuks nagu pitsa mu taldrikul. (lk 144)
  • Vaatasime, kuidas inimesed jõule pidasid ja loendasime taaruvaid jõuluvanasid, kes ei mäletanud tagasiteed Korvatunturile. Ma püüdsin taevast leida Petlemma tähte, aga seda ei paistnud. Küllap oli see kellelegi teisele pähe kukkunud. (lk 147)
  • - Siis armusin ma ühe bändi trummarisse, pihtis mamps ja istus rätsepistes põrandal minu voodi kõrval. - Ma kirjutasin talle tundelisi kirju ja saatsin isegi pildi. Ma olin kindel, et ta pimestub mu hingestatud stiilist ja vastab.
- No kas ta vastas? küsisin ma, kui nägin, et ta ootab kommentaari.
- Tema plaadifirma saatis mulle trükitud kirja, kallis fänn ja nii edasi, ja tema ehtsa autogrammiga pildi. Ma magasin mitu kuud, see pilt padja all, kuigi ma olin jube pettunud. Ma oleks õudselt tahtnud olla Mrs Ringo.
Jumal, anna kannatust, mõtlesin ma. Ta oli armunud selle ürgse tippbändi kutti, biitlid või mis nad olid. (lk 177)
  • See oli mingi seiklusfilm, kus napis riides ja napi mõistusega musklis macho-mees surus nii jänkid kui ka sovetid parema maailma nimel põlvili. Kui ta oli oma viissada inimest laiaks litsunud, silitas ta filmi lõpus väikest linalakka poisslast ja ütles säravi silmi, et nüüd on sul turvaline elada kaunis maailmas. Ja suits kerkis varemetest, mis katsid pahade inimeste korjuseid. Mulle kippus mitu korda naer peale, aga kuna Boss vahtis filmi tõsiselt, hammustasin ma huulde ja otsustasin naerda alles Inesega. (lk 180-181)
  • - Ma olen ikka mõelnud, et hea oleks Moskva ära näha ja siis surra, muigas Ella mulle. - Ja minu meelest on änksa minna hotelli, mis kubiseb pealtkuulamisseadmetest. Ma teen neile vägeva šõu. Ma deklameerin kõike Hamletist Uuno Turhapuroni. (lk 191)
  • Ta hakkas rääkima oma lemmikteemal, iseendast, ja et ta oli kolmapäeval Eeva-Liisa pool õhtust söönud.
- See oli õudne, ma tegin oma margi jumala täis, hädaldas ta. - Tõeline söögisaal, kus oli laual kristalli ja hõbedat. Taldriku ümber oli nii palju söögiriistu, et nendest oleks saanud raudrüü kokku panna. Ma istusin nälja-aasta pikkuse laua keskel Eeva-Liisa vastas ja tema vanemad laua mõlemas otsas. Seal tuli karjuda, et jutt kuulda oleks. (lk 206)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel