Varvas

Proosa

Jõumeestest on Toomingas endale kivi jala peale kukkuda lasknud, ta istub nüüd sama kivi peal ja siputab jalga. Kui saabas maha tõmmatakse, tuleb nartsude seest sinine suurvarvas nähtavale. Küüne all on veri. See küüs läheb nüüd muidugi maha nagu vähja koor, ja enne läheb mitu nädalat mööda, kui varba peremees uue küünega uhkustada võib. Kellelgi on ühekorra niisugune juhtumine olnud: löönud joostes varba vastu kivi ära... seitse nädalat võtnud aega, kuni...

"Nojaa," tähendab Imelik viimasele, "sinul läks varvas vastu kivi, Toomingal aga kivi vastu varvast, nii et siis siin ikke veel kauem läheb kui seitse nädalat."

"Mispärast siis siin kauem läheb?" küsitakse.

"Sellepärast," vastab Imelik, "et varbal on ikke oma asi, tema vaatab veel vähegi ette, kuda ta läheb, aga mis siis kivi hoolib."

Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat, 2006, lk 235

Sõelume varvastega rannaliiva, otsekui otsides kullateri või abielusõrmuseid. (lk 44)
Sandaalidest paistsid ta varvaste küüslaugud. (lk 52)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974

Karlsson aga istus trepil ja silmitses armastusega paari räpaseid suuri varbaid, mis paistsid ta auklikest sokkidest.

"Ei, neid ma küll maha ei müü," ütles ta. "Väikevend, ära parem lunigi! Ei, sest need suured varbad on maailma rikkaima rahamehe küljes ja nad ei ole enam üldsegi müüdavad."

Astrid Lindgren, "Karlsson katuselt", tlk Vladimir Beekman, 2008, lk 430

Peter astus sammukese lauale lähemale, ja kirjutuslaua taga istuv piinatud mees näitas vasaku käega, et ta võib karbi lahti teha, kui tahab. Peter kõhkles ainult ühe sekundi. Uudishimu selle vastu, mida ta oli oma jalutuskäigu ajal taskus kandnud, sai seekord temast võitu. Päris lähedale minemata urgitses ta parema käe nimetissõrmega kaane lahti. Tal polnud tarvis lähemale astuda, et näha, mis karbis valge vati peal oli.

See oli varvas.

Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004, lk 13

"Tere!" ütles Piia viisakalt ja proovis onklist mööduda. "Tšaumisteed?!" rõõmustas onkel ja liigutas paljaid varbaid. "Tšau ... ma tulin just lasteaiast," vastas Piia kõhklevalt. "Mis sa ise teed?"

"Niisama tšillin," kehitas onkel õlgu ja haukas purgist mett. "Ja zöön mesi. Mesi minu lemmik on!"

Kairi Look, "Piia Präänik kolib sisse", 2015, lk 30

Luule

Sai otsa töönädal just
ja selg oli mul päris must,
lasin vanni vett, lõin vahule,
panin varbad sisse, jäin rahule,
ihu riidest lahti kiskusin
ja vulpsti vanni viskusin.

Reedene rõõm, oo reedene rõõm.

Priit Aimla, "Reedene rõõm", lauluna Kaarel Kilveti viisil esitas ansambel Hampelmann

Mu taldadel on leping
iga teega,
mis pole tulba ümber
tammumine tuim.
Mu varbad vallatavad rõõmsalt
iga veega.
Ma sukeldun,
et iga sõrm on uim.

Muia Veetamm, "*Ma olen noor", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 5)